See oli Eesti spordi viimaste aastate kõige emotsionaalsem pressikonverents, kus MM-i suusakoondise liige Karel Tammjärv, kes veetnud äsja öö Austria politsei kongis, tunnistas dopingu kasutamist. Kuid pommi süütenööri läitnud meeste sõnul on see alles paljastuste ja pisarate algus.

"Ma arvan, et see pole lõpp, see tundub olevat loo algus," ütles ARD dopinguajakirjanik Hajo Seppelt.

56-aastane Seppelt on maailma üks tuntum dopinguajakirjanik. 20 aasta jooksul on ta paljastanud ohtralt spordipetiseid, alates kurikuulsast Ida-Saksa süsteemist kuni Vene riikliku dopinguprogrammini.

Jaanuari lõpus läks aga eetrisse Seppelti tiimi neli kuud ette valmistatud dokumentaalfilm, kus vilepuhujana esineb Austria murdmaasuusataja Johannes Dürr, kes jäi 2014. aasta Sotši olümpial vahele EPO kasutamisega. 31-aastane sportlane lootis võistluskeelu ärakandmise järel tagasituleku teha ja nõustus rääkima ning ka näitama, kuidas valemäng käis. Pole teada, kas mingi menetlus käis varem, kuid Dürri konkreetsed kirjeldused andsid viimase tõuke, mis viisid haaranguteni eelmisel nädalal. "Tema panus oli tohutu, aga see ei tähenda, et ta on kangelane, ainult seda, et ta aitas," rõhutas Seppelt. "Täitsa lõpus, kui saame teha kokkuvõtteid, siis me teame, kas ta on rohkem ohver või rikkuja."

2000 elanikuga Göstlingist kaheksalapselisest perest pärit Dürr ilmutas varakult talenti ja saadeti 14-aastaselt kuulsasse Stamsi suusakooli, kus temast sai juba teismelisena sisuliselt profisportlane. Aastaid rassis ta trennis ja võistlustel, aga mingilt maalt oli justkui barjäär ees. Frustreeritud atleet jooksis tohtrite vahet, oli füüsiliselt murdunud ja psühholoogiliselt ristteel. Ta pumpas endasse ridamisi erinevaid drooge, kuni ühel päeval tuli vastu keelatud piir. "Ramsaus oli intsident, kui uks avanes ja tuppa tuli meie hooldemeeskonna liige. Ta seisis voodi kõrval, vaatas mulle otsa ja ütles: nüüd meil on midagi, nüüd on meil võimalus saada EPO-t," meenutas Dürr. "Ühelt poolt oli mul ausalt hea meel, et see uks lõpuks avanes, aga teisalt tundsin ma jälle hirmu. Ma ei tundnud seda maailma ja mul oli ebamugav sinna astuda."

Ehkki Austria suusaliit seda kategooriliselt eitab, manustas Dürr enda sõnul koondise töötajate abil regulaarselt EPO-t, kuni 2013. aastal kuulis ühelt teiselt suusatajalt veredopingust. Tegu on kõigist dopingumeetoditest kõige vähem riskantsega. Lihtsustatult tähendab protsess, et sportlase enda kehast võetakse verd, mis süstitakse hiljem tagasi. Seeläbi suureneb punaste vereliblede arv, mis transpordivad rohkem hapnikku musklisse. Praeguseks teame, et Dürri verediiler oli nüüdseks kurikuulus Mark Schmidt, kelle teeneid kasutasid ka eestlased.

Ise spordiga tegelenud ja spordidiagnostikuks õppinud 40-aastane Mark Schmidt sattus esimest korda dopingukahtluste fookusesse nullindate lõpus, kui mõned ratturid väitsid, et profimeeskonna Gerolsteiner arstina tegutsedes manustas sakslane neile keelatud aineid. Viimasel ajal tegutses Schmidt täiesti ametlikult oma arstist emaga Erfurdis asuvas üldarsti praksises, kus nad enda sõnul hoolitsesid teiste seas rohkem kui 50 sportlase eest. Süüdistuse kohaselt oli see suure dopinguvõrgustiku kattevari.

"Ilmselgelt eksisteerib varisüsteem spordi tagahoovis, mis töötas mitte ühe aasta, vaid palju aastaid, võibolla 5-10 või isegi rohkem aastaid," rääkis Seppelt. "Ja see on alarmeeriv, sest see ütleb meile, et arstid saavad tegutseda ilma tegeliku kontrollita."

