Jaak Mae, olete te oma suusatamise karjääri jooksul mingil moel kasutanud dopingut, keelatud võtteid? "Ei ole," kinnitas Mae.

Mae on oma kõrge ja kohati kõikuva hemoglobiinitaseme tõttu Eesti sportlastest aegade jooksul kõige enam hambus olnud. Kui täpselt kaks nädalat tagasi plahvatas Seefeldis skandaal, mille keskmes just veredoping, said teemaga tegelenud ajakirjanikud kahtlustele justkui uut kinnitust.

"Need verenäidud, mis meil on, näitavad selgelt, et suusatajad kasutavad dopingut. See paistab ka sellest, et nende verenäidud tõusevad kahtlaselt kõrgele just vahetult enne tippvõistlusi," rääkis Soomes ja Baltimaades SVT korrespondendina tegutsev Hasse Svens eelmisel nädalal "Pealtnägijale". "Andrus Veerpalu ja Jaak Mae verenäidud on silmatorkavalt kõrged, kui on suured MM-id või olümpiavõistlused."

Spekuleerida ei soovi

Pärast seda plahvatust Seefeldis on tulnud ilmsiks, et Mati Alaver eksperimenteeris juba 90ndatel keelatud ainetega. Mis te ütlete selle peale? "Las räägivad need ja kommenteerivad, kes olid sellega seotud," ütles Mae.

Aga kui te loete näiteks Piret Niglase jutustust...? "No ikka loen noh, aga mida loeb minu arvamus? Meil on arvamusliidreid uksest ja aknast, iga päev tuleb juurde," lausus Mae. "Ma räägin sellest, mille kohta mul on konkreetsed asjad, ma olen nõus. Aga spekuleerima ja kommenteerima ma ei ole lihtsalt nõus."

Küsimuse taust on lihtsalt see, et arvestades ka neid tunnistusi, tekib küsimus, saab see olla, et Mati Alaver ei teinud seda teie ajal ja teiega? "Ma olen seda korduvalt öelnud, et ei ole teinud," vastas Mae. "Ja nagu sa näed, ei ole ka mingit vajadust."

Mati Alaver Autor: Karli Saul/Scanpix

Mae on alati raiunud, et kõik, mis tema verega toimus, oli looduslik ja ausa trenni tulemus. Ta otsis "Pealtnägijaga" kohtumiseks koguni välja juba noorsportlase päevil tehtud arstianalüüsid. Järgmisena logis Mae e-tervisesse ja näitas, kuidas ka pärast profikarjääri lõppu on tema vere hemoglobiinitase olnud ajuti väga erinev, näiteks 4. jaanuaril 2018 koguni 180, millega 47-aastast meest täna üldse võistlema ei lubatakski. "See on mul looduse poolt antud ja need lihtsalt on olnud niimoodi," nentis ta.

Poleemika keskmes on nn sportlase bioloogiline pass, mida koostab FIS. Verepass ei ole üks dokument, vaid rida pikema aja jooksul tehtud analüüsidest, kus mõõdetakse retikulotsüüte, hematokritti ja hemoglobiini. Just viimane on tavainimesele kõige lihtsamini jälgitav ja seetõttu kõige rohkem jutuks. Nende verenäitude põhjal omakorda tehakse teatud valemi alusel prognoos, milline peaks olema sportlase järgmise proovi tulemus.

"Siin näemegi ühte konkreetset näidet verepassist – iga konkreetse sportlase kohta igaks järgmiseks mõõtmiseks eelmiste mõõtmiste andmete järgi arvutatakse välja vahemik, kuhu 99,9-protsendilise tõenäosusega see tulemus sattuma peaks. Kui ei satu, siis on jama majas," selgitas TÜ kliinikumi hematoloog Ain Kaare.

Lekked FIS-i infopangast

"Ja sellele järgneb tüüpiliselt küsimuste jada – kas sa oskad seda ära seletada ja selleks, et seda seletust alustada, need näitajad antakse siis kolmele sõltumatule eksperdile, hematoloogile, kes konsensuslikult peavad ütlema – mina ka ei oska seda seletada millegi normaalsega, et sellel peab olema mingi ebanormaalse seletus," lisas antidopinguekspert Kristjan Port.

