Kui inimene tänavalt küsib, mis on veredoping, siis kuidas on selle lihtne ja selge vastus?

Kui sõnast kinni võtta, siis veredoping tähendab kas täisvere või verevormelementide vereringesse manustamist. Veredoping laiemas mõttes on natuke laiem, siia läheb veel erütropoetiini teema ja veel erinevate sünteetiliste hapnikuvahendite teema juurde.

Praegu on selle konkreetse dopingujuhtumi puhul tegemist vereülekannetega, aga ma saan aru, et vereülekanded polnudki ajalooliselt kõige levinum dopingumeetod, vaid EPO oli oluliselt levinum. Ja miks verevahetus käibesse toodi, selle üks argument oligi see, et EPO jälile oli lihtsam jõuda.

Kui võtta ajaloost, siis otsesel veredopingul või vereülekandel on olnud oma hiilgeajad ka. Ta on tehniliselt, korralduslikult ja logistiliselt tülikam, EPO manustamine on tunduvalt mugavam sportlasele. Vereülekande puhul on tehnilised asjaolud, on siiski vaja laboratoorset tööd, et verevormelemente ehk punased verelibled eraldada, neid tuleb kindlal temperatuuril säilitada, neid tuleb tõenäoliselt ka transportida, sportlasele manustada steriilsetes tingimustes. Ja nüüd viimasel ajal siis ka peale võistlust osa verd eemaldada, et verepassi näitajaid enam-vähem stabiilsena hoida.

Ehk siis see ei ole protsess, mis oleks ühesuunaline – kui verd on võetud ja see on organismi tagasi pandud, siis jälgede varjamiseks on see taaskordne vere eemaldamine täpselt sama oluline?

Sportlase verepass, hästi üldiselt öeldes, tähendab punaste vererakkude noorvormide ja täiskasvanud vormide muutuste dünaamika jälgimist, mis on igaühel individuaalne ja kui selles tekivad anomaaliad, siis see on vihje või suund sellele, et midagi võib olla korrast ära. Et seda mitte nii selgelt presenteerida, siis on tõenäoliselt mõistlik osa verd jälle eemaldada, et verepassiandmestik oleks enam-vähem kooskõlas.

Lihtsamalt öeldes, mis on kogu asja eesmärk, on siis parandada organismi hapniku omastamisvõimet läbi punaste vereliblede arvu suurendamise. Meil oli jutuks, et see nõuab steriilset keskkonda, ometigi jutud, mida räägitakse, on sellised, et vereülekannet teostati ka sellistes väga mittelaboratoorsetes tingimustes auto tagaistmel jne. On see mingis mõttes üllatav, et sportlased lasevad endaga üldse sellist asja teha ja näitab see, et nad justkui ei taju neid riske?

Raske on öelda, kas see on üllatav. Kui juba selline protsess on ette võetud, siis usutavasti selles suunas liigutakse, et see ka lõpule viiakse. Kui see just auto tagaistmel peab juhtuma, siis tõenäoliselt muud paremat kohta ei ole. Kui hästi sellist steriilsust ja korrektsust välioludes saavutada saab, on küsitav ja omad riskid kindlasti jäävad. Aga kui need jutud peavad paika, siis küllap niimoodi ka tehakse.

Üks asi, mis on oluline mõista, on see, et veri, mis võetakse sportlase organismist välja, selleks et ühel hetkel sinna tagasi sisestada, võib jääda päris pikaks ajaks külmutatud kujul seisma. Mis selle verega seal toimub? Olen aru saanud, et tegelikult selle kõige käigus punaste vereliblede arv ikkagi väheneb ja päris seda maksimaalset tulemust saavutada on keeruline.

Sõltub, millisel temperatuuril säilitatakse, kui veri sügavkülmutatakse glütseroolis -80 kraadi juures, siis oluliselt langust punaste vereliblede mahuhulgas ei toimu. Selline teadmine räägib kusagil kümne protsendi kandis vähenemisest pika aja jooksul. Kui veri külmutada lihtsamates tingimustes kerge miinuse juures, -4 kuni -5 kraadi juures, siis hemolüüs võib toimuda umbes protsent päevas ja pikemaajalisel säilitamisel on kadu väga suur.

Kui sportlane nüüd seda ülekannet teostab enda verega, siis ei ole seal mingeid riske selles osas, kui pikalt see veri on kuskil säilinud? Iseenda veri sportlasele mingit kahju teha ei saa?

Teoreetiliselt enda vere tagasiviimine ülekandega mingisugust muud riski ei too küll. See on tõenäoliselt ka üheks distsiplineerivaks faktoriks. Tehniliselt ja logistiliselt oleks hoopis lihtsam kasutada kellegi teise verd. Esiteks tuleb see veri ju sportlaselt endalt välja võtta. See võib olla umbes kaks liitrit mitte ühe korraga, aga tsüklitena. Räägitakse ühikutest 450 ml korraga. Jah, plasma puhastatakse välja ja pannakse küll kohe tagasi, aga see on siiski kerge verekaotus ja see satub ikkagi tahes-tahtmata treeningperioodi juurde. Küllap ta alguses sooritusvõimet ja töövõimet alandab. See on omamoodi komplikatsioon. Kui kellegi teise verd saaks kasutada, siis seda ei kaasneks. See oleks mugav, aga sellega kaasnevad erinevad riskid.

Kummal puhul on riskid suuremad, kas vereloovutamisel või vere tagasi kehasse sisestamisel?

Keeruline on niimoodi võrrelda. Ega üldfüsioloogiliselt võttes pole need kogused suured, see on tavaline doonorvere loovutamise kogus, inimene loovutab verd, antakse tahvel šokolaadi ja läheb tööle tagasi. Ega sellest suurt midagi ei juhtu. Aga sportlase puhul on selline koormustevaba periood treening- ja võistlushooaegade vahel kaunis lühike ja paratamatult osad vereloovutamise tsüklid satuvad treeningperioodile ja see peab mõjutama treeningute kavandamist ja nende läbiviimist. Riskide võrdlust loovutamise ja tagasimanustamise juures on keeruline teha.

See toob meid küsimuse juurde, kuidas seda kõike arvestades on võimalik, et treenerid ei taju, et midagi on sportlase tegevuses teistmoodi kui peaks olema? Kui see mõjutab otseselt ka näiteks treeningtsüklite iseloomu.

Ei ole ei lähedalt ega kaugelt ühtegi sellist isiklikku kogemust. Enesetunne on võib-olla nõrgem ja töövõime on natuke nõrgem, aga organism on ju kaunis kompensatsioonivõimeline. Muuseas, üldfüsioloogia, mis kehtib heas mõttes inimese kohta tänavalt ja siis tulemusele suunatud sportlasele, kes treenib suurte koormustega, nii mõneski aspektis nende näitajad ja füsioloogilised reaktsioonid võib-olla sobiksid mitte normaalfüsioloogia, vaid patofüsioloogia raamatutesse rohkem. Selles mõttes on keeruline öelda ja ma väga ei usu, et seda on kohe mingite tunnuste järgi näha, et midagi on lahti.

Aga räägime nendest riskidest, mis on seotud sellega, kui verd pannakse kehasse tagasi. On spordiajaloost teada juhtumeid, kus väga tõenäoliselt selle vere tagasipanemise tagajärjel on sportlased ka saanud näiteks insuldi. Mis seal täpselt toimub kehas ja kui palju see, et kehas on verd rohkem kui organismi normaalsetes tingimustes oleks, kui palju see seda kõike lõpuks mõjutab?

Peamine risk on vere viskoossuse küsimus. Seda määra, et verd väga palju rohkem on, see hulk või kogus ei olegi niivõrd suur, aga verel on oma normaalfüsioloogiline vahekord rakkude ja vereplasma mõttes, mida väga palju ei saa muuta ja see muutub organismile ohtlikuks. Kui nüüd rakke manustatakse juurde, siis kahtlemata tasakaalu rakkude ja vereplasma vahel muudetakse. Kui see toimub koormuse tingimustes ja see koormus on pikaajaline, eriti näiteks kuumemates tingimustes, kus vedelikukadu on ka suur, siis see võib muutuda tõesti ohtlikuks. Kui võtan maratonijooksu näite siia juurde, siis ei ole väga suur erand, kui maratonijooksja võib kaotada kehakaalust kuskil kümme protsenti distantsi jooksul. See on väga suur number ja suurem osa sellest tuleb vedeliku arvelt.

Dopingut on igasugust – mehaanilist, bioloogilist. Kui paigutada veredopingut mingisugusesse konteksti ja kuhugi skaalale, siis kas saab öelda, kui suur või väike petmine see on?

Eks ta ikka on ja ta on ka selgelt antidopingu keelatud meetmete nimekirjas. Võin aastaarvuga eksida, aga ma arvan, et 1985 viidi ta keelatud meetodina antidopingu nimekirja sisse. Kuigi seda kontrollida, eriti oma vere kasutamist, on siiani ääretult keeruline. Ühest näitest oli juttu, et kui peale võistlust osa verest eemaldada, siis ka verepilt ei pruugi seda kinnitada. Mingit sorti analüütilise poole lootused on seotud hemoglobiini massiga, aga see on kaunis keeruline meetod ja ma arvan, et eriti sportlaste puhul ei ole üldse mõeldav seda rakendada. Võib-olla mingisugused jäljed sellest, et kui veri säilitatakse plastikkottides, siis nende jälgi saab täppisaparatuuriga leida, aga kas see tänasel päeval nii veenev on, selle kohta ma ei oska öelda.

Kui võtta kõike, mis on viimase nädala jooksul toimunud, kui üllatav see Eesti spordi kontekstis on? Või kas üldse on üllatav?

Ma ei oska öelda, kui üllatav see on. Kurb on, tõsiselt. Eks neid arvamusi on igasuguseid ja arvatakse ka edasi, nii meie kohalike asjade kui laiemalt. Kui palju on selles spordis musta mängu, raske on hoomata. Kindlasti ei tahaks öelda, et kogu sport ongi must ja ausal teel kuhugi ei jõua. Aga mingisugust määra välja tuua, kui must ta tegelikult on, ma ei riskiks, aga tundub, et see määr on kaunis kõrge. Raske öelda, kas üllatav. Meil on väike maa ja meie kangelased on meie kangelased, eks ta mõjub emotsionaalselt natuke teistmoodi.