"Spordipühapäev": kuidas sai Soome ühiskond dopinguskandaalist üle? ({{commentsTotal}})

Foto: LEHTIKUVA/Scanpix

Seefeldis avalikkuse ette jõudnud dopingutarvitamine ja ühiskonda tabanud vapustus on iseseisva Eesti spordi senist ajalugu vaadates erakordsed. Kuid sarnase või isegi reljeefsema ühiskondliku kogemuse leidmiseks ei tule vaadata kaugele. Vikerraadio saade "Spordipühapäev" võttis ühendust kahe soomlasest teadlasega, kes Lahti dopingusaagat oma teadustöödes moel või teisel kajastanud.

18 aastat tagasi Lahtis peetud põhja-suusaalade maailmameistrivõistlustel tabas Soome murdmaasuusatamist krahh. Põhjanaabrite suured sangarid, sealhulgas Mika Myllylä, Harri Kirvesniemi ja hiljem tippsporti naasnud Virpi Kuitunen, jäid dopingukontrollis vahele.

Kokku kuue soomlase diskvalifitseerimise põhjuseks oli verevedeldaja, millega püüti peita EPO kasutamise jälgi.

Lahti sündmuseid on hiljem palju analüüsitud ja mitmeid ühiskondlikke uurimusi on kirjutanud ka soomlased ise. Kuna Eesti murdmaasuusatamine elab praegu tõenäoliselt läbi samalaadset puhastumist, on mõistlik Soome kogemuse üle veidi mõtiskleda. Soome ja Eesti ühiskonnas on kindlasti palju sarnaseid jooni.

Tarja Laine, Amsterdami ülikooli abiprofessor filmiuuringute alal, avaldas 2006. aastal tunnustatud ajakirjas The International Journal of the History of Sport artikli, mis käsitleb Lahti dopinguskandaali rahvusliku identiteedi ja häbitunde perspektiivist.

Dopinguskandaal oli rahvuslik häbi

Laine kirjutas, et dopingujuhtum püsis Soome meedia esiteemana kokku neli nädalat.

"Lahti dopingulugu oli Soomes kõige räägitum teema. Kirjutasid kõik uudisteagentuurid ja ajalehed. Tegemist oli suure meediasündmusega," rääkis Laine. "See rabas mind ja pani mind skandaalist kirjutama. Minu uurimustöö keskendub emotsioonidele. Minu jaoks oli rabav, et meedia diskursus kujunes väga emotsionaalseks."

Kas meediaruumi kõige olulisemaks emotsiooniks oli häbi? "Täiesti. Väga üheselt. Lugu esitleti kui küsimust häbist. Soome kultuur on paljuski häbi kultuur. Erinevalt enamikest Euroopa kultuuridest pole tegemist süükultuuriga. Soome on häbikultuur nagu näiteks Jaapan," tõdes Laine. "Tundus loomulik, et dopinguskandaali käsitletakse häbi perspektiivist. Rahvuslik häbi – midagi sellist, mida häbenevad kõik soomlased. "

Kas sportlasele on raskem, kui arutelu toimub häbi, mitte näiteks karistuse perspektiivist? "Võin kõigest spekuleerida. Kuid teame hilisemast, et Mika Myllylä võttis endalt elu. Mil määral oli selle põhjuseks rahvuslik ja ka isiklik häbi, selle üle saan vaid spekuleerida, kuid nii juhtus," sõnas Laine. "Myllylä kirjutas pihtimuse, milles ta vabandas kõigi soomlaste ees."

Kuidas suhtus Lahti sündmustesse Soome ajakirjandus? "Lähenemisi oli mitmeid. Mõned soovisid teada, kes vastutab, keda süüdistada. Kes oli peamine paha tegelane. Suurima vastutuse võttis peatreener Kari-Pekka Kyrö," meenutas Laine. "Küsimus sellest, kes pääses puhtalt, jäi aga alles. Olid kahtlused, kas süüd saab ikka veeretada väikese treenerite ja tugipersonali seltskonna kaela? Milline oli kogu võrgustiku ulatus?"

Soome ühiskonnal läks taastumiseks aastaid

Kas mõni sportlane säilitas oma kangelase staatuse? "See on väga hea küsimus, millele tuleb minu arvates vastata: "Ei." Isegi neile sportlastele, kes vahele ei jäänud, langes dopingutarvitajate vari. Seega, minu arvates ühtegi kangelast ei olnud. Võib-olla ainult WADA ametnikud," arutles Laine.

Kui kaua läks Soome ühiskonnal aega, et olukorrast välja tulla ja oma suusatajaid jälle usaldama hakata? "Selleks kulus aastaid. Mõninga aja tagant tõuseb küsimus jälle pinnale. Soome suusaspordi ajaloos oli tegemist traumaatilise momendiga," nentis Laine. "Ja Mika Myllyläle mõeldes näeme, kuidas rahvuslikust kangelasest sai rahvusliku häbi sümbol. Taastumine võttis aastaid ja mingil määral polegi traumast üle saadud."

