Algo Kärp Alaverist: Mati on hea inimene ja treener, pean temast ikkagi lugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Läinud nädalal Austrias Seefeldis lahvatanud dopinguskandaalis on nüüdseks lisaks Karel Tammjärvele ja Andreas Veerpalule veredopingu tarvitamist tunnistanud ka Algo Kärp.

33-aastane Kärp avalikustas esmaspäeval Õhtulehele, et alustas veredopingu tarvitamist 2016. aastal koos Tammjärvega ning Saksamaa arsti kontakti said nad koos Tammjärvega Mati Alaverilt. Kärp nõustus juhtunut selgitama ka ERR-i kaamera ees.

Algo Kärp, miks otsustasite praegu vaikimise lõpetada ja tunnistada seda, et olete tarvitanud veredopingut?

Üsna raske oli või on olnud sellega tegelikult elada. Viimased päevad olid minu jaoks täielik paigaltammumine. See, mille ma korda saatsin, mida ma tegin, ei ole kuidagi õigustatud ja on pettus, nagu ma ütlesin. See ei käi minu loomusega kokku ja mul endal oli sellega raske hakkama saada.

Kas praegu on kergem?

Jah. Eile, kui olin ajakirjanikule selle ära rääkinud ja teadsin, et see tuleb avalikuks, oli mul natuke kergem ja täna selles mõttes on mul vaimselt kergem. Lihtsalt raske päev on olnud, kuna lubasin kõigile kõik avatult ära rääkida. Sellega olen tänase päeva tegelenud.

Algo, alustame algusest. Kuidas see kõik algas, kuidas te selleni jõudsite, et selle otsuse langetasite?

Mälu võib-olla on kehv, aga, ausalt ka, kõiki detaile ei mäleta. Mäletan seda, mida olen ka välja öelnud, et alustasin seda 2016. aastal koos Karel Tammjärvega ja Mati Alaver vahendas meile seda kontakti. Kuidagi ei sundinud ta mind selleks. See oli täpselt see hetk, et oleksin võinud seal toas püsti tõusta ja öelda, et aitäh, ei, ma ei taha seda teed minna. Ja oleks elu hoopis teistmoodi edasi läinud. Mina paraku võtsin vastu selle otsuse, mille võtsin. Ja täiesti endale teadlikult, ilma välise, Mati-poolse surveta.

Saan ma õigesti aru, et olite kolmekesi koos, kui see kontaktijagamine lauale tuli? Kas see oli hooajaeelne analüüs, mida teha, et kiiremaks saada? Palun kirjeldage natuke, kuidas see situatsioon üldse tekkis, et seal kolmekesi istusite ja ühel hetkel Mati Alaver selle mõtte välja käis.

Ei mäleta seda hetkel. Tõesti, praegu ei mäleta neid mõtteid ja seda hetke, kuidas ma tol hetkel mõtlesin, kui selle otsuse vastu võtsin. Ma tean, mis mind seda otsust vastu võtma ajendas, aga nii detailselt, et eelnevat analüüsi sellele ei mäleta.

Kes sellest teadsid kogu perioodi jooksul?

Mina, Karel, arst ja Mati oli teadlik.

Kas te sellel perioodil Mati Alaveriga neid küsimusi arutasite?

Jah, arutasin. Aga suhtlesin väga harva [sel teemal] ja ütlen ausalt, ei mäleta viimast korda, mil sel teemal rääkisime üldse. See oli ilmselt suvel, kui oli arsti külastanud. Aga väga harva. Ja pärast seda ma temaga sel teemal vestelnud ei ole.

Mati Alaver, olles teadlik sellest, et nii teie kui Karel Tammjärv olete seda meetodit kasutanud, ei teinud teile kordagi ettepanekut, et see tuleks lõpetada?

Ei. Sellist ettepanekut ta ei teinud. Meil ei olnud ka sellist vestlust, et õiget asja teete. Lihtsalt, me suhtlesime ülivähe sel teemal, üliharva. Kui olin selle otsuse vastu võtnud, oli see suhtlus minu, Kareli ja arsti vahel.

Nii et Andreas Veerpalu samasugusest otsusest teie teadlik ei olnud?

Mina ei olnud teadlik Andreas Veerpalust ja mina Andreasega ei ole neil teemadel rääkinud.

Palun kirjeldage seda protsessi ennast. Kuidas see täpselt välja nägi? Kui palju tuli käia välismaal? Kui palju enne võistlusi te arstiga kokku saite? Kas siis oli alati arst enne võistlusi olemas, et verevahetust läbi viia?

Ma kasutasin seda pettust mõnel võistlusel ainult selle aja jooksul. Mul oli siis ka üsna vähe tegelikult arstiga kontakti. Praegu ma ei taha väga detailidesse minna, kuna Eesti antidopingule lubasin täna sisukaid ja põhjalikke vastuseid anda, aga ma ei ole veel jõudnud seda teha. Sooviksin nendega enne ära suhelda.

Meedias on täna kirjutatud, et sarnasele Karel Tammjärvele te käisite Saksamaal?

Jah, seda ma võin öelda, et käisin Saksamaal Berliinis ja andsin oma verd arstile, et see külmutataks.

Kas te seda saate öelda, kas selles protsessis peale teie ja arsti või teie ja arstide keegi konkreetselt oli veel kaasatud?

Mina, Karel, arst ja arsti assistent olid minu teada sellest teadlikud. Rohkem mina isikuid ei tea.

Kui palju teil selle perioodi jooksul tekkis iseendas heitlust ja kui palju mõtlesite sellele, et tuleks lõpetada?

