Saates vastavad Eesti naiste võrkpallikoondise liider Laak ning kolmel olümpial võistelnud Talihärm muuhulgas küsimustele, mis on nende arvates Eesti spordiajakirjanduses hästi ja mis halvasti; milline oleks ideaalne spordiajakirjandus ja kas see oleks üldse võimalik; milline peaks olema sportlase ja spordiajakirjaniku suhe; mida ootab sportlane ajakirjanikult, kui tal on võistlustel halvasti läinud; kas ajakirjandusega suhtlemine võib mõjutada vaimset tervist; kas sportlase terviseinfo peaks olema kõigile teada.

"Ma arvan, et Eesti spordiajakirjanduse seis on väga meestekeskne," nentis Talihärm. "Väga-väga harva tuleb ette, kui saab naisajakirjanikuga rääkida."

"Jah, on vähe neid, ma arvan," nõustus Laak. "Ja samamoodi ma arvan, et võib-olla naiste spordist ka räägitakse vähem. Võrkpalli puhul näen seda palju. Okei, võib-olla meeste sama ala koondis on natuke tugevamal tasemel, aga ma arvan, et võiks naiste sporti ka rohkem pilti tuua."

"Kindlasti naistest kirjutatakse rohkem sellised tissid-pepud-lugusid. Võib olla mingisugune täiesti tavaline sotsiaalmeedia pilt ja siis sellest tehakse mingisugune ulmeseksualiseeriv pealkiri," mõtiskles Talihärm spordiajakirjanduse sisulisest poolest rääkides. "Või siis lihtsalt jäetakse naiste tulemused kajastamata, eriti rahvaspordiüritustel olen seda tähele pannud – on mingisugune suurem, ma ei tea, jooksuvõistlus ja siis tuuakse välja esimesed isegi kümme meest ja siis võib-olla öeldakse viimase lausega, et naiste seast võitis see ja see. Ja see on kõik. Meestest on kirjutatud terve pikk artikkel ja siis naisi on vaevu mainitud, kui üldse."

"See, kuidas kajastatakse meeste sporti versus naiste sporti, on küll erinev, nagu Johanna ütles ka," tõdes Laak. "Meil on olnud näiteks photoshoot, kus on meestel tehtud samasugune photoshoot, aga meile öeldakse, et teeme teiega samamoodi nagu meestega, aga teie naeratage ja olge hästi ilusad, onju. Lõpuks on sport oskuste asi, mitte see, kuidas me välja näeme seal platsi peal või kus iganes me tegutseme. Teoorias on see samasugune, aga see vaade, kuidas erinevaid sugusid kajastatakse, on natuke erinev."

"Sportlane ikkagi tegeleb spordiga ja ta esimene eesmärk ongi sportlikud saavutused, mitte see, et ta näeks selle maksimaalse pingutuse ajal ideaalne välja," lisas Talihärm naerdes, ja jätkas: "Mis on üsna võimatu!"

Mõlemad kinnitasid, et senise kogemuse põhjal pole kodumaine spordimeedia võistlusjärgsetes intervjuudes teemast kõrvale kaldunud ja on keskendutud ikka võistlusele. "Enamasti on ikkagi suhteliselt asjatundlikud reporterid. Võrkpallis muidugi võib seda juhtuda, et vahepeal aetakse käsipalli või korvpalliga segamini, kui on mõni asjatundmatum, aga anname andeks," muheles Laak. "Küll nad ka õpivad. Aga kui on mingid mängujärgsed intervjuud või asjad, siis pigem ikka keskendutakse sellele, kuidas läks, kas läks halvasti või hästi, mitte sellele, et sellel punktil sa nägid natuke kole välja, mis seal juhtus. Seda asja ei ole ette tulnud."

"Seda tuleb ikka laskesuusas ka ette, et keegi küsib, kuidas suusk peab. Ja hakka siis selgitama, et me ei sõida klassikat ehk siis meie ei määri pidamismäärdeid endal suuskade alla võistlusteks. Seda ikka tuleb ette," meenutas Talihärm.

Milline oleks ideaalne spordiajakirjandus või kas sellist asja saab üldse olla? "Ma arvan, et spordiajakirjandus on nagu peegelpilt kogu ühiskonnast ehk siis meie ühiskond on meestekeskne, siis on see ka rohkem spordiajakirjanduses," mõtiskles Talihärm. "Ma julgeks öelda, et Eestis on spordiajakirjanikest 90 protsenti mehed, ühiskonnas ikka päris nii hull ka ei ole õnneks asi. Aga sporti on ju aastaid turundatud meestele – õlu, paljad tüdrukud vaheaegadel. See on olnud see turundus mitte ainult meil Eestis, vaid rahvusvaheliselt."

"Võib-olla Eestis isegi natuke vähem või oleneb võib-olla alast. Aga jah, seal Ameerikas võib-olla on isegi rohkem seda, et ongi õlu ja paljud tüdrukud ja see on põhiline asi," lisas Laak. "Ma arvan, et ideaalne on väga raske ükskõik mis asjal olla. Aga võib-olla see, et enamik asju oleks vähemalt kajastatud. Mitte ainult naiste sport, vaid üldisemalt mingid väiksemad alad ka. Tihti on see, et teame, et ralli toob hästi palju klikke sisse ja see on see, mis maksab. Mingid suuremad alad saavad hästi palju kajastust, aga siis mingid väiksemad võib-olla üldse ei saa. Seda tasakaalu võiks seal võib-olla natuke rohkem jälgida. Kuigi ma saan aru, et tõesti – see, mis maksab, on klikk ja kui loetakse rohkem ralli kohta, siis loetakse rohkem ralli kohta. Aga võib-olla saaks natuke paremini…."

Talihärm tõi seejärel välja tühimiku, mida "Spordis ainult tüdrukud" loodab vaikselt täitma hakata. "Asi, mida mina tahaks, et oleks rohkem kajastatud, on sellised n-ö naiste eripärad või teemad," avaldas ta. "Meesajakirjanikuga sa ei lähe rääkima sellest, et ausõna, mul kõht valutas ja sellepärast mul ei olnud võib-olla täna kõige ideaalsem võistluspäev. Tavaliselt kui sa midagi sellist ütled, see keeratakse kuidagi nii nõmedaks ära, ei suudeta seda objektiivselt ja n-ö normaalse asjana kajastada."

"Ja see mõjutab ikka räigelt palju, tegelikult," nõustus Laak. "Kogu see menstruaaltsükli teema on tegelikult hästi seotud selle sportliku saavutusega, on igasuguseid uuringuid tehtud ja kõike. Aga ma tunnen ka, et kui ma sellest läheks kuidagi lähemalt rääkima, siis öeldakse, et vaata, kus nõrk, kõht korra valutas, ei saanud hakkama."

"Ma tean, et seda ei suudeta mõistlikult kajastada ja siis mul ei ole mõtet seda isegi teemaks võtta," tunnistas Talihärm, et pole alati saanud intervjuudes ausalt rääkida. "Kuigi see on väga suur faktor, mis mõjutas minu sooritust sellel päeval. Kui sul on kuskilt valus, siis ilmselgelt see mõjutab sind, vahet ei ole, kas see on sul jalg või käsi. Kui sa ütled, et sul jalg valutab, siis kõik saavad aru, aga kui ütled, et sul kõht valutab, siis hakkab kohe pihta see, et mingisugune plika. Kas siis kommentaarides või kirjutab keegi mingi nõmeda pealkirjaga artikli. Tavaliselt on see kahjuks niimoodi olnud."

