Kontaveit ja Tursunov alustasid koostööd augusti keskpaigas ning juba teisel ühisel turniiril tõstis Kontaveit võidukarika peakohale. "Paljud mängijad kardavad teha muudatusi oma mängus, aga siin tuleb Anetti tunnustada, sest tema oli valmis midagi muutma," rääkis Tursunov ERR-ile. "Kui mängija on muutusteks valmis, võtab kuulda, riskib, sest kunagi ei tea, kas see muutus aitab sind või ei. Sa teed selle muutuse ja pärast näed tulemust. Ta oli selleks täiesti valmis. Psühholoogiline meelestatus on tähtis. Võib-olla aitasin tal oma mängu mingil määral lihtsamaks muuta."

Pärast hooaja kolmandat turniirivõitu Moskvas läks Kontaveit Rumeeniasse teadmisega, et teine järjestikune turniirivõit viib ta WTA finaalturniirile Mehhikosse. "Ausalt, ma ei tea, kuidas ta sellega hakkama sai. Kui ta ei oleks pääsenud finaalturniirile, ei oleks vähemalt minul kui treeneril olnud mingeid etteheiteid talle kui mängijale," tunnistas Tursunov. "Ma ei ole tema isa ega ülemus, ma olen lihtsalt treener, kes aitab tal võita. Seepärast on meie suhe selline: mina olen abiline, mitte diktaator, kes hakkab teda sõimama või karistama, kuidas sa kaotasid, kui oleksid võitnud, oleksid saanud teha seda või teist. Seepärast minu arvates ma ei lisanud talle täiendavat survet, mis on nähtavasti hea."

Reede hommikul lendasid Kontaveit ja Tursunov Mehhikosse, kus kolmapäeval algab Guadalajaras WTA finaalturniir. Enne ärasõitu andis aga Tursunov ERR-ile pika intervjuu.

Vestleme siin Eestis. Kui tihti te meie riigis käite?

Olen esimest korda. Ma ei ole kunagi sattunud Balti riikidesse. Lapsepõlves mängisin tenniseturniiridel Ukrainas ja Valgevenemaal, siis olin päris väike. Sõidan peamiselt nendesse riikidesse, kus toimuvad tenniseturniirid.

Kus on teie päriskodu?

Praegu elan enamasti hotellides. Üldiselt on kodu Moskvas. Viimasel aastal elasin Ameerikas.

Olite näinud Anetti mängimas enne töö algust temaga. Te nägite, kuidas ta mängib, missugused on tema nõrkused ja tugevused. Mida te Anetist arvasite enne koostöö alustamist?

Nägin teda ainult paar korda. Esimene mulje on mul alati nagu üldmulje inimesest. Ta jättis mulle hea mulje. Tekkis tunne, et ta on meeldiv inimene. Kui tennisemängija? Vaatan kõiki sellest aspektist, milles nad peaksid end täiendama. Kui näen nõrkusi, siis keskendun nendele.

Ta oli juba küllaltki väljakujunenud mängija. Vist 24-25-aastane, varsti saab 26. Ta kuulus juba esikolmekümnesse, oli võib-olla isegi kõrgemal, 20 hulgas. Nägin mängu Arinaga (Sabalenka – toim) Hiinas ja veel üht mängu Kataris. Juba väljakujunenud mängija, kes teab, kuidas mängida tennist. Treenerina hakkan kohe vaatama, millised on nõrkused, mida saab parandada. Kui tegu on minu mängija vastaspoolega, pööran tähelepanu tema nõrkustele, et minu mängija saaks paremini mängida, ma ei keskendu vastasmängijale.

Teadsin Anetti kui meeldivat suhtlejat. Alati ta naeratab, teretab, mida ei tee kaugeltki kõik mängijad, usute või mitte (naerab). Kui juba koostöös kokku leppisime, keskendusin kohe tõsiselt tema tugevustele ja nõrkustele, kuidas saaks paremini mängida.

Kuidas see algas? Millal teile helistati? Kes helistas? Kuidas te kohtusite? Kui kaua te mõtlesite?

