"Ma näen, kui tõsine teema see on. Sotsiaalmeedias on sellest hakatud rääkima, aga ma arvan, et see on pigem ikkagi veel tabuteema," selgitas Gaim, miks ta otsustas enda probleemidest avalikult rääkida. "Üldjuhul see ikkagi ei tule niimoodi, et ta koputab su uksele ja ütleb, et tere, mina olen depressioon ja ma nüüd tulin. See on ikka selline tasahilju hiiliv teema ja ma arvan, et see oli minus väga-väga pikalt peidus, aga võib-olla mingil sellisel varjatud moel ning ma ei suutnud või ei tahtnud endale tunnistada, et ma vist tegelikult päriselt olengi depressioonis. Eks enda ja ka teiste ees oli pigem häbitunne, võib-olla. Sellepärast ei julgenud tunnistada. Aga sel hetkel, kui ma sain aru, et mul on juba ka füüsiliselt valus, siis ma saingi aru, et see vist on depressioon."

"Kõige raskem on olnud kolm viimast aastat. Enne seda… eks ikka sportlastel on selline üles-alla elu, olen ise ka varem oma probleemidest rääkinud. Et ei ole nagu sirgjooneliselt see tee läinud. Aga umbes kolm aastat tagasi see pigem eskaleerus ja siis ma veel eitasin seda natuke pikemalt," tunnistas Gaim saates. "Samal ajal ikkagi tundsin tegelikult kogu aeg, et asi on ikka väga hapu, aga olen pigem olnud selline, et kui on tagasilöögid ja asjad, siis hüppan püsti, panen jooksuga edasi. Ei lasknud endal paigal olla. Aga siis pöördusin arsti poole, kasutasin teraapiaid. Arstiga leidsime põhjaliku analüüsi ja kõige järel, mida ma tegelikult juba ammu ise ka teadsin ehk siis depressioon."

"See n-ö viimane pauk minu jaoks oligi nüüd üle poole aasta tagasi ehk augustikuus. Aasta aega tagasi oli mul selle viimase kolme aasta kõige keerulisem hetk, just äsja olin covidi läbi põdenud ja igalt poolt olid tervisehädad ning suhteliselt teadmatus tuleva ettevalmistushooaja osas, sest mul oli selline tunne, et ma ei suutnud 15 minutit joostagi. Mul oli esiteks jalgades igasuguseid valusid ja probleeme ja pidev jõuetus, tahtsin magada ja nii edasi. Arvasin, et tegu on covidi tüsistustega, mis võis ka seda olla. Aga siis ma hakkasin kuidagi liikuma, trenni tegema ja väga-väga raske oli," meenutas Gaim. "Kuna ma ütlesin, et olen selline natukene kange, siis ma proovisin ja ei tulnud midagi välja. Hoopis käisingi augustikuus täiesti omadega kokku. Olin sellel ajal just Prantsusmaal laagris ja see oli niisugune väga-väga raske aeg mulle. Koju tulles lihtsalt otsustasin, et astun korraks välja ja kõrvale ja hakkan ennast päriselt ravima ja põdema seda."

"Esiteks oli füüsiliselt valus. Me kõik teame, mis tähendab füüsiliselt, kui kuskilt on midagi valus. Ja nagu me teame, siis tegelikult pea ja keha on niivõrd palju lihtsalt seotud. Hakkasingi aasta aega tagasi aru saama, et väga palju [sellest], mis toimub minu peas, liigub edasi ka minu kehasse kogu jõuetusest kuni erinevate valudeni," selgitas Gaim. "Augustikuuks ma põhimõtteliselt ei saanud suusatada, ma ei saanud joosta. Ma tegin seda kõike, aga läbi suure valu. Mul rinnus olid juba paar aastat tugevad pisted. Tegelikult ka aasta aega tagasi ja enne seda olin käinud kontrollis nii südame kui hingamise, kopsudega ja mitte midagi pole kuskilt leitud, mitte midagi polnud viga, justkui täiesti terve, vereproovid alati väga head. Ja siis ma viisingi asjad lõpuks ometi kokku, et see võib olla ikkagi väga tugevalt peast tulenev, mida mulle tegelikult ka inimesed kõrval kogu aeg ütlesid, et see on stressist. Aga nagu ma mainisin, ma ei tahtnud seda tunnistada."