Sellest FIS-i infopangast on aga toimunud kaks leket, kus ajakirjanikeni jõudis ligi 10 000 verenäitu vahemikust 2001 – 2010. Selle pinnalt kirjutati mitmes riigis palju artikleid ja vändati dokumentaale, kus eksperdid järeldasid, et mitte ainult eestlaste, vaid väga paljude maade tippsuusatajate näidud viitavad sohile. Teiste seas tegi 2018 alguses filmi maailma üks juhtiv dopinguajakirjanik, sakslane Hajo Seppelt. "Me ei räägi ühest failist, me räägime paljudest failidest paljude sportlaste kohta ja ei saa öelda, et see on kokkusattumus," tõdes ARD dopinguajakirjanik Seppelt. "Kui see juhtub ühe korra, siis võib öelda – okei, see võib olla loomulik, sellel võivad olla loomulikud põhjused, aga siin on neid sadu enam-vähem ühel ajal. Seda ei saa pidada enam juhuseks."

See näitab mingit süsteemset probleemi või ei näita teie meelest? "Ühest küljest näitab. Kui me teame spordi praktikas, et seda pettust on päris palju ja need näitajad on normi piiride peal, siis me ei saa ju öelda, et need ei ole ebatavalised näidud. Omaette küsimus on, milline õigus on meil esitada selliseid süüdistavaid vihjeid," arutles Port. "Aga teisest küljest me teame, et tippspordis petetakse väga palju, petetakse väga hästi ja meil on õigus teatud kahtlustele."

"Need tulemused olid ju WADA-l olemas, need asjad arvutati välja, aga miks siis sealt poolt kella lööma ei hakatud?" küsis Kaare. "Kaks varianti: kas seda ei peetud oluliseks või tõesti teine teooria, et see asi oli niivõrd massiline, et sport ongi selline, tuleb välja."

Mae: Alaver on mees nagu orkester

Jaak Mae esimesed suured rahvusvahelised võistlused olid 1993. aastal, tema treener oli sisuliselt kogu karjääri Mati Alaver ja pidev reisikaaslane Andrus Veerpalu – kaks meest, kellest viimastel nädalatel on saanud paariad. Esmaspäeval tuli uudis, et ka Eestis algatati pärjatud treeneri suhtes kriminaalasi ning peeti ta ajutiselt isegi kinni.

Räägitakse väga palju, et ta oli mingi niiditõmbaja, hall kardinal ja sellised väljendid. Aga mis on olnud Mati Alaveri fenomen tegelikult Eesti suusatamise jaoks? "Äärmiselt töökas, kindlasti pidevalt ennast täiendav. Mees nagu orkester tegelikult, nagu ta oli. Tegi kõike – treenis, määris suuski, oli bussijuht, psühholoog, mida iganes," rääkis Mae. "Kindlasti treenerina väga-väga tugev ja kindlasti väga suur isiksus."

Aga vähemasti siis alates 2016, ütleb ise, tegi oma elu suurima vea. Teie tunnete teda üle 20 aasta ja kui te ütlete, et siiani, mitte mingit sohki ei olnud, siis see pidi olema teie jaoks pehmelt öeldes šokk? "Loomulikult. Ja ega ma tänasel päeval veel ei ole temaga kohtunud ka. Et kui kohtume, eks räägime," arvas Mae.

Mis te küsiks nende käest, kui kohtute nüüd? "Eks seda näitab. Seda näeme siis," jäi Mae napisõnaliseks.

Lahvatanud skandaali keskmes on veredoping ja Saksa arst Mark Schmidt, kes oli võrgustiku väidetav võtmetegelane ja kelle juurde muuhulgas Alaver kliente juhatas.

Mark Schmidt Autor: Marcus Scheidel/Mas Bildagentur

Väga lihtsalt öeldes – mida rohkem punaseid vereliblesid, seda kõvem võhm. Hemoglobiini lubatud piiri võistlejate jaoks on aja jooksul allapoole nihutatud ja viimastel aastatel on see meestel 170 grammi liitri kohta või 17 grammi detsiliitri kohta. Naistel vastavalt 160. Kui vaadata sama kurikuulsat andmebaasi, siis näiteks 2005. aastal oli Andrus Veerpalul tulevastel olümpiaradadel Itaalias hemoglobiin 14,7 ja aasta hiljem Torino olümpial täpselt 17 ning tuli ka kuldmedal. Mäletatavasti räägiti Veerpalust läbi karjääri kui meisterlikust vormi ajastajast. "See on üks seletus, et ma olen väga erakordne, aga siis ta peaks kogu aeg väga erakordne olema, aga ta väga hästi ei lenda selles loogika mõttes, et just teatud võistluste ajal. Ja siis lisame sinna seda, et sa oled faktiliselt dopingu kasutamisega vahele jäänud, et kui usutavaks sinu endine seletus jääb? Ja nüüd näeme, et kogu see seletuse konstrukt hakkab kokku kukkuma," mõtiskles Port.

Mae kohta on andmebaasis 55 proovi. Näiteks Salt Lake City olümpial, kust tuli pronks, oli Mae hemoglobiin 17,2. Kolm korda karjääri jooksul ei saanud ta liigkõrge hemoglobiini tõttu üldse starti. Neist enim tähelepanu pälvis Sapporo MM aastal 2007, kui number oli koguni 17,8 või teisendatult 178. Põhjustena tõi sportlane pikka lennureisi ja rohket viibimist alpimajas.

Andrus Veerpalu ja Jaak Mae 2002. aasta Salt Autor: Toomas Huik/Postimees/Scanpix

"Loomulikult, sinna eelnes väga pikk lennureis, ajavahe, loomulikult olime enne juba alpimajas olnud. Ega muud ma ei oskagi... mul on jube raske kommenteerida," tõdes Mae.

Kuu hiljem Falunis siis olite näidu 143 peal või 142 peal, mis on ikka jupp maad madalam? Ja arstide sõnul on see väga imelik? "Vot selle kohta mul info puudub, ma ei ole näinud neid numbreid, keegi ei ole mulle neid esitanud. Ma ei oska öelda," lausus Mae.

Mae on seda enam frustreeritud, et tal endal FIS-i mõõtmistulemusi pole. Kui andmeleke 2014. aastal esimest korda tõsisemalt päevakorda kerkis, pöördus eestlane FIS-i juhtkonna poole, kes aga vastas, et nemad numbreid ametlikult väljastanud pole, sestap neid ei kommenteeri ega soovita ka Mael seda teha. Seetõttu seab Mae kahtluse alla, kas numbrid, millega me opereerime, on üldse õiged?

"Aegrida võib meil ju jõle ilus olla, aga üks näit on millegipärast paigast ära. See võib olla juhuslik. Seal võib olla väga palju faktoreid, mis seda mõjutavad ja osad on siis füsioloogilised faktorid, aga väga olulised on ka preanalüütilised faktorid. See tähendab seda, kui hästi see vereanalüüs võetud on," rääkis Kaare.

Lubatud meetodid

Just kliinikumi hematoloog Ain Kaare uuris  2005. aasta suvel korduvalt Jaak Maed ja nende andmete põhjal sai ta karjääri lõpu poole FIS-ilt lausa eriloa kõrgema hemoglobiiniga võistelda. "Pealtnägija" konsulteeris sel teemal ka PERH-i ülemarsti Iige Viigimaa ja antidopinguspetsialisti Kristjan Pordiga ning järeldus on tegelikult nagu eelmistes lugudes – sportlaste verenäidud tekitavad küll küsimusi, ent lõplikke järeldusi nende pealt teha ei saa. "Üksiku hemoglobiininäitajaga võib alati piltlikult öeldes kratsida kukalt, et huvitav, mida see tähendab, aga tal on rohkem seletusi kui see süüdistav seletus antud dopingu mõttes," lausus Port.

Seda enam, et lisaks looduslikele eeldustele on hulk lubatud meetodeid, kuidas hemoglobiini taset tõsta. Aga sellest köögipoolest räägivad sportlased ja treenerid haruharva.

Mida näiteks alpimaja endast kujutab? Kuidas see käib praktikas? "Täna kahjuks vist ei saa, et on maja rahvast täis, aga muidu on ta ju lihtne hotellituba. Millel siis kas kõrval või kuskil all on kompressor, mis siis tegelikult seda hapnikuvaest õhku sinna lükkab läbi kompressori ja kogu lugu," selgitas Mae. "Et sa oled nagu tavalises ruumis. Ja kuna organismil on hapnikku vähem, siis organism hakkab ise n-ö noori vereliblesid siis tootma nagu mägedes, sama asi."

Kas see on siis tund või sa magad seal või kuidas see ikkagi on? "See on täpselt, kuidas kellelegi sobib. Seda kõrgust on tegelikult võimalik reguleerida kompressori pealt," rääkis Mae. "Kui olla seal mingi 2000 peal, siis sportlased magavad, maksimaalselt kuskil üle 4000, siis ei kannata nii kaua, oled lühemate perioodidena kas siis kahe treeningu vahel, õhtul puhkad kodus, et organism taastuks. Kuidas keegi enda jaoks selle mudeli sobivamaks, kuidas talle tundus, et mis talle paremini sobib."

Kümneid preparaate

Ei ole kellegi jaoks saladus, et on väga palju preparaate, mida tippsportlastele manustatakse, mis on lubatud piires. Näiteks kui palju teie võistlusperioodil mingisuguseid toidulisandeid või ka mingeid asju, mida muidu peetaks medikamentideks, tarvitasite? "Ikka tarvitasime, see on ju selge, et ega sa ei jõua… söögiga sa ei saa seda energiavajadust kätte. Seda tegime pidevalt, jah," avaldas Mae. "Need toidulisandid pannakse kirja, kui dopingukontrollid käivad. Ja nii see spordis on."

Palju neid preparaate võis mingil hetkel siis olla? "Ma ei tea. Alustades vitamiinidest, mineraalidest, valgupreparaadid… palju, ikka kümneid, ma arvan, erinevatel perioodidel," meenutas Mae.

Aga oleme selged, need on sellised asjad, mida sa sööd sisse või mõned asjad näiteks süstiti või lausa olid tilguti all? "Igasuguseid variante on jah, loomulikult. Tänasel päeval on tilk keelatud, mingil hetkel oli ta ju täitsa elementaarne, lubatud," nentis Mae.

Oli teil endal kunagi muret, et oot-oot, et äkki see on mingi keelatud asi, mis mulle veeni tilgutatakse? "Sa ikka näed, mõtle, sa oled täiskasvanud inimene, sul on alati võimalus küsida. Minu puhul seda ei tekkinud," ütles Mae.

Veenisisesed protseduurid

2006. aastal jäi Torinos hulk Austria suusatajaid vahele ja nad on hiljem üles tunnistanud ja kirjeldanud, kuidas nad toimetasid ja muuhulgas selle sama veredopinguga. Seal kirjeldus oli muuhulgas, kuidas nad jälgisid väga täpselt seda piiri ja kui sa läksid liiga üle piiri, siis panid mingit tilgutit ja n-ö lahjendasid oma verd. Sellist lahjendamist teile on tehtud mingitel asjaoludel? "Vedelikku tuli kindlasti palju tarbida," vastas Mae.

Aga siin on jutt sellest veenisisesest vedelikust. "Veeniprotseduure on ka elus, jah, tehtud, kindlasti noh n-ö juba..." rääkis Mae.

Aga selline veenisiseselt vere lahjendamine tuli ette Jaak Mae puhul või ei tulnud ette Jaak Mae puhul? "Las ma siis meenutan. Veenisiseseid protseduure kindlasti tegime, aga mitte nagu sel eesmärgil," vastas Mae.

Veenisisesed protseduurid keelati nullindate keskel, välja arvatud erakordsetes olukordades ja ainult arsti ettekirjutusel. Omaette teema on astma. Mae tunnistab, et ka tema oli sportlasena paberitega kopsuhaige.

Erandite hall tsoon

Astmat päriselt põdesite või ei põdenud? "Pingutusastma. Ja sellega on ka ju väga lihtne, et tehakse arsti poolt kontroll, uuringu tulemused saadetakse FIS-i meditsiinikomisjoni, kes siis kaalub, kas nõuab lisauuringuid või mitte ja väljastab selle loa," selgitas Mae.

"Nüüd terapeutiliste erandite puhul – see on see, et ravi kasutatakse normaalse talituse taastamiseks –  on hall tsoon," tõdes Port. "Sa võid tulla niisama köhida ja kaevelda ja sulle kirjutatakse sama toimeaine välja ja sa kasutad seda mittesihipäraselt. Ja see on selline – annad natukene järgi, aga alati on keegi, kes seda kurjalt ära kasutab. Nii et ühest küljest on õigustatud erandid, aga nüüd me näeme, et seda kuritarvitatakse."

Te ütlete siis, et see teie astma, need preparaadid, inhalaatorid, see oli… "Mitte preparaadid, ainult kõige lihtsam inhalaator. Kõige madalama toimeaine sisaldusega," ütles Mae.

See ei olnud siis sooritust parandaval eesmärgil? "Ma arvan, et kui sa oled talvel võistlusi näinud, mis toimub finišis ja mida need sportlased seal teevad, kui palju köhitakse, kui valus on hingata... See on lihtsalt külmas keskkonnas toimuv maksimaalne pingutus, mille tagajärjel siis bronhid ju tõmbuvad kokku ja..." selgitas Mae.

Mitte mingi trikk? Et näiteks norralastega sama kiiresti sõita? "Noh, spordi eesmärk on olla edukam, loomulikult. Sa pead ju kõik lubatud võimalused ära kasutama. Et olla edukas," nentis Mae.

Mae lõpetas võistlusspordi aastal 2011 ja oli juba Eesti Suusaliidu peasekretär, kui 2013. aastal tunnistas endine spordiarst Vitali Bernatski, et varustas aastatel 1995-2007 mitmeid tuntud sportlasi ja treenereid dopinguainetega. Kristjan Pordi juhitud uurimiskomisjon siiski kindlaid tõendeid ei leidnud seda enam, et politsei sõnul oli juhtum aegunud ning kriminaalasja ei algatatud. Mäletatavasti väitis Bernatski, et Alaver tellis keelatud aineid ka oma hoolealuste jaoks. "Noh see on tema ja Kärt Anvelti väide. Ei ole kunagi elus kohtunud. Ei ole ühtegi sõna vahetanud," ütles Mae.

Mati Alaver ja Andrus Veerpalu Autor: Siim Semiskar/ERR SPORT

2011 oli kahjuks Andrus Veerpalul selline halb analüütiline leid või teiste sõnadega positiivne dopinguproov. Teie uskusite siis ja usute täna ka, et see oli okei, et ta ei teinud sohki? "Usume seda, mis ütles siis CAS ja need.. noh, mida mul siin on… nagu ma enne ütlesin, kui on positiivne dopinguproov, minu nägemus on, et kõiki karistada vastavalt kehtivatele reeglitele ja kui ei olnud, siis mina ei spekuleeri," jättis Mae vastuse õhku.

Kui me nüüd võtame selle jutu kokku, siis need, kes viskavad õhku kahtlusi seoses teie imelike verenäitudega, võlgnevad teile vabanduse? "Põhimõtteliselt küll. Ma arvan, et sa oled nüüd näinud ja ega mul siin midagi lisada ei ole kui need konkreetsed numbrid, mis on läbi elu olnud ja nii see on. Kas just vabandama peaks, aga lõpetaks selle teema ära ükskord," sõnas Mae.

Skandaali tõttu teatas Eesti olümpiakomitee eelmisel nädalal, et mitmete Eesti tippsuusatajate dopinguproovid viimasest kümnest aastast võetakse uuesti uurimisele. Mae sõnul magab ta selles osas rahulikult, sest tema kehavedelikke olevat juba risti-põiki uuritud. Mati Alaver ja Andrus Veerpalu pole aga praegu sisulisteks kommentaarideks kättesaadavad.