See oli tõesti ootamatu. Helistati agentuuris, mis Anetiga töötas. Neil oli ülesanne leida Anetile uus treener. Suhtlesin selle agentuuri meestega. Küsiti, kas ettepanek pakub mulle huvi või ei. Ütlesin, et jah, huvitab. Pidin vaatama mitut matši, kus Anett mängis, et oleks ideid, mõtteid, mida võiksin Anetile soovitada. See oli nende mingi valik, mitu treenerit. Ma ei tea teisi treenereid ja variante.

Tutvustasin enda nägemust, kuidas Anett võiks oma mängu täiendada. Pärast seda oli mul vaja kohtuda Anetiga. Rääkisime ühe korra, siis veel teise korra, kokku kaks korda ja siis leppisime kokku katseajas.

Katseajal oli turniir Ameerikas, pärast seda tuli otsustada, kas jätkata või mitte. Talle meeldis ja mulle meeldis. Eeskätt meeldib mulle töötada inimesega. Kui inimene on ebameeldiv, siis mul on keeruline teda aidata. Ma ei tea, kuidas teised treenerid, kuid mina arvan, et professionaalne ja inimlik suhtlemine peavad ühtmoodi sobima.

Miks te otsustasite selle töö vastu võtta? Kas teil ei olnud sel ajal tööd või oli see väljakutse?

Mingis mõttes oli see väljakutse. Ausalt öeldes, mul ei olnud teadmist, kuivõrd raske või kerge saab see töö olema. Ausalt öeldes ei tea seda kunagi ette. Tehnilise ja taktilise aspekti kõrval on veel moment, kui sa spetsialistina püüad anda teisele spetsialistile – mängijale – teada, mida on vaja muuta. Siin on küsimus juba selles, kuivõrd mängija tahab muuta, kuivõrd ta on sinuga nõus või ei ole nõus. Sisuliselt on siin väga tähtis usaldus, mistõttu ma keskendungi inimlikele omadustele. Kui sa suhtled inimesega ja tunned, et saad temaga kokku leppida, on palju kergem töötada, võrreldes sellega, kui oled pidevalt konfliktis.

Kas te mõnikord vaidlete ka?

Ausalt öeldes mitte. Seni on veel n-ö magus aeg, kui ei ole veel teineteisest nii tüdinenud. Isegi ei mäleta. Kui ta ei ole veel valmis mõnda asja oma mängu vastu võtma, ei ole ausalt öeldes mingit probleemi.

Mäletan, kui ise hakkasin mängima ja alustasin tööd treeneriga. Kõik, mida see treener rääkis, mulle ei sobinud. Nägin oma mängu hoopis teisiti. Mingil määral olin põikpäine. Vanusel on tähtsus, kuivõrd täiskasvanulik sa oled. Nooremana tahad kogu aeg näidata, et keegi teine eksib, et treener eksib alati. Aga meil niisuguseid probleeme ei ole. Mõlemad on täiskasvanud inimesed ja prioriteediks on mängu parandamine. Üldjuhul ütlen, et näen seda nii, annan sulle informatsiooni. Sina otsustad: kui sa oled nõus, teeme seda nii, kui ei, pole midagi hullu.

Mis tüüpi informatsioon see on?

Praegu on see olnud peamiselt taktikalist ja psühholoogilist laadi informatsioon. Meil ei ole olnud võimalust töötada tehnikaga, sest tehnika muutmine võtab rohkem aega. Meil oli üks nädal Cincinnatis enne turniiri, kus me saime midagi meelde tuletada, aga üks nädal on vähevõitu. Ja üks nädal Indian Wellsis. Kogu muu aja me valmistume turniiri eel turniiriks, kaks-kolm päeva enne turniiri, siis turniir. Mul on niisugune tunne, et ta ei taha trenni teha, tal on vaja võita turniire (naerab). Kuni ta võidab, ei ole meil aega tehnikas midagi muuta.

Kas teie jaoks on üllatus, et ta tõusis nii kiiresti WTA tabelis?

Jah. Ma ei tea, kas varem on olnud niisuguseid juhuseid, et mängija on nii lühikese ajaga teinud sellise tõusu kõrgusesse. No olgu, Emma Raducanu kerkis just saja hulgast 20 sisse. See juhtus sellepärast, et ta võitis suure slämmi, mis annab palju punkte.

See on tegelikult ikka üllatus, nagu olen varem öelnud, ma ei saanud seda ennustada, kui kerge või raske on töötada. Aga praegu on see ajahetk, kui Anett oli valmis vastu võtma uut informatsiooni ja oli valmis seda lisama oma mängu. See oli lihtsalt kvaliteetse informatsiooni küsimus, st arusaamine, mis on vajaka, et matš võita. Ta mängis väga hästi, kaotas küllalt headele mängijatele – Maria Sakkarile, Jelena Ostapenkole, Marketa Vondroušovale, kes mängivad väga hästi. Midagi jäi siiski puudu. Need ei olnud kuigi suured muutused.

Paljud mängijad kardavad teha muudatusi oma mängus, aga siin tuleb Anetti tunnustada, sest tema oli valmis midagi muutma. Kui mängija on muutusteks valmis, siis ta võtab kuulda ja riskib. Sest kunagi ei tea, kas see muutus aitab sind või ei. Sa teed selle muutuse ja pärast näed tulemust. Ta oli selleks täiesti valmis.

Anett on paar korda maininud, et te aitasite tal vabamalt mängida, mitte nii palju üle mõelda. Mida te räägite talle mängu eel, kuidas see niiviisi toimub?

Palju sõltub psühholoogilisest meelestatusest. Kui sa ei ole oma jõus kindel, siis satud matši käigus paanikasse, hakkad kartma mingite asjade tegemist. Seega psühholoogiline meelestatus on tähtis. Võib-olla aitasin tal oma mängu mingil määral lihtsamaks muuta.

Esiteks oli tal vaja mõista, mille arvelt ta saab võita ja mis asjad teda segavad, mille tegemine väljakul on tema jaoks ohtlik. Kui sa liiga palju mõtled väljakul, jääb tegutsemiseks vähe aega. Natuke sarnaneb sõjaolukorraga. Kui inimesele, kes pole kunagi püssist lasknud, annad püssi ja ütled, et jookse tankile vastu, on inimene loomulikult hirmul ja paanikas, ta ei tee seda, mida selles olukorras peaks tegema. Seepärast esiteks sa harjutad mingeid asju, sa treenid lihtsamaid lahendusi väljakul ja seejuures pead sa täpselt aru saama, et kahele-kolmele asjale tuleb koondada tähelepanu. Suurim keerukus oligi selles, et mõista, mida on vaja tal täiendada-lisada ja millele ei tasu tähelepanu osutada.

Enne Rumeenia turniiri oli selge, et kui ta võidab turniiri, siis ta saab WTA finaalturniirile. Kas tal olid mingid täiendavad pinged ja kui palju te turniiri eel või mängude eel rääkisite sellest?

Me ju teadsime ka Moskva eel seda, et finaalturniirile pääsemiseks on vaja tal võita. Ja Rumeenia eel. See on üsna keerukas situatsioon. Sa registreerid end turniirile ja tead, et finaalturniirile pääsemiseks pead võitma.

Muidugi oli psühholoogiline surve. Ma olen kindel, et ta mõistis seda küllalt hästi ja tundis survet, aga ta ei tahtnud sellest rääkida. Kuid ma olen ise mänginud (naerab) ja saan väga hästi aru nagu mängija, mida sa pead tegema, keda sa pead võitma, keda ei pea tingimata võitma. Ausalt, ma ei tea, kuidas ta sellega hakkama sai. Kui ta ei oleks pääsenud finaalturniirile, ei oleks vähemalt minul kui treeneril olnud mingeid etteheiteid talle kui mängijale.

