Saates vastavad Lokk ja Meier muuhulgas küsimustele, kuidas nad üldse enda ala juurde jõudsid ja mida lähedased sellest arvavad; kas on ka viltu vaadatud, et naine sellise alaga tegeleb; kas nad enda arvates on ekstreemsportlased; kas mehed on riskialtimad; milliseid vigastusi on neil ette tulnud; kui lihtne on Eestist nende aladel kuskile jõuda ja kui kallis on nende spordialadega tegelemine.

"See on tegelikult naljakas, kuidas ma jõudsin [trialini], sest et minu peres ei ole motospordiga mitte mingit seost mitte kunagi olnud. Või üleüldse spordiga. Aga väga noorest east ma teadsin, et kui mulle miski meeldib, siis need on mootorid ja kaherattalised," jutustas Meier. "Ja kui ma nägin mingit tuttavat tsikliga sõitmas, siis ma kohe küsisin, kas ma palun võiksin proovida. Tegelikult mu esimene kaherattaline oli BMX. Ma arvan, et olin siis 11. Sõitsin paar kuud BMX-iga ja siis ostsin siis taskuraha eest minikrossika."

"Jõudsin enda esimese mootorrattani, kui olin, ma arvan, 12. Mul oli paar tuttavat enda kodulinnast Tapalt, kellega käisime sõitmas, nii et viskasime võikud seljakotti ja sõitsime koduhoovist välja," jätkas Meier. "Mul on vedanud, et olen niimoodi maal üles kasvanud. Koduhoovist lihtsalt sõitsin välja ja veetsin tunde metsas, kuni paak sai tühjaks. Ja tuli ka ette juhtumeid, kus koerte eest metsas oli vaja põgeneda."

"Olin 15, kui ma triali alani jõudsin. Minu tolleaegne pilliõpetaja Ilmar Kald teadis, miks ma koolist vahepeal poppi panen pilli- ja solfedžotundidest ja siis ta kutsus vaatama, ta oli selle ala edendaja," lisas Meier. "Ei saa öelda, et see oleks olnud armastus esimesest silmapilgust, pigem teisest. Sest mul oli sellel rattal ikkagi alguses väga võõras tunne, tema ehitus on piisavalt erinev ja lihtsalt oli selline kohmakas tunne seal peal olla. Aga see oli niisugune kahepäevane üritus ja teisel päeval hakkasin juba midagi vaikselt taipama. Mulle hakkas see meeldima ja seal ma kohtasin ka enda esimest treenerit Toomas Gutmanni, kes pakkus välja, et teeme nii, et tulen kaks korda nädalas mootorrattaga sinu juurde ja teeme trenni, sest tundub, et sul on see miski, mida on vaja. Ja muidugi mul läksid silmad suureks ja naeratus tuli näole, et vau, keegi tahab minuga tegeleda ja ma saan mootorrattaga sõita. Ja niimoodi see lumepall hakkas veerema."

Kui inimesel pole absoluutselt mitte mingit aimu, mis ala on trial, kuidas seda selgitada? "Mulle meeldib kasutada sellist väljendit nagu mootorrattatants. Ehk siis ma olen mootorratta seljas, mul on selline pigem keeruline takistusrada, mis oleneb siis maastikust, kas see on kivid või on need tehisrajad," selgitas Meier. "Ja minu ülesanne on selle mootorrattaga tantsida üle kivide, kändude ja mägede võimalikult puhtalt ja graatsiliselt."

Lokk on tulnud saalihokis Eesti meister ja käinud koondisega ka MM-il. Kuidas saalihokimängijast sai BMX-rattur? "Tegelikult mina alustasin tõukerattaga sõitmisest. Kui vend pidi mind valvama, kui ma väiksem olin ja tema huvi oli käia skate-pargis, siis see oli minu huvi ka. Mul ei olnud väga valikut. Aga see sobis ka mulle. Kui vend lõpetas tõuksiga sõitmise ära, siis jäi niisugune paariaastane vahe. Ja kui mingi hetk enda selle tõukeratta keldris avastasin, siis mõtlesin, et läheks käiks skate-pargis vaataks, kas oskab veel midagi," meenutas Lokk. "Mul sõbranna sattus mööda kõndima, tuli ajas juttu minuga natuke ja siis vaatas, et oi, seal on üks väga ilus poiss, sõidab BMX-iga, kuidas me temaga jutu peale saame? Siis ta ruttu guugeldas välja, kus on Tartus BMX freestyle'i trenn ja [ütles, et] nii, Liis, me läheme sinna. Ja niimoodi sai minu seiklus alguse."

Sõbranna ikka sõidab veel? "Ei," vastas Lokk naerdes.

Mida vanemad ja üldse lähedased inimesed sellest arvasid, kui selle valiku lõpuks olite teinud, et sellega tahate tegeleda? "Minu vanemad on olnud alati toetavad, kuigi ema küsis, kas sa oled kindel, sest see tundub ikkagi päris ohtlik. Ma olin väga kindel," rääkis Meier. "Nad pole kunagi kätt ette pannud ja mul ei ole olnud ka sellist õnnetust või kukkumist, mis oleks tekitanud selliseid vastakaid tundeid, õnneks."

"Jaa, minul ka pigem. Mu vanemad otseselt ei ole vastu, aga isa muretseb väga palju, kas ma ikka kukun ja kuidas ja seda ja toda ja kolmandat," tunnistas Lokk. "Ja ema oli alguses niisugune, et võiks nüüd maha müüa selle ratta, aitab küll. Aga ei, mina jäin ikka oma jonni juurde."

Igaühel on enda nägemus, mis üldse on ekstreemsport. Kas teie enda meelest tegelete ekstreemspordiga? "Ma võib-olla olen harjunud nende ekstreemsustega. Ma ütleks, et ma ei tunne, et see väga ekstreemne oleks, sest kui ma näen, kui ekstreemseid asju maailmas tehakse, siis ma tunnen, et see on üsna rahulik ala, millega ma tegelen," muheles Meier.

"Minu jaoks ka pigem. Kui ma mõtlen, et lähen nüüd rattaga sõitma, lähen trenni, siis ma ei mõtle kunagi, et nüüd ma lähen täiega ekstreemseid asju tegema. Minu jaoks on see lihtsalt sport nagu iga teine," ütles Lokk. "Ma olen mänginud saalihokis naistega Eesti-Läti liigat. Kui need lätlased seal kurjaks saavad, on minu arust palju ohtlikum. Ikka on siniseid silmi ja kõik vehivad seal kätega."

Millised on kõige tõsisemad vigastused olnud? "Rattaga on vist üks lihtsam peapõrutus olnud. Aga muud väga vist ei olegi olnud," sõnas Lokk.

"Mul oli sel hooajal ainuke kukkumine minu karjääri jooksul, kus ma pidin võistluse pooleli jätma," avaldas Meier. "See oli natuke enda viga, sain lenksuga alakõhtu või siia piirkonda, kus jalalihas kinnitub kere külge, põhimõtteliselt kubemepiirkonnas. Ja see löök oli nii tugev, et pidin katkestama, seal oli mingi rebend, mis natuke annab veel tunda, aga see õnneks oli lihtsalt sinine ja paar nädalat valus, aga kõik on hästi. Aga mind väga häiris see, et pidin selle võistluspäeva pooleli jätma. Siiani kriibib hinge. Aga ma läksin järgmine päev starti ikka."

Mis on kõige ekstreemsemad asjad, mida te olete teinud? "Kui me räägime, mis asi on üldse ekstreemne või kuidas keegi defineerib ekstreemsust, kas see on see hetk, kui inimene lükkab enda piire ja avastab miskit seda, [mille kohta]  ta ei olnud kindel, kas ta selleks üldse võimeline on. Või see ekstreemsus tuleb sellest, kui sa teed miskit, siis sellel on selline maik küljes, et kui läheb valesti, siis sa võid surma saada või väga haiget," arutles Meier. "Mu trikid on olnud ekstreemsed, aga ka mõned võistlused on olnud minu jaoks väga ekstreemsed, kui kõik tingimused kokku panna – mul on viietunnine võistlus ja mul on hästi kiire, ma sõidan väga kiiresti kuskil alpides, kus eksimuse korral võin kukkuda ja mäest alla veereda. Ehk aja peale sõit, ohtlikud kõrgused, siis mingi võistlus on ekstreemsem. Ja siis tegelikult on päris hea tunne ka, kui adrenaliin natukene push'ib."