"See viimane kuu oli täpselt selline, et olin selleks ajaks juba mitu kuud Eestis treeninud, polnud käinud kuskil välislaagrites. Ja see oli minu jaoks ka selles mõttes harjumatu, sest olen ikkagi harjunud viimased 16 aastat käima kogu aeg laagris välismaal. Lisaks minu enda tundmistele peas ja füüsises oli ka tiimis päris pingeline aeg," jätkas ta. "Lõpuks otsustati, et sõidame kõik laagrisse, aga juba sinna minnes tundsin, et asi on ikkagi väga vale. Elus esimest korda ma ei tahagi võib-olla minna laagrisse… aga tegu oli minu unistuste kohaga, ma olen alati unistanud, et saaksin seal treenida. Ma läksin sinna ja tegelikult südames tahtsin sealt kolm korda koju lennata. Ja sealt koju tulles oligi selline tunne, et nüüd on justkui kõik, ma ei tea, mis saab edasi, kuidas edasi…"

"Lähedased inimesed tegelikult ütlesid, et võta kohe see vaheaasta või ka seda, et lõpetaksin ära üldse. Aga seda ma ei tahtnud üldsegi mõelda ja ma ei suutnud ka vaheaastat võtta," nentis Gaim. "Septembri alguses rääkisin ühe lähedase inimesega, kes ütles, et lõpuks ometi sa ütled ise need sõnad välja ja astud kõrvale. Sellele järgnes natuke vabastav tunne, sest olid justkui saanud mingist raskusest läbi. Justkui oli natuke rahulikum, aga sellele järgnes siis see kõige rõve rõvedam aeg. Veetsin põhimõtteliselt kaks kuud Otepääl oma korteris praktiliselt üksinda. Mu lähedased tahtsid minuga koos aega veeta ja me leppisime kokku sellised asjad, et ma vahepeal kindlasti ilmun kuskile, aga ma ei suutnud seda alati teha. Olime küll telefonitsi ühenduses ja mul on tõesti parimad sõbrad, kes mind kogu aeg testisid või kontrollisid, olid olemas. Aga need kaks kuud kodus oli selline hästi must aeg."

Gaim tunnistas, et hinges oli suur teadmatus, kas ta üldse enam kunagi suusatab. "See oli minule ka hästi ootamatu, sest ma ei tahtnud minna trenni. Käisin natuke liigutamas, need olid kohutavad treeningud," tõdes ta. "See oli hästi-hästi must aeg, täiesti vegeteerimine. Ma arvan, et oli kolm päeva, kus ma lihtsalt vaatasin lage ja ma ei teadnud, mida teha. Selline nagu paanikatunne selles osas, et mis saab, kuidas see lõpeb. See on nii valus ja nii rõve, et pidid lihtsalt uskuma, et ühel päeval see lõpeb, aga sellel hetkel seda väga ei uskunud ka."

"Eelmisel sügisel saingi aru, et võib-olla ei tasu alati oodata igalt poolt abi, ennast tuleb ise tugevalt aidata ja leida enda ümber need inimesed, kes sind päriselt toetavadki," rääkis Gaim, kes tegi endale konto lehele betterhelp.com. "Mul oli Inglismaalt pärit terapeut. Mul oli iga nädal kas korra või siis mõni nädal kaks korda teraapia. Kõik selles mõttes toimis ja leidsin kohe esimese, kellega mul oli hea klapp ja siiani vahepeal suhtleme."

"See aitas mind väga tugevalt. Muidugi see oligi selline pikk protsess selles osas, et ma ikkagi muutsin totaalselt enda mõtlemist. Üritasin aru saada asjadest, mis on võimalik teha, mida mitte," jätkas ta. "Keha ei tulnud niikuinii kuskilt poolt järele, uni ei kadunud, väljas ma ei jõudnud ennast väga liigutada. Vahepeal isegi suutsin ainult ühe asja päevas teha, aga see oli selline hea tunde tekitaja. See oli üks osa teraapiast, et leida endale eelkõige asjad, mis pakuvad sulle rõõmu."

Gaim ütles, et jätkab teraapiaga ja enda vaimse tervisega tegelemine on pidev töö. "Olen vaimselt endaga kõige paremas kohas, mis ma kunagi olen olnud, kindlasti see n-ö murdumine sügisel oli vajalik. Aga teraapiaid ja selliseid psühholoogide juures käimisi on mul olnud äkki juba pool oma elust. Sportlasena või tegelikult tavainimesena ka on ju oluline jagada oma mõtteid," arutles ta.

Gaim avaldas, et depressiooniga võideldes ja enda vaimsete probleemidega tegeledes sai ta jagu ka teda pikalt kimbutanud toitumishäiretest. "Tahaksin nüüd öelda, et selle suure jamaga lõppes 12 aastat sellist väga keerulist aega, ka see sai minu jaoks täiesti lahti mõeldud. Tunnen, et rahu on tehtud väga paljude asjadega ja ma olen rahulikum inimene kui enne," rõõmustas ta. "Miks ma otsustasin [karjääri] jätkata, on sellepärast, et ma ei ole täiskasvanuna ilmselt kunagi nii tervena sporti teinud. Minuga olid alati kaasas toitumisprobleemid ja pinged, aga nüüd tunnen, et olen jälle rõõmus ja kui tore oleks jälle ükskord kiiresti relvaga suusatada ja täpselt lasta!"

"Mul on veel palju küsimusi õhus, aga kuna ma olen kõige suurema tee enda jaoks läbi käinud, siis nüüd on jäänud justkui selline kassi saba, et tagasi tulla," lõpetas ta. "Minu unistus oleks tagasi rajal olla ja ideaalis novembri lõpus olla juba võistlustel peal."

Spordipsühholoog Gähtlin Leppänen rääkis saates, et depressiooni puhul on kõige olulisem mõista seda, et tegemist on haigusega. "See ei ole lihtsalt kurvameelsuse või halva tuju episood, vaid see on haigus, mis hõlmab inimest kõikides elu aspektides – tema tundeid, käitumist, füsioloogilisi reaktsioone," selgitas Leppänen.

Kuidas saaksid inimesed ära tunda, et nende lähedasel võib olla depressioon? "Diagnostilistes kriteeriumides tuuakse välja, et [kurvameelsus] peab olema kestvalt ja püsivalt vähemalt kaks nädalat, mitte nii, et üks päev on ja siis teine päev ei ole ja siis võib-olla jälle natuke on," rääkis Leppänen. "Lootusetus kindlasti on seal üks märksõna, selline negatiivsus, et ei lähe mööda ka. Stressi on kõikidel ja sportlastel on stressi märkimisväärselt palju."

"Aga seal ongi see, et see tunne ei lähegi mööda ja ei lähe paremaks, et nüüd ongi niimoodi. Ja siis tulevad need sellistest erinevatest eneseväljendustest välja. Või ka huvipuudus, et varasemad mingid tegevused, mis väga meeldisid, enam ei paku huvi, toimub võib-olla selline isoleerumine meelistegevustest," rääkis Leppänen, millistele muutustele tähelepanu pöörata. "Sportlase elu on ju niikuinii tegelikult hästi täis spordiga seotud tegevusi. Aga aeg-ajalt neil ikkagi on võimalus teha ka midagi muud, mis pakub naudingut ja kui see kaob täiesti ära, et üldse enam ei taha või et hoitakse eemale teistest inimestest, ei taheta suhelda, rääkida, jagada, siis need on kindlasti ohumärgid, mida võiks kontrollida, küsida, kuidas sa ennast tunned."

"See tubli olemine ja ma pean vastu ja ma ei tohi viriseda, selliseid hoiakuid on väga palju. Spordikultuur üldiselt on ju niisugune, et no pain, no gain ja veri, higi ja pisarad ja ainult siis edu tuleb. See selline tugev olemine on kindlasti üks niisugune filosoofia, mida tuleb uksest ja aknast ja siis tundubki imelik," nentis Leppänen. "Kahjuks on ka selliseid hoiakuid sportlastel, et kuidas ma lähen psühholoogi juurde, psühholoogid võivad mu pehmeks teha ja siis äkki see kuidagi hakkab hoopis halvasti mõjuma. Et sportlane ei toimi siis enam äkki nii hästi, et psühholoogid teevad nagu kuidagi nõrgaks."

"Ma arvan, et see jagamine ja rääkimine, et tõesti mul on pahasti ja mul on abi vaja, see on niisugune esimene samm, võib-olla lähedastele inimestele, vanematele või sugulastele. Ja muidugi on väga tähtis moment just nendel inimestel, kellele see info tuli, et nemad kuidagi ei tühista seda, et ah, mis sa räägid, sul läheb ju nii hästi, sa oled ju nii edukas," ütles Leppänen. "Võibki olla, et sportlane on tulemuslikus mõttes väga edukas oma spordialal oma vanusegrupis, aga see ei tähenda, et ta ei mõtle, et ta on kehv või et ta ei mõtle endast halvasti. Ehk siis kindlasti ei tohi tühistada kuidagimoodi või pisendada seda avaldust."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].