Temaga suheldes sain aru, et võib-olla on ta hakanud mind mõistma. Ma arvan, et ta ei eeldanud, et ma hakkan temaga riidlema, kui ta ei võida (naerab). Ma ei ole tema isa ega ülemus, ma olen lihtsalt treener, kes aitab tal võita. Seepärast on meie suhe selline: mina olen abiline, mitte diktaator, kes hakkab teda sõimama või karistama, kuidas sa kaotasid, kui oleksid võitnud, oleksid saanud teha seda või teist. Seepärast minu arvates ma ei lisanud talle täiendavat survet, mis on nähtavasti hea.

Jah, ootamatu tulemus! Ma arvan, et kui mõelda sellele, et sul on vaja võita kaks turniiri, siis näib see üliraske ülesandena. Seepärast keskendume kõigepealt sellele, et võita see matš täna, mida on selleks vaja teha, et võita täna, mida on selleks vaja teha, et võita homme. Lahutad selle suure ülesande väikesteks sammudeks nagu näiteks suur või väike lihatükk. Mida on kergem alla neelata? Niisugune lähenemine näib parem.

Nüüd te sõidate Mehhikosse. Mis seal hakkab toimuma?

(Naerab) Kui ma teaks. Esiteks ma ei tea, kuidas Anett sellele reageerib. Mina arvan, et kõigepealt peab ta rõõmustama sellise võimaluse üle, mõtlemata, kui tähtis see on. Ta peab lihtsalt tundma rahulolu, et ta on seal ja tal on veel üks võimalus võita mõni matš. Võib-olla elada rohkem tänases päevas, kui mõelda, mis juhtub, kui ma võidan – isa kiidab mind, mul on rohkem punkte, ma teenin rohkem raha, mul tekib rohkem austajaid. Kõik see tuleb iseenesest, kui ta keskendub oma mängule.

Mängija jaoks on kõige keerulisem mitte mõelda kõigest teisejärgulisest, vaid koondada jõud matšile. Seepärast on minu kui treeneri peaülesanne aidata tal meelestuda ainult tänasele matšile, pole tähtis, kellega ta mängib. Mitte mõelda homsest, vaid järgmisest matšist, täna toimuvast matšist. Mõelda sellele, mis toimub just praegu, sest ainult seda saab ta kontrollida, muu ei ole meie kätes.

Seni on Anett ainult ühel korral jõudnud veerandfinaali suure slämmi turniiril. Kas teil on mingi eriline siht jõuda kõrgemale, võita slämmiturniir või te ei ole sellest rääkinud? Kuidas peaksid vaatajad suhtuma suure slämmi turniiride mängudesse?

Iga vaataja on vaba inimene, ta võib mängijat kas kritiseerida või kiita, see on tema asi. Ma arvan, et iga mängija, kes seal mängib, tahab saada number üheks ja võita suurt slämmi, see on loomulik. Sa ei suuda saada esimeseks võitmata suurt slämmi, näitamata seal häid tulemusi.

Sõltub jällegi sellest, kuidas Anett mängib. Kui ta hakkab halvasti mängima, siis loomulikult ta ei võida suurt slämmi. Kui ta hakkab hästi mängima, tekib tal palju rohkem võimalusi see võita. Seepärast pole vaja keskenduda mängu tulemusele, vaid tema mängule, sellele, mis aitab tal mängijana areneda, mis aitab tal võita oma konkurente, kes on number 1, 2, 3.

Tähendab, ülesanne on arendada tema mängu ja kui ta liigub õiges suunas, saavutab ta ka tulemusi, milles see kajastub. Seepärast eesmärk, et tuleb suur slämm võita... No, mis edasi. On niisugune ülesanne, me püstitame selle. Aga kui sa ei harjuta spordisaalis, kui sa tennisemängijana ei arene väljakul, siis pole vahet, millise eesmärgi püstitasid. Sa ei saavuta eesmärki. On vaja lihtsustada ülesandeid, koondada jõud sellele, mida suudad kontrollida.

Ma muidugi loodan, et praegu need tulemused, mida ta näitab, lisavad talle usku oma jõusse suure slämmi turniiridel. Mängijad on ju samad, seesama Simona Halep, seesama Iga Swiatek, Maria Sakkari, Paula Badosa. Kui ta suudab neid võita nendel turniiridel, võib ta neid võita ka slämmiturniiridel.

