Eesti Pressifotograafide Liidu kauaaegne juhatuse esimees, Äripäevas töötav Liis Treimann praegu enam väga sporti ei pildista, aga ta on Eesti ainus naisfotograaf, kes on käinud olümpiamängudel – Postimehes töötades käis ta Londoni suve- ja Sotši taliolümpial. "Veidi üle nelja aasta [pole enam sporti aktiivselt pildistanud], nüüd on muud tegemised, aga see ei tähenda, et need eelmised 17 aastat oleks kuhugi kadunud," sõnas Treimann, ja rääkis, kuidas ta üldse fotograafiaga alustas: "Hästi lühidalt kokku võtta, siis kuskil keskkooli ajal tekkis niisugune väike huvi, avastasin kapist isa fotoaparaadi, hakkasin sellega pilti tegema ja läksin fotoringi. Ja siis peale keskkooli läksin fotograafiat õppima, sealt oli vaja praktikale minna ja sattusin Postimehesse ja niimoodi see minu pressifotokarjäär lahti läkski."

Brit Maria Tael on jalgpalliportaali Soccernet.ee foto- ja videotoimetuse juht, kes aastate jooksul pildistanud nii kohalikke mängijaid kui ka suuri maailmastaare. "Ma ei mõelnud väikese tüdrukuna, et tahan hakata jalgpallureid pildistama. Kuidagi sattusin ise mängima 13-14-aastasena ja kuna ma olin üsna halb mängija, siis ma sain palju pingil istuda ja siis oma tiimi pildistada, sealt on need esimesed pildid pärit," meenutas Tael enda fotograafikarjääri algust. "Siis läks mõni aasta mööda, vahepeal ei mänginud, sattusin tagasi jalgpalli juurde, mängisin Kalevis uuesti ja siis hakkasime käima Jana Pipraga, kes on ka väga hea jalgpallifotograaf, Kalevi meeste mänge pildistamas. Sealt siis see kõik alguse sai. Seal olid järgmised inimesed, kes mind Socernetti soovitasid."

"Pildistasin seal esimesed viis aastat niimoodi, et ma ikka endiselt ei arvanud, et ma olen spordifotograaf või et minust võiks see saada. See oli lihtsalt hobi kõikide asjade kõrvalt. Ja siis ühel hetkel Soccernet võttis mind täiskohaga tööle ja siin ma nüüd olen," jätkas ta. "Põhiliselt on jalgpall, mõnikord ikka on mingeid teisi projekte ka. Olen käinud Ironmani ja võrkpalli pildistamas, korvpalli ka, aga igapäevaselt on ikkagi jalgpall see, mis mu elus on."

Kui Tael on jalgpallile spetsialiseerunud, siis Treimannile oli spordivõistluste pildistamine osa tööst pressifotograafina. "Pressis on nii, et sa ikka pead kõike oskama teha. Mingil hetkel hakati lubama rohkem ka spordivõistlustele, seal oli tegelikult hästi suur sisemine konkurents fotograafide enda vahel, et kes saab erinevaid võistluseid teha. Mulle pakkus see huvi just sellepärast, et see tundus üsna raske," tunnistas Treimann. "Kõiki erinevaid alasid pead oskama – jalgpalli, korvpalli, kergejõustikku, aga ka iluuisutamist ja võistlustantsu. See, et see tundus väga raske, pakkuski huvi ja siis ma hakkasin nendele meeskolleegidele konkurentsi pakkuma, et mina tahan ka ikkagi minna pildistama. Ja nagu ma ütlesin, pressis pead põhimõtteliselt kõike tegema, eks ta siis niimoodi ajapikku järjest läks, et üha rohkem ma sain võistlustele ja üha rohkem või üha paremini tuli ka välja."

Kas olümpiale pääsemine oli ka suure eesmärgi täitumine? "Natuke võib-olla oli küll, jah, niisugune tunne, et nüüd lõpuks mulle ka lubati," tunnistas Treimann. "Eks seal oli suur võitlus ikka, et kes saab, suuri võistlusi tahavad kõik teha. See on kõikidele fotograafidele edasiminekuks ja väljakutseteks väga hea kasvulava, et seda kogemust saada. Oli küll väga hea tunne, kui esimesel olümpial käisin. Ja sinna õnneks tuli otsa teine."

Kas kolleegide või sportlaste ja treenerite seas on olnud tunda ka teistsugust suhtumist naisfotograafidesse? "Eestis ma ei ole küll tundnud, et keegi minusse halvasti suhtuks sellepärast. Ma arvan, et lihtsalt see ongi võib-olla rohkem meeste ala, sellepärast et seda tehnikat peab nii palju kaasas tassima ja sellepärast see võib olla niimoodi läinud," mõtiskles Tael. "Aga eks ikka mängudel on paar korda tuldud minu juurde nii Eestis kui välismaal sellise näoga, et ma ilmselt ei tea sellest spordist midagi, et tule sealt värava tagant ära, et siin võib palliga pihta. Ma olen seda 11 aastat teinud, ma tean, et seal võib palliga pihta saada, aga ma olen juba selline, et ma ronin ise meelega sellistesse kohtadesse, kus võib natuke ohtlikum olla, et saada neid häid pilte kätte ja siis nii kaua olen, kuni keegi mind sealt ära saadab. Aga üldiselt ma arvan, et Eestis on hea seis, vähemalt mul on olnud hea seis."

"Mina pean ka ütlema, et võib-olla minu karjääri algusaegadel oli seda, et ah mingi naisfotograaf, mis sa, tüdruk, tead või midagi sellist, aga seda oli 2000. aastate alguses millalgi tunda. Ma ei ole seda hiljem küll kuskil tähele pannud," nõustus ka Treimann. "Minu meelest sportlased ja treenerid on üldse väga normaalsed, nendega on hoopis toredam kuidagi asju ajada. Sealtpoolt ma ei ole küll tundnud, et kuidagi oleks suhtutud erinevalt, kui minu meeskolleegidesse. Me kõik oleme võrdsed ikkagi."

Aga kolleegidele on tulnud end kuidagi rohkem tõestada? "Ei teagi, lihtsalt võib-olla see, et sa pead esialgu hakkama seda sporti tegema ja midagi peab välja ka tulema, et kuidagi see vilumus kätte tuleks. See on lihtsalt see, et kõigil ei tulegi seda või nad ei näe seda spordiala või ei tunne selle vastu huvi," arutles Treimann. "Mulle väga meeldib kergejõustik ja mina ikkagi enne õppisin selgeks, mismoodi need sportlased üldse oma mingit ala sooritavad, näiteks kõrgushüppes – kas ta keerab pea taha, otse, niimoodi üle või vasakule või paremale ja kummal pool ma siis olema pean. Ja tänu sellele ma saan ka pildi. Kui ma teen pildi, kus ei ole nägu peal, no mis me teeme siis sellega, see võib olla suvaline inimene."

See tähendab, et sporti pildistades ei ole see pelgalt nii, et lähed kohale, võtad kaamera välja ja teed mõned klõpsud, vaid selle taga on suur eeltöö. "Eriti kui suurel võistlusel käia. Siis ikka paar tundi istud seal paberites ja vaatad, mis kell keegi midagi teeb ja kuhu sa varem kohale pead minema. See on täisteadus," nentis Treimann. "Aga minu meelest siin Eestis ka võistlustel, kas või jalgpallis, pead ikkagi oskama natuke seda olukorda ette näha.

"Mängu peab oskama lugeda – kuhu see pall kukub või kust ta tuleb või kes kuhu võib lüüa. Selliseid asju peab ikkagi teadma," lisas Tael.