Kuna ma tegin seda nii harva ja minu igapäevaelu oli ikkagi treenimine ja treenimine, kõik, mis käib puhta spordi juurde, siis kui käisin arstiga kohtumas, ei olnud kunagi sellist ükskõikset tunnet, et see on normaalne. Tundsin kogu aeg, et peaksin üle õla vaatama ja mida enam edasi, seda vastumeelsemaks see läks. Seetõttu otsus, mis ma tegin enda peas ja leppisin endaga kokku, oli see augustis, mäletan väga hästi…ütlesin endale, et sel talvel ma seda teed ei lähe ja seda verd endale sisse panna ei lase. Ja saatus või mis, aga minu talv on läinud nii nagu ta läks – oktoobris olin haige ja pärast seda ma ei ole enda tervist korda saanud. Kuni lõppes sellega, et arstid ütlesid, et võistlushooaeg tuleb ära lõpetada, kuigi ma justkui ei saanud seda väga alustadagi.

Arvestades, et te ei ole selle otsusega rahul, siis kui üllatav teie jaoks on, et üldse selline pakkumine lauale tuli?

Te mõtlete mis pakkumist?

Ma mõtlen konkreetselt seda kontakti, mida Mati Alaver vahendas teile.

See tol hetkel… ma ei mäleta kui väga… selles mõttes, ta üllatas mind, aga… raske on seda aega meenutada. Üllatas mind, aga ma läksin sellega selles mõttes kohe kaasa, et ma mõtlesin ja… olin ju näinud neid atleete, kellega olen koos võistelnud ja mingi hetk on nemad eesotsas, mina olen ikka samade positsioonide peal. Eks ma ikka olin mõelnud neid mõtteid, et päris seal eesotsas võistlevad sportlased… et kuidas nad saavad nii stabiilselt seal eesotsas võistelda. Ja osade sportlastega, kellega olen aastaid võib-olla võrdselt sõitnud või sarnastele kohtadele sõitnud… miks mina nüüd seal ees ei sõida, aga nemad on eespool? Tol hetkel… jah, ütlen veelkord – tegin selle rumala otsuse ja tahtsin ka sinna etteotsa sõitma hakata.

Olite sellest teadlik, et Karel Tammjärv veredopingut kasutab kuni viimase ajani?

Ma ei olnud Kareliga sellest suhelnud. Kareliga, ma arvan… samamoodi, ma ei mäleta kuupäevaliselt, millal meil sel teemal põhjust rääkida oli.

Ma ikkagi küsin – kui te seda teadsite, miks te sellest ei teatanud? Kas kartsite enda või tema pärast?

(mõtleb pikalt) Jah, Karel on mul sõber. Koos me seda tegime. Jah, mul ei tekkinud mingit sellist tunnet, et peaksin minema Kareli peale kaebama. Jah, siis oleksin mina ise ka välja tulnud. Ma ei mõelnud neid mõtteid. Mul ei tekkinud neid mõtteid. Samamoodi, ma ei küsinud Kareli käest peale ühtegi tema võistlust… oleksin ju võinud talle helistada, küsida, kas petsid, kas kasutasid neid teenuseid? Mul ei olnud seda küsimust. Kareliga me suhtlesime ikka telefoniteel, sest me ei kohtunud füüsiliselt eriti, kuna tema käisin võistlemas ja mina kodus ravisin ennast. Suhtlesime ikka palju, soovisin talle enne igat võistlust edu ja pärast analüüsisime võistlustulemust ja kuidas ta ise rahul oli asjadega. Aga kuidagi isegi ei tekkinud seda mõtet, et neil teemadel rääkida.

Ütlesite ka seda, et üks oluline faktor siin oli, et tundsite, et sportlasena ei saanud te sellist tunnustust, nagu oleks võib-olla vajanud. Kui laiemalt küsida, siis kas Eesti spordisüsteem praegu, kus tulemus määrab tohutult palju sportlase tulevikust soodustabki seda, et sellised juhtumid kerkivad esile?

Ma ei hakka ennast kuidagi õigustama. Ja see ei ole õigustus, kui ütlen, et Eesti spordisüsteem on natuke kesine või natuke mäda. Mind ajendasid, jah, mitmed asjad. Üks oli meedia surve, üldsuse surve paremaid tulemusi saavutada. Paraku spordiajakirjanduses või ajakirjanduses on levinud see – vähemalt mina tundsin ja teised sportlased, kellega olen rääkinud, tundsid ka –, et suusatamises vähemalt 29. või 30., 40., rääkimata 50. või 60. kohtadest… mind oli ristitud turistiks, kes raiskab maksumaksja raha. Tahtsin ka oma perele rohkem tagasi anda kui olin suutnud tol hetkel anda. Nägin, et oma paremate sõitudega olen jõudnud maailma 20 hulka, aga ma tundsin, et kui ma selle enda jaoks maagilise kümne piiri suudaks ületada, top10-sse jõuda, siis oleks üldsuse tagasiside positiivsem olnud, ma oleks justkui rohkem tippsportlane rahva silmis, spordiajakirjanike silmis. Ja see oleks võib-olla ehk korvanud ka pere jaoks seda, et ma nii palju, reaalselt pool aastat olen igal aastal ära. Nemad panustasid niikuinii kogu aeg maksimaalselt, selleks et mina saaksin teha tippsporti.

Suhtute te praegu Mati Alaveri lugupidamisega?

Inimesena on Mati hea inimene kindlasti. Jään selle koha pealt ka endale kindlaks, et ta on hea treener. Kindlasti on ta hea treener. Ta on tark ja haritud ja väga töökas. Jah, ma pean Matist lugu ikkagi.  

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: