Saates vastavad nad muuhulgas küsimustele, millised on esimesed emotsioonid, kui saad vigastada; kas vaimselt on raskem see hetk, kui saad vigastada või kuuled diagnoosi; kuidas säilitada taastumisprotsessi ajal positiivsust; kas on ette tulnud ka musti mõtteid; milline on olnud vaimselt kõige keerulisem aeg; mis motiveerib taastumisprotsessi ajal; kas on tulnud ka loobumismõtteid.

"Paraku sport on selline, eriti kui räägime tippspordist, et eks me kõnnime sellisel õhukesel jääl iga päev ja tahame saada paremaks. Ja paraku need vigastused on käsikäes, üks osa spordist," nentis emaks saamise järel tippsporti naasta soovinud Balta, kes vigastas aprillis treeninglaagris põlve. "Täpne diagnoos oli minul patella kõõluse täielik purunemine. Kõik oli puruks ja oli vaja operatsioone teha. Õnneks see toimus üpriski kiiresti ja nüüd olen tagasi jalge peal."

View this post on Instagram

A post shared by Ksenija Balta | Training and Mindset (@ksenijabalta)

"Pigem on läinud ikkagi hästi. Asjad on tegelikult läinud täpselt nii, nagu nad on pidanud minema, väga palju selliseid tagasilööke ei ole olnud ja isegi need väikesed, mis tekkisid, siis need ei röövinud mult väga olulist aega," lisas ta.

Köster sai vigastada juunikuus Euroopa mängudel Eesti naiste 3x3 korvpallikoondise viimases alagrupimängus, kus jäädi 15:16 alla Poolale. Eesti oli pool minutit enne kohtumise lõppu kahepunktilises kaotusseisus, kui Köster vigastas mänguolukorras vasaku jala põlve ja ta kanti platsilt ära. "Mina vigastasin põlve eesmist ristatisidet, see läks puruks ja hiljem operatsioonil tuli välja, et kaks meniskit oli ka katki. Õnneks arst sai need kinni õmmelda. Ja lisaks olid veel mingid kaasuvad kõhreprobleemid," avaldas ta. "Võrreldes esimese korraga on ikkagi väga aeglaselt läinud. Veidi on küll vigastus erinev, aga jah, väga aeglaselt on praegu läinud."

"Mõlemad põlved on nüüd lõigatud, seitse aastat tagasi läks mul teine põlv, samamoodi mängus ristati ja menisk. Ja nüüd siis sama teise põlvega. Pole väga hästi läinud," lisas ta nukralt. "Kuna ma tean, mis tunne see on, kui sul põlv käib nii-öelda käib korra välja, siis mu esimene tunne oli õige, ütlesin kohe teistele ka, et ristati läks katki. Pärast mulle küll anti natukene lootust, et äkki on ikkagi ristati terve, aga lõpuks, kui diagnoosi sain, siis esialgne tunne oli ikkagi õige. Aga emotsioone ja mõtteid käib peast nii palju läbi… see on päris karm."

Nii Balta kui Köster ütlesid, et tippsportlasena saad ikka ise kohe aru, et oled tõsiselt viga saanud. "Tihtipeale, jah, eriti selliste tõsisemate vigastuste puhul. Kõõlus läheb katki teatud tundega. Mul on neid kõõluseid üksjagu katki läinud, pisemaid ja natuke suuremaid. Selline [tunne], nagu õhupall lõhkeks sul korraks sees," rääkis Balta. "Aga praegune vigastus tuli põhimõtteliselt ikkagi nagu välk selgest taevast, see toimus natukene teistmoodi kui muidu, sellist tunnet mul ei olnud ja seega ma alguses ei saanudki aru, millest see üldse juhtus. Aga selles lõppfaasis, kui olin juba pikali maas, siis ma sain väga hästi aru, milles tegelikult asi on. Nii palju põlve anatoomiat ikka tead, et kus põlvekeder asub ja sellega oli asi ilmselge, teadsin kohe, mis diagnoos mul põhimõtteliselt oli."

Kas vaimselt on hullem see hetk, kui vigastus juhtub või see hetk, kui arst avaldab karmi reaalsuse? "Nende raskete vigastuste puhul saad enamasti ise aru, et midagi on pahasti, ega midagi väga head sealt loota ei ole, kui arst sulle selle diagnoosi annab," arutles Köster. "Pigem minu jaoks oli ikkagi raskem see vigastuse hetk, sain kohe aru, et midagi väga ebaloomulikku toimus ja midagi läks katki."

"Need esimesed emotsioonid tulid piip-piip-piip," meenutas Balta naerdes enda seekordset vigastust. "Ja siis see jõuab sulle kohale ja vaikselt hakkad kogu seda protsessi seedima, siis juba tulevad mõtted, mis edasi. Alati, kui on midagi tõsist juhtunud, siis minu puhul ongi see, et ma mõtlen kohe järgmist sammu, mis ma nüüd tegema hakkan."

"Ja eks need sammud ongi samm-sammuhaaval. On vigastuse moment, siis on need uuringud, järgmine on diagnoos. Siis tuleb operatsioon ja siis tuleb juba taastumisprotsess," jätkas Balta. Ma ütleksin, et kogu see protsess on tegelikult ühtlaselt väga-väga raske ja keeruline igatpidi, nii füüsiliselt kui vaimselt. Mingisugusest hetkest hakkad otsima ikkagi häid asju igas päevas. Mis on jumala okei, sest teistmoodi ei ole võimalik seda asja tegelikult välja kannatada. Aga kuna ma olen selline paadunud positiivsus, siis ma alati nimetan, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. See on mul mingil määral moto. Aga sellegipoolest ma arvan, et siiski asjad on läinud väga hästi."

Kuidas säilitada positiivsust, kui taastumisprotsess peale hakkab? "Tegelikkuses ongi see, et sa lihtsalt võtad päeva korraga. Sest et kuidas ka ei oleks, igas päevas on midagi head. Peale operatsiooni ma teadsin, et nädal aega saab olema niisugune väga keeruline aeg, sellepärast et sellega kaasnevad valud," selgitas Balta. "Loomulikult on väga oluline, kes on sinu kõrval ka, nemad tegelikult ju hoiavad sinu tuju nagu iseenesest üleval. Mul on vedanud, et mul on abikaasa hea huumorisoonega, oleme saanud naerda kõvasti ja lihtsalt arutada üldiseid asju. Ja ma ise proovisin keskenduda sellele, mida tema teeb ja arutada niisama elu. Et sa ei jää sinna sellesse nii-öelda halba tsooni. Kui sul tulevad mingisuguseid halvad mõtted või enesehaletsemine, see on kõige hullem asi, see tegelikult üldse ei aita sind."

"Ma ütleks sama, et päev korraga. Peale põlvevigastust ka, see algus lihtsalt tuleb üle elada – see aeg peale operatsiooni, need valud ja sa ei saa liikuda. Kui sa oled sportlane ja harjunud kogu aeg liikuma ja siis sa oled põhimõtteliselt 90 protsenti ajast horisontaalses asendis ja su lihased kärbuvad ja sa oled lihtsalt oled nagu iluese seal voodis," mõtiskles Köster. "Lihtsalt tuleb üle elada see hetk ja siis juba vaikselt näed neid positiivseid asju, saad vaikselt juba jala peale rohkem astuda ja varsti saad karkudest lahti, saad juba kõndima. Ja siis mingi hetk juba võib-olla mõne kuu pärast vaikselt jooksma. Need asjad teevad rõõmu, iga etapp on nagu niisugune omamoodi sündmus, mida võiks täitsa tähistada."

Uuringud on näidanud, et sportlastel on vigastuste ajal tavainimestest palju kõrgem oht erinevateks vaimse tervise probleemideks nagu ärevushäired, depressioon, toitumishäired ja halvimal juhul isegi suitsiidimõtted. Kui raske või kerge on minna seda teed, et lased need mustad mõtted endale ligi? "See ongi kõige keerulisem. Ei tohi isegi lasta neil väga tekkida. Ja kui isegi natukeseks ajaks tekivad, siis võiks olla inimene kõrval, kes aitab sellest välja tulla. Loomulikult sportlaste puhul, mis tekitab selle meeletu pinge ja kust hakkavad probleemid, on see, et see ongi ju põhimõtteliselt meie elu, see on meie igapäevane leib ja tegelikult sportlastel on ikkagi väga karm see asi, et pole tulemust, pole mingil määral ka sissetulekut," arutles Balta. "Ja mida kauem sa selles faasis viibid, seda probleemsemaks see asi ju läheb. Lõpuks sa ju saad aru, et see ongi niimoodi, et tulemust ei ole, tuleb hakata juba tööd otsima ja siis mõtled, mida ma küll teen. Need ongi need kõige raskemad, ma arvan, vähemasti minu jaoks on olnud võib-olla hirm tuleviku ees, et mis ma nüüd peale hakkan, sest päris nii-öelda tootvale tööle ma ei tahtnud minna. Ja ma tundsin, et mul on nii palju veel anda endast spordis. Ja õnneks ma ei loobunudki. Need olid kõige halvemad mõtted."

"Pean nõustuma sinuga, et see tugivõrgustik sellel ajal on väga oluline. Kui sa jääd üksi oma mõtete ja muredega, siis on ikka väga keeruline," ütles Köster. "Aga jah, see algusaeg vigastusest kuni siis paar kuud peale operatsiooni on väga keeruline."

"Mul ka väga musti mõtteid peas ei ole olnud, aga võrreldes selle esimese vigastusega on ikka kõvasti raskem olnud seekord, vaimselt. Olen juba 31-aastane. Enne seda seitse aastat tagasi olin 23, mul oli veel kõik ees – sa ei pea nii väga muretsema, pluss sa ei tea tegelikult, mis sind ees ootab. Nüüd ma olen selle kõik läbi teinud. Tol ajal mõtlesingi, jummel, ma ei tahaks mitte kunagi seda uuesti läbi teha, palun mitte," meenutas Köster. "Aga nüüd ma teen selle uuesti läbi ja nüüd olen 31. Ilmselt minu mängud kõrgemal tasemel said selle vigastusega mängitud. See pool on raske olnud, niisuguseid kurbi mõtteid on olnud küll, aga ma tunnen juba, et läheb paremaks."

"Üks vana trennikaaslane, kes tegeleb sportlaste vaimse poolega, ütles, et annab mulle mõned harjutused. Ma ütlesin, et veel ei ole vaja, tunnen, et saan praegu ise hakkama. Ma arvan, et ongi aega vaja, aeg parandab kõik haavad. Küll läheb paremaks," lisas ta.

Milliseid soovitusi jagaksite noortele sportlastele, et sellises olukorras hakkama saada? "Noorena sa väga ei mõtlegi, sest ongi see, et kõik on veel ees. Ma ei ütleks, et see, et mul on kogemus all, teeb mul asja lihtsamaks, sest kaalul on kõvasti rohkem kui oli võib-olla isegi varem," arvas Balta. "Aga noortele ma ütleksingi, et teil on terve tulevik veel ees, õppige sellest ja proovige teha asju paremini. Proovige ennast säästa. Ja kindlasti soovitaksin, et rääkige ükskõik kellega. See ei pea olema psühholoog, kui te ei taha minna psühholoogi juurde. Rääkige ema-isa, sõbra või vanaema-vanaisaga. Põhiline on see, et te lihtsalt räägite kellegagi."

"Jah, sul on nii palju neid emotsioone ja niisugune äng on kogunenud sisse, see on nii oluline, kui sa räägid need asjad enda seest välja, muidu need kõik kogunevad siia sisse, siis tekivadki nagu suuremad probleemid," õpetas Köster. "Aga ma tahtsin seda öelda, et kui mõned nooremad kuulavad, et see esimene ristati vigastus, mis mul oli… võib-olla veidi jabur öelda, aga kui ma praegu vaatan tagasi, siis see oli üks parimaid asju, mis tegelikult juhtuda sai. Seda on nii veider öelda, sest see on raske põlvevigastus ja ilmselt paarikümne aasta pärast ma enam ei väida."

"Aga peale seda vigastust sa õpid oma keha täiesti teistmoodi tundma, tähelepanu pannakse üldse teistele lihastele, sa muutud füüsiliselt tugevaks. Aga samal ajal sa muutud tugevamaks ka mentaalselt. Enam mingid lihtsad eksimused või asjad ei löö sind rivist välja, sa oled endale niisuguse paksu naha juba kasvatanud," jätkas Köster. "Peale vigastust läks minu karjäär ülesmäge, ma ei teagi, mis täpselt juhtus, aga ma tundsin ennast tugevana ja nii hästi seal väljakul, asjad hakkasid toimima minu jaoks nagu väga hästi. Mina arvan, et kõik asjad siin elus juhtuvad põhjusega ja kui sind saadetakse sundpuhkusele, siis tulebki võtta aega ja n-ö saada sõbraks oma kehaga. Saada tugevamaks nii füüsiliselt kui mentaalselt ja see kõik tuleb lõpuks ikkagi kasuks sulle endale."

Balta on enda sotsiaalmeedia postitustes pööranud palju tähelepanu vaimsele poolele. Tema sõnul on ta sellele kogu aeg tähelepanu pööranud, aga teistega hakkas jagama alles nüüd. "Eks see ongi nagu iga asjaga, et mingi hetk sa lihtsalt nagu jõuad… ma olen nüüd jõudnud sinna punkti, kus ma olen valmis jagama ka oma mõttemaailma," selgitas ta. "Aga mis puudutab sellist mõtlemist, siis ma arendan tegelikult ju seda, kuidas ka oleks iga päev. Ma arendan seda läbi erinevate situatsioonide, mõtlen alati, et kui ei saa ühtpidi, siis saab teistpidi. Olengi vahel öelnud, et kui keegi ütleb, et see on võimatu, siis see on võimatu alles siis, kui ma pole sellega hakkama saanud. Sinnamaani ma ütlesin, et ei saa öelda, et see on võimatu. Olen harjunud otsima situatsioonidest plaane A, B, C D, E F ja nii edasi. Sest selline ma lihtsalt olen."

