Pärast 2001. aasta skandaalset MM-i Lahtis, kui  paljastus süsteemne dopingukasutamine Soome koondises, hakkas FIS regulaarselt kaardistama tippsuusatajate verepilti, et otsida anomaaliaid. Aastate jooksul on sellest nn bioloogilisi passe koondavast infopangast toimunud aga kaks leket, mille käigus jõudis ajakirjanike käsutusse 10 000 verenäitu, mis võeti 2000 sportlaselt aastatel 2001 – 2010, sh eestlastelt.

"Siin andmebaasis on ligemale 20 Eesti suusatajat. Seal on näiteks Andrus Veerpalu, meil on umbes 50 verenäitu ajavahemikust 2001 – 2009. Samuti Jaak Mae kohta. Need erinevad väga tugevalt," ütles "Pealtnägijale" Soomes ja Baltimaades SVT korrespondendina tegutsev Hasse Svens.

Juba 2014. aastal tegi "Pealtnägija" koostööd Rootsi kanali SVT korrespondendi Hasse Svensiga, kes väntas andmebaasi põhjal kaks dopingudokumentaali. Oluline on rõhutada, et imelikud polnud ainult eestlaste näidud, vaid ekspertide sõnul oli väga suur osa maailma tippsuusatajatest kas üks-miljonist-ime või toimus massiivne vere manipuleerimine. Kuna tõendid olid siiski kaudsed ja kaalul palju, ei öelnud "Pealtnägija" toona täpseid nimesid ja numbreid.

Nüüd vaadati uue pilguga. Failides on kogu verepilt, millest kõige lihtsamini jälgitav on hemoglobiini tase, mis on küll igal inimesel pisut erinev, ent peaks püsima läbi elu suhteliselt stabiilne.

Meeste puhul määrati võistlustel lubatud hemoglobiini piiriks 17 grammi detsiliitri kohta, mõeldes just atleetide ohutusele.

"Kui see väärtus on liiga kõrge, siis veri on liiga paks ja kui veri on liiga paks, siis halveneb mikrotsirkulatsioon kogu kehas, eriti tugevasti ajus ja see on ohtlik," ütles PERH-i hematoloog-vanemarst Iige Viigimaa. "Insuldid, infarktid, need on sellised ohtlikud tagajärjed."

Salt Lake City olümpia ajal, veebruaris 2002 on Andrus Veerpalu näit 16,9 ja ta võidab kulla ning hõbeda vastavalt 15 kilomeetri ning 50 kilomeetri klassikas. Aasta hiljem Holmenkollenis on näit kõigest 14,3, aga samas võitleb ta siiski MK-sarja etapil 50 kilomeetri klassikas välja esikoha. 2005. aastal tulevastel olümpiaradadel peetud eelvõistlusel Itaalias on näit 14,7 ja Veerpalu jääb napilt pjedestaalilt välja. Aga – pange tähele – aasta hiljem päris olümpial Torinos kargab hemoglobiin järsku 17 peale ning mäletatavasti riputati talle kaela ka 15 kilomeetri klassikasõidu kuld.

Teatavasti on Veerpalu ennegi dopingukahtluse all olnud ja alati vandunud, et pole keelatud võtteid kasutanud.

"Andrus Veerpalu oma karjääri jooksul kindlasti veredopingut ei kasutanud," ütles endine Eesti koondise peatreener Mati Alaver läinud nädalal ERR-ile. "Andrus on läbinud oma karjääri jooksul kõige rohkem dopingukontrolle Eesti sportlastest."

Suusarajal alati pisut Veerpalu varju jäänud Jaak Mae on rääkinud, et tema verenäidud on looduse poolt kõrgemad. Andmebaasist nähtub, et Salt Lake City olümpia ajal võetud proovis oli tema hemoglobiin lausa 17,2, mis justkui ei lubaks üldse starti, aga sealt tuli Maele 15 kilomeetri klassikas pronks. 2007. aasta MM-il Sapporos on hemoglobiin lausa 17,8 ja Maed 15+15 km suusavahetusega distantsile ei lubatud. Mae põhjendas seda liiga pika viibimisega alpimajas ning pika lennureisiga, kus ta tarbis liiga vähe vedelikku.

Aga – mis eriti kummastav – vaid kuu aega hiljem Falunis registreeritakse näit 14,2! Selliseid kõikumisi normaaltingimustel ei esine, seda enam, et vaid kuu aega tagasi oli näit sisuliselt piirajas. Nii kinnitab ka PERH-i ülemarst, hematoloog Iige Viigimaa. "See on suur kõikumine, terve inimese organismis niisuguseid muutusi naljalt ei teki," nentis Viigimaa.

Kõige viimane Mae näit nimetatud andmebaasis pärineb Libereci MM-ilt aastast 2009 ja on taas üpris kõrge – 16,9.

Juba 2014. aastal küsis "Pealtnägija" täpselt samade näitude kohta Maelt kommentaari ning nii toona kui nüüd on tema selgitus, et tal ongi looduse poolt kõrge hemoglobiin ja lisaks ei usu ta, et need numbrid pärinevad ikka õigetest allikatest.

"Tippuurijad on seda meelt, et need verenäidud, mis meil on, näitavad selgelt, et suusatajad kasutavad dopingut," selgitas Svens. "See paistab ka sellest, et nende verenäidud tõusevad kahtlaselt kõrgele just vahetult enne tippvõistlusi. Andrus Veerpalu ja Jaak Mae verenäidud on silmatorkavalt kõrged, kui on maailmameistrivõistlused või olümpia, nt Salt Lake City, võrreldes väiksemate võistlustega, kui need on järsku palju madalamad."

Kristina Šmigunil lähevad numbrid aga suhteliselt ühtlaselt ülesmäge. Salt Lake City olümpial, kus ei läinud eriti hästi, on näit 12,3. Aasta hiljem Oberstdorfi maailmakarikal 13,1, veel aasta hiljem jälle Oberstdorfis 14,1 ning veel aasta hiljem, 2006. aasta olümpiamängudel Torinos on hemoglobiin 15,8 ning tuleb ka kaks kulda ja suusakuninganna tiitel. Värske parlamendiliige on alati käsi piiblil vandunud, et mingit sohki ei teinud ja tegi selle tõestuseks isegi USA-s valedetektori testi.

Samas on analoogilisi kõikuvaid näite ka teistel nimekatel ja vähem nimekatel Eesti suusatajatel, kes andmebaasis figureerivad. Mida sellest kõigest viimaste päevade paljastuste valguses arvata?

"Kui Alaver väidab, et dopingutohter Schmidtiga on koostöö olnud ainult 2016. aastast alates, võin öelda, et juhul, kui see on õige, siis on eestlased kasutanud muud dopinguarsti kui Schmidt," arvas Svens. "Enne seda on erinevad Eesti tippsuusatajate verenäidud nii selgelt normaalsest."

Teema sisaldab palju peensusi ja need numbrid siiski surmkindlalt pettust ei tõesta. Eesti olümpiakomitee seisukoht ongi, et praegu pole mingeid tõendeid, et medaleid ära võtta.