Kas saab öelda, et mingit ala on keeruline pildistada? "Alguses võib-olla nad on kõik rasked, aga mida rohkem sa teed, seda ägedamaks ta muutub," lausus Treimann. "Pigem ma ei ütleks, et on väga raske, võib-olla oleneb ka valgusest… näiteks hästi äge ala on käsipall. Aga meie saalid on kottpimedad ja siis sul tulebki see pilt niisugune… sa ei saa kiiret säriaega panna ja tuleb kole pilt."

"Kui raskuse ja kerguse kõrvale võtaks igav ja mitte igav, siis ma võin küll öelda, et minu jaoks korvpall on täiesti igav ala. Olen seda väga palju pildistanud, olen mõned normaalsed pildid ka saanud, aga ma ei tea, no üldse ei sobi," muigas Treimann.

"Hendrik Osula pani nüüd selle podcast'i kinni," torkas Tael naerdes vahele.

"Ilmselt küll!" naeris Treimann. "Selleks ongi hea, et on ka mingid inimesed, kes spetsialiseeruvad osadele aladele, näiteks jalgpallile ja korvpallile, et kõik ei peagi kõike tahtma teha või oskama teha."

Erinevatel välislähetustel käies pole Treimann ja Tael väga palju teisi naisfotograafe näinud, aga üheks põhjuseks võib olla ka see, et kogu varustuse kaasaskandmine on naistele üsna kurnav. "Kui ma reisile lähen, siis kui mu kott kaalub 13 kilo, siis ma tean, et kõik on kaasas. Kui vähem kaalub, siis pean hakkama mõtlema, mis mul nüüd sealt puudu on," naeris Tael. "Kui on mingid sellised lennud, et peab vahepeal lennujaamas jooksma, siis oled oma seljakotiga ja jooksed ja pärast selg natuke valutab ka, aga pole midagi teha."

"Mina arvan, et minu käsipagas kaalus kuskil 20 kilo ja siis ma tegin alati sellise näo, et see on jube kerge, see piirang on ju kaheksa kilo. Ükskord pidin isegi sinna lindi peale tõstma selle ja siis hoidsin õhus, käsi oli pinges ja värises," meenutas Treimann naerdes. "Suurel võistlusel on ju nii, et kõik võtad kaasa. Õnneks on muidugi nüüd rendivõimalused ka koha peal, aga see ei tähenda, et sa saad sealt. Ikkagi tuleb enda kraam kõik kaasa vedada."

"Näiteks kui võrrelda [kergejõustiku] MM-i või EM-i, siis EM on täiesti õudukas. Seal on siuke tamp taga, sportlasi on väga palju ja kõik loomulikult kattuvad kuidagi ja siis jooksedki ühest staadioni servast teise, trepist üles, trepist alla oma 20 kiloga, et saada see üks pilt siis kätte," kirjeldas Treimann.

Tavainimesed pahandavad tihti, et naissportlastest tehakse koledaid pilte ja ajakirjanikud omakorda valivad neist veel kõige koledamate grimassidega fotod välja. Kas fotograafi vaatevinklist on üldse vahet, kas pildistada mees- või naissportlast? "Minu jaoks ei ole vahet, sest nad mõlemad on inimesed. Ma ei ole kunagi pannud üles ühtegi sellist pilti, kus inimene on jäänud topakas või kole või mingi imeliku näoilmega," selgitas Treimann. "Ma ikkagi vaatan üle, mis ma teen ja ma sihilikult lihtsalt ei pane koledaid pilte üles. Küll aga, kui sportlane sooritab, siis neil kõigil on erinevad näoilmed ja sinna ei ole mitte midagi parata, kui selle soorituse hetkel see näoilme ongi mõnele võib-olla kole. Aga ta teebki selle soorituse ajal niisuguse näo ja tal ongi see nägu kogu aeg, nii et sa ei saa ka teistsugust pilti selle soorituse ajal teha."

"Siin on erinevaid sportlasi, kellel tulevad niisugused grimassid näkku ja nii lihtsalt on. Aga see tähendab seda, et sa võiksid temast teha ka mingid pildid, mis ei ole ainult selle hüppamise või löögi või keerutamise hetkel, vaid on ka midagi muud lisaks tehtud," lisas ta. "Siis saab neid teisi pilte ka kasutada, et ei ole kogu veeb täis mingisuguseid grimassipilte. Mina küll ei ütle, et fotograafid sihilikult pildistavad koledasti ja panevad kõige koledamaid pilte üles, ma seda ei usu."

"Eks see oleneb uudisetüübist ka, mis pilt sinna juurde läheb. Mõnikord saad sinna seda kunsti panna ja mõnikord on ikkagi vaja seda sooritust. Aga noh, eks ma nägin ka Facebookis, et fotograafide grupis oli kunagi see arutlus, miks Kaia Kanepist niisugused koledad pildid on. Või üldse tennise puhul. Aga see mäng on nii kiire, kui sa tahad saada head pilti niimoodi, et sul oleks pall peal ja löök peal ja inimese nägu peal, siis sa pead valima selle hetke."

"Aga see ei ole ainult Kaia Kanepi, nagu ma ütlesin, tegelikult on teisi sportlasi veel. Kas või on olnud jooksjaid ja võib-olla ka kossus näiteks on keegi niisugune, kes sellel viskamise hetkel teeb mingi näoilme," ütles Treimann. "See lihtsalt on nii. Inimesed on erinevad, neil on erinevad näoilmed ja siin ongi fotograafi meisterlikkus pildistada rohkem erinevaid nurki sellest inimesest."

Samas on veebiuudiste puhul oluline ka see, et pilt oleks värske ja kui agentuurist tulebki ühest mängust üks või kolm pilti, siis valikuvõimalust väga polegi. "Jah, võib küll nii olla, et näiteks kui kuskil välismaal keegi Eesti sportlane võistleb ja agentuur pildistab seda sportlast ja ta ei ole väga olulise koha peal või midagi sellist, siis ta teebki kolm pilti ja kogu Eesti meedia kasutabki neid kolme pilti," nõustus Treimann. "Siis tõesti võib juhtuda seda, et seal ei olegi sul mitte midagi valida. Ja see on ikkagi ju äärmiselt oluline, et uudismeedias kasutatakse kõige värskemat fotot."

Kas naisfotograafidena vaatate naissportlaste pilte pärast töödeldes kuidagi teise pilguga ka? "Ma arvan, et ikka on mingi naiselik lähenemine. Aga ma ei tea, minu jaoks ei ole vahet, kas seal pildil on mees või naine või. Lihtsalt ma tahan, et välja läheks minu kõige paremini tehtud pilt ja kui keegi ikkagi sülitab mingi rõveda klimbi, siis noh, seda ma ei pane üles," ütles Tael.

Nii Treimann kui Tael ütlesid, et kui on sportlastelt enda tööle saanud tagasisidet, siis alati positiivset, tihti on kirjutatud ka selleks, et pilte endale küsida. Mõlemad ütlesid, et eelistavad seda, et sportlased või klubid küsivad neilt originaalfotosid, selle asemel et jagada sotsiaalmeedias kuskilt veebiuudistest salvestatud pilte. "Või teevad screenshot'e ja siis need on hästi koledad ja pikslised ja udused pildid. Siis tahaks küll öelda, et palun kirjutage, küsige neid ilusaid originaale," nentis Tael. "Eesti klubid on väga palju seda teinud, et nad teevad screenshot'i Soccernetist ja siis panevad selle üles. Siis ma ikka tavaliselt kirjutan, et näed, siin on nüüd originaalid ja palun kasuta neid. Mõnele olen lausa öelnud, et palun võta maha, sest minu nimi on ju seal all. Kui sealt ikkagi pole põhimõtteliselt aru saada, kes seal pildi peavad, siis pole vaja seda üles panna."

"Siit võib ju tekkida vale arusaam, et fotograaf on mingi koleda pildi teinud hoopiski, aga tegelikult fotograaf ei ole milleski süüdi," lisas Treimann omaltpoolt.

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil sporditydrukud@err.ee.