Saates vastavad nad muuhulgas küsimustele, kas naissportlasi seksualiseeritakse; kas rannavõrkpallurid on omavahel napist võistlusvormist rääkinud; kas pikemad riided takistaksid võistlemist; kas reeglid naissportlaste riietuse osas vajaksid muutmist; kui aus on see, et meestel riietusele on vabamad reeglid; kui palju on saatekülalistel endal riietusega probleeme olnud.

Peamiselt ongi jutuajamine ajendatud sellest, et paljudel spordialadel näitavad naissportlased rohkem ihu kui sama ala mehed. Hästi paistab see silma rannavolles, kus see on probleemina eriti aktuaalne – mehed saavad mängida lühikeste pükste ja maikaga, naised aga bikiinides. Kuidas naismängijad ise end selles riietuses tunnevad või kui tähtis see teema on? "See ongi hästi huvitav, et neid küsimusi tegelikult väljastpoolt tuleb hästi palju, et kui mugav on ja kuidas on mängida. Ma ei saa öelda, kas see on üks päris esimestest küsimustest, aga seda küsitakse tõesti hästi palju," nentis Remmelg. "Aga meie enda jaoks ei ole see üldse probleem, see on kuidagi hästi sealt algusaegadest juba niimoodi olnud ja kuidagi nii ära harjunud sellega, et sa mängidki ujukates ja ei tee sellest probleemi. Eks naisena sa ikka vaatad ennast igalt poolt ja mõtled võib olla enne mänge niimoodi, aga mängust absoluutselt ikkagi ei mõjuta, üldse ei mõtle."

Ehk ise ei tunne, et just eriti naisrannavollemängijaid kuidagi seksualiseeritakse? "Ma ei tunne seda, sest tegelikult mängijatel on oma sõna ikkagi öelda ja tegelikult nüüd on ikkagi kõik vaba, mängi, kuidas tahad," mõtiskles Remmelg. "2021 oli see käsipallurite teema Norras, kus nad said vist trahvi, et mängisid lühikeste pükstega ja sealt siis võtsid rannavõrkpallurid, hakkasid toetuseks ise mängima pükstega rannavõrkpalli. Sealt alates on hästi palju juba tulnud paare mängima ka lühikeste pükstega rannavõrkpalli."

"Tegelikult on ta üldse olnud vaba, igaüks võib mängida nii, nagu tahab ja minu arust praegusel hooajal on veel eriti näha seda, et ka isegi paarid, kaks liiget ühes tiimis ei pea olema isegi samamoodi riides, ühel võib olla alussärk all, teisel ei ole, ühel on pikad lipad, teisel on ujukad. Isegi see on täitsa vabaks lastud. Aga inimesed tahavad mängida ujukates, jah," lisas ta. "Minu arust ei ole sellest rannavolles eriti probleemi, pigem mulle tundub, et tõesti mängijad ise tahavad mängida ujukates. Ja kes ei taha, siis ei mängi."

"Eks see teema vahel ikka käib läbi, et mida pildistatakse ja kuidas. Ma ise pole õnneks niimoodi sattunud kuhugi skandaali siis või mis iganes. Aga eks neid n-ö ebamugavaid pilte ole ikka ja endastki mingeid selliseid, mida ei taha näidata," jätkas Remmelg. "Minu arust juba kehad liikudes seal väljakul tihti ei ole ilusad ja minu arust on täpselt see, et ühest mängust võib-olla sul selliseid pilte, et ühe pildi peal näed välja 15 kilo raskem, teisel oled 15 kilo kergem. Juba see lihtsalt on, pildistatakse nii. Ja igasuguseid kannikaid sealt näha. Ikka on selliseid olukordi olnud, aga teisest küljest loeb ikkagi lõpuks see mäng ja tulemus ja kuidagi jah ei lase vist nii palju sellest ennast segada. Aga Eestis, ma arvan, et ikkagi ei ole väga probleemi olnud selles osas ka."

Norra naiste rannakäsipallurite koondis sai 2021. aastal trahvi 150 eurot mängija kohta, sest keeldusid bikiinides mängimisest ja kandsid hoopis lühikesi retuuse. Rahvusvahelise alaliidu reeglite järgi pidi naismängija mänguvorm koosnema ülemisest osast ning bikiinide alaosast. Lisaks oli reeglistikus kirjas, et naiste bikiinipüksid peavad olema pingul ning nende lõige peab minema puusa suunas üles ja külje pikkus ei tohi ületada kümmet sentimeetrit. Pärast norralannade protesti tehti ka reeglites lõpuks muudatus.