"Ja tänu sellele sa oled spordis ka nii kaugele jõudnud, et sul on selline mentaliteet, nii võistlustel kui väljaspool seda," ütles Köster Baltale.

"Eks ta niimoodi on," muheles Balta. "Ega selline sport ei olegi ju tegelikult kõigi jaoks mõeldud. Ja nagu Annika ütles, esimene suur vigastus, kui isegi saad selle noorena, läbi selle sa õpid. Ma isegi oma sportlaskarjääri tegelikult lahterdan enne vigastust ja peale vigastust, sellepärast et see, kes ma olin enne, oli täitsa teine inimene kui see, kui ma sellest välja tulin. See nõudis meeletult palju vaeva, tahtmist, pingutust. Sa lihtsalt tuled sealt välja täitsa teise inimesena, sa hindad asju täiesti teisest vaatenurgast. See on väga oluline, tegelikult see kasvatab sind selles mõttes korralikult."

Mis taastumisteekonnal motiveerib ja kust seda motivatsiooni leida? Kas on olnud ka tõsiseid loobumismõtteid? "Kõige tõsisem loobumismõte on praegu selle vigastusega, sest üksjagu sporti on tehtud, väga korralikult on pingutatud. Ja ma lihtsalt tõesti… Annika on 31, ma olen 36, veel," nentis Balta. "Olen seda ennegi öelnud, et ma nüüd ei tea, kas see on märk kuskilt kõrgemalt, et lõpeta ära see jooksmine, et tegele millegi muuga, aita teisi nende parimate saavutusteni pürgimist. Ma ei ole otsustanud veel hetkel, aga ma ei saa öelda, et mul ei ole neid mõtteid olnud. Kindlasti on."

"Minu jaoks on praegu motivatsioon lihtsalt terveks saamine, tahan saada tagasi tugevaks, tahan saada sinna, kus ma olin enne," lausus Köster. "Ja eks siis elu näitab, mis edasi saab. Praegu endiselt võtan päeva korraga, prooviks kõigepealt ortoosist lahti saada ja niimoodi vaikselt edasi minna, lihaseid kasvatama hakata uuesti sellel jalal ja saada korralikult jalg alla."

"Selle otsuse ma tegin, et koondisekarjäär on lõppenud, aga ma arvan, et tulevikus ikkagi väljakul mind näeb, võib-olla mitte lihtsalt kõige kõrgemal tasemel, mis Eestis võimalik. Aga kindlasti ma ei ütle ei kossule…"

"Kuna see pidigi minu viimane turniir ja viimane mäng olema, jääbki kripeldama see, et ma ei saanud ise sealt väljakult ära tulla. Tahaks enda tingimustel lõpetada," jätkas ta. "Mind häirib see, et mind nagu sunnitakse lõpetama, mitte see, et ma nüüd ütlen, et ma ise lõpetan. See ongi see, et sa saad selle closure'i kätte ja siis sa ütled aitäh ja head aega. Ütlesin peale seda vigastust ka, et ma ei ole nõus niimoodi lõpetama, ma arvan, et ma ei vääri ka seda. Praegu lihtsalt võtangi päeva korraga, aga ma arvan, et täiesti 100 protsenti kõik ei ole. Aga noh, mine tea."

"Tegelikult on see mingil määral ikkagi iga sportlase unistus, et lahkuda nii-öelda omal soovil, mitte nagu sunniviisiliselt. See osa vist tegelikult istubki kõige rohkem mõtetes ja ikka täiega käib närvidele," tunnistas Balta. "Kohati mõtled, et kui sina teed plaane, siis üks härrasmees lihtsalt naerab nende üle. Tekib selliseid küsimusi, kas sa oled midagi nii halvasti teinud, et see nüüd nagu sellisena või lihtsalt see ongi see sportlase elu. Ise oleme ühed plaanid teinud, aga elu viskab meile ette mingisugused teised plaanid. Mina olen selline, et hakkan otsima mingisuguseid variante, üritan neid märke siis näha ja nagu öeldakse, eks elu ise paneb tegelikult asjad paika."

Vaimseid tagasilööke pole otseselt olnud? "Vist suure tõenäosusega pole. Ei ole lasknud tulla neil, sest kui sa hoiad ennast kogu aeg sellisel pigem positiivsel lainel või teine asi, mida ma olen ka soovitanud, on see, et tuleb reaalselt mõista seda situatsiooni," õpetas Balta. "Ja mõista seda, mida sulle annab selline negatiivne mõtlemine, enda haletsemine – kas see teeb su enesetunde paremaks või pigem halvemaks? See ei tee sinu lihast tugevamaks see ei tekita sulle meeletut rõõmu. Seega ma lihtsalt ei näe pointi sellel, et vaimselt hakata ennast piinama. Asju juhtub."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].