Kuidas te suhtlete, millises keeles?

Ta räägib väga head inglise keelt, kahjuks. Kui ta räägiks halvemini inglise keelt, püüaksime rääkida rohkem vene keeles. Ta tahab tõsta oma vene keele taset. Tenniseväljakul räägime inglise keeles, sest tal on ideaalne inglise keel. Pisitasa hakkame rohkem rääkima vene keeles. Valdan vabalt mõlemat keelt, mul pole vahet, ma ei arva, et ma olen patrioot ja sellepärast pean rääkima vene keeles, minu jaoks on mugav rääkida inglise keeles. Kui ma oskaksin eesti keelt, räägiksin temaga eesti keeles.

Anett on praegu üks Eesti populaarseimaid sportlasi. Kuidas ta saaks selle koormusega toime tulla? See on siiski koormus – kõik ootavad ja loodavad.

Üks vene jalgpallur ütles, et teie ootused on teie isiklik asi (naerab). Põhimõtteliselt on see tõsi. Anett võidab praegu, tehes mingeid asju. Seepärast ei maksa neid muuta, ei maksa praegu mõelda sellele, mida ootab temalt president, olümpiakomitee või ema-isa, sest pole vahet, mida nad ootavad. Sa ei suuda absoluutselt kõigi ootusi õigustada. Keegi on rahul sinu mänguga, keegi räägib, et sa mängid halvasti, keegi ütleb, et sa pead olema esimene, keegi aga arvab, et sa ei peaks üldse tennist mängima.

Minul on lihtsam, sest ma ei istu sotsiaalvõrgustikes ja ausalt öeldes on nii mugavam. Sa ei tea pooli asju, mis inimesed kirjutavad. Praegu on see ilmselt suur probleem, kui iga fänn võib kohe pärast matši oma arvamuse välja öelda. Ausalt öeldes pole need alati meeldivad asjad. Räägitakse sinu perekonnast, vanematest, paraku kõigest: kui palju sa kaalud, kuidas sa välja näed. Mida vähem sa seda näed, seda parem.

Arusaadav, et sa ei või nii nagu Naomi Osaka loobuda suhtlemisest pressi ega fännidega, see on osa sinu tööst. Kuid seda peab õigesti tajuma, peab mõistma, et teistel inimestel on ootusi. Kaks kuud tagasi ei osanud keegi oodata, et sa need turniirid võidad. Praegu sa võidad ja seepärast kõik ootavad. Ent sellesse tuleb suhtuda praegu täpselt samamoodi kui kaks kuud tagasi: keskenduda oma tegevusele ja mitte mõelda asjadele, mis jäävad väljapoole tenniseväljakut.

Kas teil on Anetiga leping mingi kindla kuupäevani või te jätkate tööd, kuni see sobib?

Ausalt öeldes ei armasta ma libiseda ühelt kohalt teisele, ma loodan, et koostöö jätkub kaua. Aga kui areng seiskub, kui ta tunneb, et ta peab midagi muutma või mina hakkan tundma, et rohkem pole ma võimeline talle andma, et olen andnud kõik, mida tean ja talle on vaja kedagi teist, siis muidugi räägime sel teemal.

Treeneri valik on tõepoolest väga keeruline protsess. Häid spetsialiste ei ole eriti palju, samas võib ka heal spetsialistil tekkida kehv inimestevaheline kontakt. Kui te tulete restorani, kus on maitsev toit, aga kelner viskab teile selle näkku või te tunnete, et teie tuleku üle ei rõõmustata, siis on teil üsna raske nautida roogasid, kuigi need on maitsvad. Seetõttu on töökeskkond oluline ja seda mõjutavad ka inimesed, kellega sa töötad. Nii ma arvan.

Praegu on kõik meeldiv. Ma püüan mitte mõelda sellest, mis võib olla kuu või kahe pärast, kui me läheme riidu, kui suhted muutuvad halvaks või kui ta mõtleb, et vajab midagi muud. Ma ei saa seda nii ega teisiti kontrollida, seepärast ei murra ma selle üle pead.