"Rannavolles hakkasid norrakad oma riigi käsipallureid toetama ja sealt see nagu läks ja on ikkagi juurde tulnud tõesti lühikestes pükstes mängijaid," rääkis Remmelg. "Ega ma ei saa öelda, et üks oleks mugavam kui teine, lõpuks on lühikestes pükstes väga mugav mängida, on ka ujukates mugav. Minul on mugav mängida. Aga noh, ilmselt jah, sellist sättimist on lühikeste pükstega ikkagi vähem."

"Ega me ise oleme ka mõelnud, et võib-olla võib ka lühikestes pükstes üks hetk mängida," jätkas koos Heleene Hollasega mängiv Remmelg. "Eks ta lõpuks ikkagi mugavam on pükstes mängida, juba lihtsalt sellepärast, et neid ujukaid on küllaltki raske leida, mis oleksid sellised piisavalt katvad, samas oleksid mugavad, et nad ei liigu sealt väga eest ära ja nii edasi. Lihtsalt sellega nagu ei viitsi jamada. Aga samas, kui ma vaatan väljas mängijaid, siis ega neid mängijaid, kes on reaalselt paljalt seal väljakul, neid on päris palju. Inimesed ikkagi tahavad ennast näidata ka."

Tihtipeale öeldakse, naistel on need riided napimad sellepärast, et see kuidagi aitab sooritusele kaasa.  Samas, kui me vaatame näiteks korv- ja jalgpallureid, siis on riided üsna sarnased nagu meestel. Mariel Gregor on aga Eestist üks neist naiskorvpallureist, kes mänginud nii lohvakates korvpalliriietes kui ka kleidiga. "Mina olin üks nendest, kui see kleiditeema tekkis. Mingi Leedu firma neid tootis ja siis meie treener tuli selle ideega, et ilusad ja toredad. Siis tekkis tiimi sees ka arutelu sel teemal. Ja oligi, osad olid, et jess, roosad kleidid, lahe! Ja siis olid teised, kes olid, et ei, hulluks olete läinud, ei taha," naeris Gregor. "Aga lõpus siis ikkagi me nendega mängisime. Mina kui selline väiksemapoolne inimene, pean tunnistama, et tegelikult see kleit – see oli nagu tennisekleit või midagi sellist, lühike ja liibuvad olid all – oli väga mugav, ma arvan, et üks mugavamaid vorme, milles ma mänginud olen, sest ma ei pidanud neid ääri sinna spordirinnahoidja alla toppima. Kunagi mängisime, olid meeste lõiked, siis need vajusid sul üle õla ja oli suhteliselt ebamugav neid kogu aeg toppida. Et selles mõttes jah, algul oli imelik, aga siis harjud ära. Ega mängimise ajal ei mõelnud sellele."

"Kui sa vaatad praegu, mis pikkusega mängivad nii mehed kui naised, ma mõtlen korvpallurid, siis püksid on läinud lühemaks kui nad vahepeal olid, meestel on ka ikkagi nagu poolde kintsu ja siis noored veel keeravad seda värvli äärt nii palju, kui nad saavad," lisas Gregor, et korvpallipükste mood on jälle lühemaks muutunud. "Sellised põlvini, mis mingi aeg olid või minu ajal olid, on ära kadunud."

Aga mingis mõttes saame öelda, et me oleme n-ö jõudnud ühest äärmusest teise. Kui 1900. aastal Pariisi olümpial said naised esimest korda olümpiamängudel võistelda, siis nagu vanade piltide pealt ka näha saab, kandsid naised pikki riideid, tennist mängiti maani seelikutega, käed olid kaetud. Aga nüüd ikkagi võib öelda, et mõned naised lihtsalt tahavadki napimaid riideid kanda. "Eks inimesed ongi ju erinevad ja edevusaste on erinev ja sportlased ikkagi teavad, et neid vaadatakse," nentis Gregor. "On niisugune ütlus, et võistlus on pidupäev. Kes meigib ennast, kes ei meigi, see on hästi individuaalne. Ma ka enne saadet natuke tuletasin meelde ja tegin võrkpallurite seas taustauuringut. Needsamad püksipikkused, näiteks. Mis kellelegi meeldib, kes millega ennast mugavalt tunneb, väga individuaalne."

Kas võrkpallis või rannavolles on olnud juttu riietusest ka selle nurga alt, et nagu öeldakse, seks müüb, näitad ihu ja siis saad rohkem tähelepanu, rohkem sponsoreid. "Meie niimoodi otseselt ikkagi mõelnud ei ole. Selles suhtes ega olümpial on ju rannavolle üks vaadatumaid alasid, mis müüakse kõigepealt läbi. Eks ta jah, selline atraktiivne ole, aga ise kindlasti nii ei mõtle ja oma ringkonnas rääkides vist ka ikkagi nii ei räägi. Aga ma saan aru, et seal teema on kindlasti olemas," sõnas Remmelg.

"Ma arvan, et mängija ja eriti naismängija ikkagi tahab väljakul hea välja näha ka. Ja ma arvan, et kui ta ise tunneb ennast hästi, siis ta mängib ka hästi ja ma arvan, et on ainult kompliment, kui keegi pärast su kleiti ka peab ilusaks," arutles Remmelg. "Meie ka ikka mõtleme, millised me välja näeme, see käib asja juurde, midagi ei ole nagu teha. Aga siis just enne mängu kindlasti või millalgi varem siis, mängu ajal ei ole üldse see teema, täitsa tõsiselt ei ole teema, ei jõuagi lihtsalt mõelda sellele. Aga muidu ikka mõtled. Ma arvan, et kõik mõtlevad, et kui sa oled seal niimoodi rohkem näha kui n-ö tavaliselt ja isegi ma arvan, et riietes, siis ikka sa sätid ennast ju enne mängu kuskil peegli ees valmis. See ikka kuidagi käib nagu asja juurde."

Kui palju te konkurentide riietust jälgite? "Jälgime küll. Aga meil üldiselt võisteldes on see, et ülemine osa tuleb alati korraldaja poolt, ehk see on kõikidel samasugune, aga alumisi osi ikka vaatame, aga pigem seal ei ole nii palju mustris küsimus, aga lõigetes on küll küsimus," selgitas Remmelg. "Meie oleme küllaltki sellise klassikalise, pigem kaetud alumise osaga, aga on ka selliseid, kellel reaalselt on stringid seal all. Me seda väga pigem ei fänna. Seda ikka vaatame, jääb silma lihtsalt selline asi, aga kui teine tunneb ennast hästi, ega pole minu asi, mis tal seal jalas on."

Aga kas sa kujutad ette või oled mänginud selliste pükstega, mis on nagu ikkagi väga napid, et kuidas üldse on seal liiva peal niimoodi mängida n-ö olematute pükstega? "Ma arvan, et ma ei ole… ma ei tea, ma loodan, et ma ei ole," naeris Remmelg. "Ega ta ilmselt mugav ei ole, seda kohendamist on. Aga jah, ma tõesti loodan, et ma ei ole mänginud sellise püksiga. Ei tahaks mängida. Need ujukad on erinevad. See, et ma ütlen, et neid on raske leida, siis ma arvan, et kõik mängijad mõistavad, et on sellised, mis kuskil ei püsi jalas hästi, lähevad kannika vahele ja polegi neid põhimõtteliselt lõpuks. Neid, mis hästi püsivad, on raske leida, aga on võimalik."

Ajaloolased, kes uurivad sportlaste riietust läbi aastate, on toonud välja, et sellised napid riided võivad just noorsportlasi mõjutada, sest paljastavas riietuses võistlemine võib kaasa tuua toitumisprobleeme või muresid enda keha väljanägemise pärast. "Ma arvan, et see võib noorte puhul küll olla selline natukene raske koht. Mul endal oli kuidagi teistpidi see. Olin noorena, ma arvan, et mingi 10-15 kilo kindlasti raskem, ma ei ole kunagi olnud ka selline väga väike ja selline väga sale, pigem siis suure kondiga," meenutas Remmelg. "Aga ma mäletan, kui ma olin kuskil 15 või midagi sellist ja ikkagi ka rannavollet mängisin, siis mina kusjuures just vastupidi tahtsin millegipärast ujukates mängida. See oli sellel põhjusel, et kui need topid, mis jagatakse sealt maailma karikalt, siis mina olin käinud väiksena pallitüdrukuks ühel etapil ja seal on see komme, et sa küsid mängijatelt peale mänge neid võistlustoppe ja saad need siis endale. Ja minul oli neid kodus ja siis ma tahtsin tulla võistlema nendega, näidata kõikidele, et mul on neid toppe. Siis ma üldse ei mõelnud sellele, milline ma välja näen, tõesti."

"Aga ma olin siis ikkagi pigem ülekaalus, võib-olla ei olnud superkaunis see vaatepilt. Aga siis ma küll ei mõelnud üldse sellele. Aga eks seal hiljem on kindlasti neid aegu ka olnud, kus võib-olla ei tunne nii hästi ennast seal väljaku peal. Või noh, võib-olla siis enne. Mul vist kogu aeg ikkagi väljaku peal kaob kõik see ära," jätkas ta. "Aga neid hetki, kui ikkagi mõtled, et peaks alla võtma või peaks kuskilt tugevamaks saama ja tahaks parem välja näha, neid aegu on kindlasti olnud. Ma arvan, et siiamaani, aeg-ajalt ikka oled seal peegli ees ja vaatad ja mõtled, et milline sa oled ja peaks kuidagimoodi parem olema või mis iganes."

"Seda ikka on selle alaga, aga ma olen nõus, et tegelikult see võib tekitada sellist probleemset käitumist söömisega ja nii edasi. Aga mulle tundub, et tänapäeval on väga palju neid näiteid, et, iga keha on ikkagi ilus ja iga keha on võimeline mängima väga hästi väljaku peal," lisas Remmelg. "Ei ole seda, et kogu see maailma paremik oleks seal hullud sixpack'id ees ja super-super-super lihastes. On igasuguseid kehasid ja kõik mängivad väga hästi. Ma arvan, et see on julgustus noortele, et ole, nagu sa oled, iga keha töötab erinevalt, ei ole mingit kaalu, milles iga keha töötab hästi. Selles suhtes tuleb ise ikkagi mõistlikult sellesse suhtuda."

"Minule tundub, et pigem selliseid minuvanused on need, kes mõtlevad, et oi, äkki on ebasobiv. Noortel, isegi kui ei ole sellised piitspeenikesed sportlased – mitte ainult võrkpallis või rannavõrkpallis, ma olen ka kergejõustikuga näiteks kokku puutunud –, on sellega palju vähem probleeme. Kergejõustikus samamoodi saad ikkagi valida oma püksipikkust ka, kas mängid nende n-ö trussikutega või jooksed või hüppad nende n-ö trussikutega või pikemate liibuvatega või nende lohvakate pükstega, siis enamasti ikkagi pigem võetakse vähem," lisas Gregor.

Kas peaks üldse olema meeste ja naiste riietusel nii suurt vahet või kas me peaks neile mingit eraldi tähelepanu pöörama? Kui oli see Norra rannakäsipallurite teema, siis paar kuud oli erinevaid artikleid, et nüüd kõik naised hakkavad võitlema selle eest, mis naised kannavad, et ei seksuaaliseeritaks, aga nüüd on sellest kaks aastat möödas ja tegelikult väga palju sellest enam ei räägita. "Ju jah ei ole siis võib-olla ka nii suur teema selles mõttes, et ma arvan, et lõpuks igal sportlasel peab olema mugav võisteldes või trennis, mis iganes. Ja kui sul ei ole, ju sa siis pead võitlema selle vastu," arutles Remmelg. "Mulle tundub, et tõesti pole varianti ka, et sa mängiksid hästi, kui sa tunned ennast kehvasti selles riietuses või et sa tunned ennast kehvasti vähekaetuna mängides, siis sa pead midagi selle vastu jah tegema, kui sa tahad seda spordiala teha. Siis on vaja, jah, võidelda endale õigused kätte, aga mulle tundub, et äkki see on ikkagi järjest leebemaks muutumas, vabamaks siis see, mida sa võid kanda. Rannavolles tõesti on selles mõttes hästi, et pane selga, mis tahad ja tule tee oma parim."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].