Suusaliidu president: kurb on sama reha otsa kaks korda astuda
Eesti Suusaliidu president Andreas Laane rääkis intervjuus ERR-ile, et suveks loodetakse saada uus hingamine ning Suusaliidu sponsorid ei ole neile veel selga pööranud, pigem vastupidi. Samas tõdeb Laane, et kurb on sama reha otsa kaks korda astuda, sest kui toona oleks asja menetletud põhjalikumalt, oleks tänane olukord võib-olla teistsugune
Mehed, kes on tunnistanud dopingu tarvitamist on nüüd keelu saanud?
Jah, see on vastavalt rahvusvahelistele reeglitele. Kui sa oled üles tunnistanud dopingu tarvitamise, siis sa oled automaatselt selles kvalifikatsioonis, kus sa sõita ei saa. Süsteemi mõttes on vajalik, et algus oleks tähtajaline kuni tuleb ametlik otsus ja siis sealt edasi. Täna on selge, et minimaalne karistus rahvusvaheliselt on neli aastat.
Kui hästi FIS teid informeerib, kui kiiresti lõppotsus võib tulla?
Ei informeeri kuigi palju. Täna on kõik seotud Austrias oleva kriminaalmenetlusega ja kui kaua see võib aega võtta, ei oska öelda
Tegite juhatuses otsuse, et tuleb kiirelt üle vaadata, mismoodi tuleb murdmaa poolt üles ehitada, nii koondist kui ka juhtimist. Kas lööte puhta platsi?
Puhta platsi on võib-olla vale öelda. Iseenesest on olukord selline, et meil on jäänud kaks meessuusatajat, kes on tippsuusatajad ja siis on päris palju nooremaid mehi ja naisi, kes kõik pürgivad tippu. Üldiselt tuleb vaadata, kas me saame hoida seda süsteemi koos. Kas on eraldi meeste ja naiste treenerid ja koondised. See kõik tuleb arutlusse. Ma loodan, et kevade lõpuks on pilt selge ja suvel saame korraliku uue hingamisega edasi minna.
Võtsite vastu otsuse, et tulevikus need, kes on taustajõududena näinud dopingutarvitamist või varjanud seda, saavad samamoodi karistada: nad ei tohi käia koondisega võistlustel kaasa ja kogunemistel olla. Kuidas te need taustajõud kinni nabite ja kas olete kindel, et praegune taustajõud ei varjanud dopingu kasutamist?
Suusaliit kindlasti endale mingit sellist otsimise või hukkamõistja rolli ei võta, küll aga toetame EOK poolt võetud initsiatiivi, et dopingu kasutamine võiks olla kriminaalne. Kui on tegu kriminaalse uurimisega, siis on olemas uuringupolitsei ja kui siis ilmnevad asjaolud, et on teadlikult kasutatud või kaasa aidatud dopingutarvitamisele, siis selle järgi saab otsustada. Pigem on see, et dopingu kasutamise uurimine tuleks viia politsei alla. Seda näitab ka see Austria juhtum. Proovide mõttes ei oleks midagi leitud, aga leiti üles, kuna sekkus politsei.
Siiski, kas istute maha kõikide inimestega, kes on suusakoondisega käinud laagrites ja võistlustel, et küsida, mida mehed on näinud ja mida mõtlevad?
Silma ikka vaatame. Ilma selleta ei saa. Me oleme küsinud küsimused ära inimestelt, kes on täna olnud nende juures ja meil ei ole põhjust kahelda nende ütlustes. Kui siin on räägitud, et dopingust ei pea rääkima, sest kõik ju teavad, siis ma arvan, et kogu see teavitamine, mida doping tähendab ja mis see endaga kaasa toob, on vajalik.
Kui te alaliidu juhtimise üle võtsite 2015. aasta suvel, siis Sandor Liive lahkus pettunult, sest tema perioodi jäi maine kahjustus. On teil kahju, et Suusaliidu ette otsa astusite?
Ei ole kahju. Ma ise dopingut ei tarvita, selles mõttes ei ole mingit vahet. Ma arvan, et tänane juhtum on kurb, sest kui omal ajal oleks asju menetletud põhjalikumalt, siis täna me ei oleks selles samas olukorras. Kurb on sama reha otsa kaks korda astuda, aga nii see paraku on.
Kas alaliidu suur- või väiketoetajad on ka öelnud, et ärge rohkem meiega arvestage?
Täna ei ole ja ma loodan, et ei ütle ka tulevikus. Olen kuulnud mõnest toetajast, kes arvab, et just nüüd võiks rohkem toetada ja aidata. Eks need varjud on ennegi olnud Suusaliidu juures, täna tundub, et varjud hakkavad ära kaduma. Kindel on, et elu ei lähe lihtsamaks, sest Team Haanja tagant kadunud sponsorite summad olid märkimisväärsed ja samas mahus neid tagasi leida on ülikeeruline.
Kas kaalute ka psühholoogi palkamist koondise või Suusaliidu juurde?
Meil tegelikult on erinevate koondiste juures nõustajad olemas. Eesti spordisüsteem on sellist nõustamist alati toetanud. Ehk on küsimus teavitamises. Algprobleemi juurde tagasi tulles, siis see on eetika küsimus, mitte et kas asi oli surves. Kõige hullem on täna see, et kui treener tuleb ja ütleb, et atleet ma ei ole sinu sporditulemustega rahul, siis ta ei ütle, et pühendu rohkem või teeme teistmoodi, aga ütleb, et mul on sulle mingi muu abi. Kui sa oled kellegagi koos töötanud üle kümne aasta, siis on väga lihtne minna sellele liinile ja mitte "Ei" öelda. See on see murekoht.
Toimetaja: Liisi Rist