Läinud kolmapäevase reidi käigus leiti muuhulgas ca 40 verekotti, aga ka väga suur hulk teisi tõendeid. Vahi alla võetud Schmidt tunnistab advokaadi sõnul süüd ja teeb uurimisega igati koostööd. Johannes Dürr maksis oma abistajale vereprotseduuride eest 5000 eurot, pluss lubas osa võidurahadest, Karel Tammjärv numbreid ei avalda. Press on spekuleerinud, et Schmidt teenis aastas dopingu pealt sadu tuhandeid eurosid. Üks koht, kus verd võeti, oli Müncheni lähistel A8 kiirtee kõrval asuv motell, kuhu reserveeriti valenimega tuba. "Kogu tehnika oli siin, selles osas ja mina viskasin sellel voodile pikali," näitas Dürr dokumentaalfilmis. "Samal ajal kui verd välja võeti, oli muidugi hetki, kui ma olin väga murelik, sest aparatuur tegi väga valju häält. Kartsin alati vahele jääda. Seadmed teevad väga spetsiifilist heli. Kui sa seda tead, saad täpselt aru, kust see tuleb."

Dürri protseduurid algasid tema sõnul 2013. aastal ja jätkusid, kuni ta 2014 talvel Sotši olümpia ajal testis siiski EPO-ga vahele jäi. Eelmisel nädalal üles tunnistanud Karel Tammjärve protseduurid algasid tema väitel 2016, kui legendaarne treener Mati Alaver andis talle vastava kontakti. Kuid tehiolud on äravahetamiseni sarnased. "Vestlustes Mati Alaveriga ta ütles mulle, et tal on üks kontakt, üks Saksa arst, kes pakub sellist teenust veredopingu kasutamiseks," avaldas Tammjärv eelmisel nädalal ERR-ile. "Tunnistan, et aastal 2016 olin mina see, kes andis Karelile Saksa spordiarsti Mark Schmidti kontaktid," kinnitas Alaver. "Saksamaal toimus esialgne vereloovutus, n-ö varude loomine kevade-suve jooksul ja siis talvisel võistlusperioodil nende verepakkide kasutamine," rääkis Tammjärv.

Nimelt, et soovitud dopingu mõju saavutada, tuli veri kehasse tagasi süstida ja võimalikult vahetult enne võistlust. Tavaliselt tuli verekottidega mees sportlase tuppa. "Oberhofis polnud see võimalik, sest ma polnud oma toas üksi. Seega me tegime seda hotelli ees autos," avaldas Dürr dokumentaalis. "Ja siis ühendati voolik veeni ja verekott ning siis ma lihtsalt pigistasin seda ja veri voolas väga kiiresti tagasi sisse."

Tammjärv rääkis ERR-iga vesteldes, et protseduure tehti hotellitubades, mõnikord ka autoistmel.

"Alates hügieeninõuetest lõpetades kõikide immunoloogiliste võimalike reaktsioonidega, on see väga peen valdkond ja see on kindlasti ohtlik, kui neid reegleid ei järgita," ütles PERH-i hematoloog-vanemarst Iige Viigimaa. "See tundub küll uskumatu, kui seda kuskil auto tagaistmel teha, aga tervete noorte inimeste puhul see kõlab lihtsalt kohutavalt."

Pilt jutustab rohkem kui tuhat sõna. Kui politseioperatsioon kõneka nimega "Aadrilaskmine" eelmisel kolmapäeval esimesed kahtlusalused maha jooksis, oli Tammjärv äsja veretankimise lõpetanud, aga Austria koondislane Max Hauke tabati sõna otseses mõttes voolik veenis. Tähelepanuväärne, et sama atleet andis kuu varem ARD-le intervjuu Otepääl, kus ajakirjanikud dopingu kohta küsisid ja sportlane neile selge silmavaatega valetas. "Mina usun, et tippsport on kindlasti võimalik ka dopinguta ja ma ei mõista seda väidet," kommenteeris Hauke Otepääl Dürri väidet, et dopinguta pole tippu jõudmine võimalik.

Ülestunnistusi ja uudiseid tuleb tund-tunnilt. Viimati tunnistas end Schmidti kliendiks ka suusataja Algo Kärp ja Alaveri manipulatsioonidest jutustavad juba 90ndate suusatajad. Vilepuhuja Johannes Dürri seevastu kritiseeriti, et ta räägib valikuliselt ja vähendab oluliselt enda rolli organisaatorina ning teisipäeval võttiski Austria politsei ka tema vahi alla, kuid päev hiljem Dürr vabastati.