Ajaloolane Erkki Vettenniemi on Lahti dopingulugu Soome teadlastest ilmselt kõige rohkem käsitlenud. Praegu Jyväskylä ülikooli juures tegutsev Vettenniemi, kes spordi pahupoolega hästi kursis, on pettunud Rahvusvahelises Antidopinguagentuuris ehk WADA-s.

Lahti sündmusi Vettenniemi dopinguskandaaliks ei nimeta. Tema ütleb, et pigem oli tegemist meediaskandaaliga.

Dopingukontrolli süsteem ei tööta

Küsisin Vettenniemilt jutuajamise alguseks, miks Soome sportlased 2001. aastal dopingu kasutamise teed läksid?

"Ühtepidi on see keeruline ja teistpidi väga lihtne küsimus. Need sportlased tegid oma parima, et jõuda heade tulemusteni. Nad ei ole kurjategijad. Minu arvates – ning ma usun, et räägin teadlaste ja sportlaste eest – on petmise ja kuritegevuse põhjuseks dopingukontrolli süsteem," rääkis Vettenniemi. ""Tsirkus" on kestnud viiskümmend aastat ja ainus õige järeldus on see, et dopingukontrolli süsteem ei tööta. Oleme samu pealkirju näinud kümnendist kümnendisse: skandaalid, uued regulatsioonid , nüüd jahib sportlasi ka politsei. Aga olukord ei muutu, sest sellised meditsiinilised protseduurid on modernse spordi osa."

"Sellised skandaalid võivad vallanduda igal pool ja igal ajal. Ainus lahendus oleks lasta sportlastel endil otsustada," jätkas Vettenniemi. "Nemad on professionaalid. Nad teavad, mis on neile hea ja milline oleks õige tee edasi. Praegu ei ole neil võimalust arvamust avaldada. Otsustajateks on kõrvalseisjad."

Vettenniemi ütles Lahti juhtumi valguses, et sportlaste tegudesse suhtuti erinevalt. Sama käib ka kangelaste püsimise või langemise kohta. Erinevalt Tarja Lainest ei usu Vettenniemi, et sündmusi peaks käsitlema suure rahvusliku traumana.

"Palju on kirjutatud ja spekuleeritud sellega, et Soomes leidis aset suur rahvuslik trauma. Aga kõik soomlased ei hooli spordist ega suusatamisest. Nendest, kellele suusatamine korda läheb, ei hooli osa jällegi dopingukontrollist," selgitas Vettenniemi. "Ma arvan, et paljude soomlaste jaoks jäid tabatud sportlased kangelasteks või iidoliteks, kuna mõisteti, et Soome suusatajad ei erine ülejäänud suusatajatest, kes samuti pettust kasutavad, kuid juhuslikult vahele ei jäänud."

Ajakirjandus oli liiga agressiivne

Kas Soome ajakirjandus käitus Lahti juhtumi käsitlemisel agressiivselt? "Liigagi agressiivselt. Aga see on nii enamikes riikides. Sportlaste jaoks olid uudised halvad, aga uudisteagentuuride jaoks on halb uudis ju hea uudis. Paljud väljaanded teenisid tragöödia abil suurt raha," lausus Vettenniemi. "Võime ka öelda, et sportlaste valed muutusid ajakirjanduse tasakaalustamata käsitlusviisi tõttu väljakannatamatuteks. Mis võib olla ka Mika Myllylä surma põhjuseks. Sportlased ristiti suure osa meedia poolt petisteks."

Kas Soome ühiskond on 18 aastat tagasi juhtunud sündmustest midagi võitnud? "Jällegi, kogu ühiskonda Lahti juhtum ei mõjutanud. Noore põlvkonna jaoks oli tegemist pigem naljaga. Käibesse läks terve hunnik dopinguga seotud nalju. Seega, jutt suurest rahvuslikust traumaatilisest kogemusest on minu arvates ebaõige," sõnas Vettenniemi. "Ajakirjandus pidanuks siis ja peaks ka praegu aina rohkem kritiseerima ebatõhusat ja põhjalikult korrumpeerunud dopingukontrolli süsteemi. WADA süsteem on 20 aastat vana. Mäletan endiselt lubadusi, et kõik muutub. Teame, kuidas petiseid kinni püüda."

"Ja sama "tsirkus" kestab 20 aastat hiljem ikka edasi. Nüüd on neil ka politseiametnike abi vaja. Kriminaliseerigu siis juba sport tervikuna, või lasku sportlastel oma asja ajada," lõpetas Vettenniemi.

Toimetaja: Maarja Värv



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: