Kas inimeste illusioon, et tippsport on puhas ja saab olla puhas, on purunenud?

Tippsport ei ole puhas, aga saab olla puhas. See on ju nagu inimese elugi – ega me ei ela väga puhast elu. Alati petame iseennast ja natukene petame teisi ning osa pettust on isegi kasvatusliku eesmärgiga. Me kavatseme ise elada oma elu parimal moel ja see on see koht, kus teiste pettus segab meie enda elu.

Pettutakse inimestes ja  tegudes ja see solvumine on ju väga tugev tunne, täis energiat, millega tehakse otsuseid, mille kohta pärast mõeldakse, et oleks võinud natuke teisiti teha. Ma arvan, et see on ka eelmise juhtumi üks sisu – kui Veerpalu juhtumit eelmine kord ära ei klaaritud ja lihtsalt rahulduti selle emotsionaalsest taagast vabanemisega, siis kõik need olulised asjad jäid tegemata ja nüüd on see valu niivõrd palju suurem.

Kui mängus on suured rahad ja au, kas siis ei saagi tippsport puhastuda?

Tippsport ei saa seetõttu puhastuda, et seal on eesmärgiks raha. Algupäraselt on sport olnud mäng, kust kõik osavõtjad saavad mingeid hüvesid. Nüüd on see muutunud töövõtu vormiks ja me näeme selle töövõtu vormi loogikat teistes valdkondades – seal petetakse, kasutatakse tõhusust ja tehakse ükskõik mida. Sporti on üritatud pidada endiselt selles idealistlikus kontekstis, unustades ära, et ta on muutunud selliseks küllaltki robustseks töötamise viisiks.

Politseioperatsioon viib viimasel ajal tulemusteni, dopingukontroll mitte. Millest see kõneleb?

See kõneleb sellest, et meetodid on muutunud. Dopingu kasutamise petmine on väga leidlik ja võib öelda, et täiesti metsik. Tuvastamine peab olema aga niivõrd pedantlik, et seda saab kohtus kaitsta. Ainult dopingu testimisega on seda korda luua väga raske ja alates enam-vähem Londoni olümpiamängudest on väga palju tehtud just sellist juurdlevat tööd. Uuritakse kes, mida, millal peaks kasutama ja sellel hetkel kaasatakse teisi osapooli, kuna UNESCO konventsioonile alla kirjutanud riigid on kõik nõustunud sellega, et kõik riigiametid teevad koostööd selle nimel, et riigis oleks dopingukasutajaid võimalikult vähe.

Mati Alaver seadis ERR-ile antud intervjuus kahtluse alla WADA (Maailma Antidopinguagentuur - toim.) usaldusväärsuse. Kas tippspordis on väheke kahtlust WADA pädevuse osas?

Ta on ühest küljest loomulik reaktsioon: kui sa jääd vahele, siis sa üritad seda teist osapoolt võimalikult nõrgaks ja mittepädevaks kirjeldada. Samas võib kindlasti etteheiteid teha – WADA endine juht on olnud väga printsipiaalne, et te teete seal rohkem poliitikat ja selle Vene juhtumiga tuleb see küllaltki hästi esile, et seda poliitilist kalklust on palju rohkem kui seda puhast joone ajamist, et kus on pätid ja kus on ausad inimesed.