"Ma arvan, et minu jaoks on ikka see tagurpidi salto. Üks asi oli see, kui tegime Simple Sessioni promovideo jaoks Spot of Tallinnas resi peale, mis on siis nagu poroloonkiht, mille peal on mingi plastikkate ehk siis on pehmem maandumine," jutustas Lokk. "Ja siis pool aastat hiljem, suvel oli üks Eesti väheseid BMX-i võistlusi Kopli Jam. Ja siis sõber ütles, et teed sealt väiksest hüppest tagurpidi saltot, oskad küll. Mõtlesin, et oskan küll, aga poole salto pealt õhus sain aru, et tegelikult ikka ei oska, tegelikult on natuke liiga väike hüpe selle jaoks. Ja siis ma lasin rattast lahti ja kukkusin näoga vineeri."

Kas te tunnete, et mehed on riskialtimad? "Ma arvan, et see on võib olla pigem see, et neile on lihtsalt lapsest peale seletatud kogu aeg, et sa oled julge, sa suudad, sa oled kiire. Ja siis kui tüdruk on väike laps, siis talle öeldakse, et sa oled ilus ja sa oskad laulda ja sa oskad joonistada," mõtiskles Lokk. "Ja lõpuks täiskasvanueas… kui tuleb meesterahvas või tuleb naisterahvas, kui sulle on kogu elu räägitud, et sa pead olema midagi muud, et sa pead olema ilus ja siis on kellelegi räägitud, et sa oled väga julge, siis sealt tekib see vahe sisse, ma arvan."

"Ma saan öelda, et minu tutvusringkonnas on päris palju hulljulgeid tšikke, kes teevadki oma ala väga hästi. Ma ei tea, pigem ma ütleks, et naised on päris hullud ikka," muigas Meier.

Kuna mõlemad tegelete alaga, kus rohkem kuuleme poistest või meestest, kas olete kunagi tajunud, et teile on viltu vaadatud, et mida tüdruk sealt otsib? "Ei, mina pean ütlema, et ei ole. Kui ma lähen parki, siis pigem kõik on elevil ja rõõmsad, et keegi tüdruk ka. Pigem vaadatakse hästi," ütles Lokk.

"Jah, ollakse toetavad või nii, et on hea näha, et tüdrukud sõidavad ka," lausus Meier. "Minu spordialal ehk trialis sõidab naisi MM-i juba sama palju kui mehi, meil on kahe klassi peale 30-40 sõitjat, mis on väga palju juba."

"Aga kui rääkida maailmapildis, siis mida tüdrukutel ei ole, on võrdväärne palk ja samad tingimused, mis on meestel," jätkas Meier. "Kui meil on tehasesõitjad naised, siis nende palk on väiksem."

"Kui mina hakkasin sõitma, siis mulle tundus, et maailmas sõidab üldse ainult kolm naist. Aga kui ma nüüd vaatan mingeid võistlusi, vaatan olümpiaetappe, siis seal on 40 sõitjat, see on väga äge," tunnistas Lokk.

"Tundub, et see on viimaste aastate trend. Kui mina alustasin Eestis, olin ainuke naine ja minu iidolid olid kõik välismaalt. Aga praeguseks on Eestis väga palju niisuguseid 5-13-aastaseid noori tüdrukuid," lisas Meier omalt poolt.

Kas selle taga, et tüdrukuid on rohkem ja on eraldi võistlused naistele, on see, et BMX-ist sai olümpiaala? "Jaa, kindlasti. Nüüd on kindlad võistlused, kindel punktisüsteem. Me siin igatseme taga seda, kui naised olid X mängudel või kui oli Dew Tour või niisugused võistlused, siis nüüd on teised võistlused," sõnas Lokk. "Võistlusi justkui ei ole rohkem või vähem, aga nüüd on teistsugused võistlused ja nüüd on kindel, et need võistlused toimuvad, et need võistlused kindlasti toovad sulle mingit kasu kui sa võidad."

Aga kas see, et sellest sai olümpiaala, on kuidagi seda ala muutnud ka? Varem olid ju rula, BMX ja uisk justkui nagu subkultuur. "Mis mind võib-olla kõige rohkem häiribki selle spordiala juures, on see, et kui mina vaatan seda kui sporti, kui võimalust teha tippsporti, siis iga teine, tavaline inimene vaatab seda, et need on mingid tänavakaagid ju," arutles Lokk. "Ei, tegelikult me teeme sporti, me teeme tippsporti ja me püüdleme selle poole, et me saaksime tippsportlasena palka ka."

Kas trialisõitjana on Meieril kahju ka, et tema ala pole olümpiamängudel? "Ma olen üldse väga imeliku ala peal. Aga jah, sest olümpiaalasid toetab ju riik. Ma ei ütle, et neil on kerge, aga neil on natuke kergem kui minul rahastust leida," tõdes Meier. "Raske on. Ma annan väga palju, aga ma saan tagasi sooja käepigistuse. See ei ole väga jätkusuutlik, kahjuks."

Kui kallis on triali harrastamine? "Ütleme nii, et ühe hooaja niisugune hea miinimumprogramm oleks 60 000 eurot," avaldas Meier. "Minu suur unistus juba sel aastal oli jõuda maailmas viie sekka. See unistus ei täitunud, ma lõpetasin üheksandana. Aga see oli väga raju hooaeg, ma sõitsin ikkagi maailma eliitklassis ja see oli raske ja kõike juhtus, niisugune mõnus väljakutse ja ma nautisin seda täiel rinnal."

"Mis saab edasi? Praegu mul sai hooaeg just läbi, võtan natukene aja maha ja tegelikult teengi plaane. Midagi sellist kindlat ei ole. Raske on edasi minna sellise süsteemiga, nagu ma olen läinud. Mul on alati olnud eelarve defitsiidis ja kui ma alustan hooaega, ma ei tea, kas ma lõpetan selle hooaja," jätkas Meier. "Sel hooajal tegin ühisrahastusplatvormil kampaaniat, mis siis aitas mul hooaega lõpetada ja ma olen väga tänulik kõikidele inimestele, tänu nendele ma sain selle hooaja lõpuni teha. Aga see on natuke kurb, et ma pean seda nii tegema.  Mootorrattaga ma jään sõitma, teen trenni edasi, nii nagu ma sõidaksin ikka järgmine aasta. Aga lihtsalt vaatan, kas ma saan vajalikud asjad kokku. Minu soov on muidugi sõita."

"Ma tegin ühte stipendiumi taotlust ja küsisin kolme võistluse jaoks raha – 3100 eurot. Igakuiselt treeningutele läheb mul 320 eurot," rääkis Lokk enda eelarvest. "Aga see nii miinimumini viidud."

Kui raske on leida sponsoreid spordialadel, mis pole nii tuntud või populaarsed? "Mu nimi on pigem tuntud, kui ma lähen kellegi jutule, siis nad teavad, kes tuleb. Aga siis on vaja ikkagi selgitada, et ma tegelen mootorrattaspordiga, sellel on mootor, see saastab ja kõik need miljon paha asja," lausus Meier. "Aga trial on kõikidest motosportidest kõige rohelisem, mul kulub kõike vähe. Tegelikult pean päris palju selgitustööd tegema. Nad lihtsalt tahavad ei öelda kõigele, sest lihtne on ei öelda kõigele ja mitte kaasa mõelda."

Kas te julgustaksite naisi või tüdrukuid enda spordialaga tegelema? "Jah, see on ikkagi tore," ütles Lokk.

"Mulle meeldib, see on mind inimesena kasvatanud. Trial on üks keerulisemaid alasid maailmas. Sa pead pikalt keskenduma, sul peab olema füüsiline vorm hea, sa pead rajal tegema otsuseid, sa pead suures pildis nägema enda sõitu," loetles Meier. "Trialisõit on 80 protsenti, mis sul peas toimub ja siis 20 protsenti, mida sa füüsiliselt rattaga teed. See on nii raske spordiala ja ma arvan, et ma olen kasvanud tugevamaks inimeseks tänu sellele, pluss tean tehnikast oskan, enda ratast parandada."

Tegelikult teie mõlemad alad ongi ju sisuliselt nagu eluviis? "Jah, kindlasti. Kui ma hakkasin rattaga sõitma, siis see ei olnud veel olümpiaala. Kui sa hakkad spordialaga tegelema, siis alustad ju sellepärast, et see pakub sulle huvi ja see meeldib sulle, sa ei mõtle esimese asjana, kui palju kuus kulub, kui tahan olümpiale minna," sõnas Lokk. "Sa ei mõtle sellistele asjadele. Ja ma arvan, et kui minna trenni ja unustada see osa ära, palju ma kulutasin, et siia tulla, siis tuleb välja tegelikult see, miks üldse seda sporti teha."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].