Milline peaks olema sportlase ja spordiajakirjaniku omavaheline suhe või läbisaamine? "Mul aitab see, kui ma tunnen inimest natuke rohkem," sõnas Laak. "Kui esimest korda näen inimest, siis hakkavad niisugused stamplaused natuke tulema – siit on hea edasi minna ja niisugused asjad. Kui on tuttavam inimene, siis ma suudan rääkida veidi vabamalt, see kindlasti aitab. Aga minu arust on kõik enam-vähem ikkagi toredad inimesed, kes seal teisel pool on tavaliselt."

"Tihti aitab see, kui sa tead seda spordiajakirjanikku. Sa tead, mida tema sinu alast teab. On ka spordiajakirjanikke, kes ei tegele näiteks laskesuusatamisega ja nad ei tea meie ala termineid ja siis ma võib-olla automaatselt kasutan lihtsamaid termineid või kuidagi muudan seda juttu lihtsamaks. Kui on inimene, kes ma tean, et on meie alaga pidevalt seotud, siis ma räägingi talle meie oma terminitega, ma tean, et ta saab sellest aru ja see võib-olla aitab seda vestlust hoida produktiivsemana. Võib-olla see erinevus on ka," arutles Talihärm. "Aga kindlasti on usaldus. Kui juba oled õppinud Eesti spordiajakirjanikega suhtlema, sa enam-vähem teada, kes oskab väga hästi kajastada näiteks mingeid natuke võib-olla poliitilise maiguga teemasid, kes oskab paremini kajastada mingit muud teemat. Lihtsalt sa oled näinud kellegi töid, sa mõistad nende stiili ja nende käekirja."

Kuigi mõlema sõnul on kergem ajakirjanikuga suhelda, kui juba teineteist tuntakse, ei maksa väga avameelne siiski olla. "Pead arvestama sellega, et sa ei saa kõike rääkida, isegi kui tundub, et see inimene tahab sinuga sõber olla. Tegelikult ta võib üritada sinult mingit infot õngitseda. Oleneb, mis tasandil see on – kui oled lapsepõlvesõber, on see võib-olla teine asi," rääkis Talihärm. "Eks kõik spordiajakirjanikud tegelikult üritavad olla sõbrad, tegelikult see on väga paljude käekiri. Alati tasub olla niimoodi, et kui sa ei taha, et mingi info välja läheks, siis pigem ei tasu seda rääkida. Isegi kui sa arvad, et see inimene on väga suur sõber."

Kas on juhtunud, et enda meelest räägite mitteametlikult, aga pärast on sellest lugu ilmunud? "Mõni üksik kord on ikka ette tulnud, aga õnneks mitte väga palju," vastas Talihärm.

"Mul on ka vist korra või paar olnud," ütles ka Laak. "Aga noh, midagi väga hullu ei tulnud välja. Lihtsalt oli lõunalauavestlus ja siis pärast lugesin sellest kuskilt. Aga seal ei tulnud midagi šokeerivat välja."

Kui palju peaks avalikkus sportlase terviseandmeid teadma? "Olen kaks aastat tervisejamadega võidelnud ja see on olnud minu jaoks päris hea tasakaalu otsimine. Loomulikult see on mingil määral oluline, sellepärast et ta mõjutab minu sportlikku sooritust ja ma arvan, et mul on õigus öelda, et jah, mul on olnud mingisugused jamad tervisega," selgitas Talihärm. "Aga samas ma olen veendunud, et minu kohustus ei saa olla, et ma pean absoluutselt kõik oma terviseandmed avalikuks tegema. Ma arvan, et see on absurdne. Kuigi tihti seda oodatakse – täpset diagnoosi, täpselt kõiki nimesid. Aga reaalsus on see, et nii kui ma hakkasin ütlema, et ma olen haige, mul on olnud pikalt palavik, siis hakkasid mulle kirjutama igasugused inimesed. Küll ma peaks tegema mingisugust seda ravi, küll ma peaks minema selle ravitseja juurde, küll ma peaks võtma seda toidulisandit. Ehk nõuandjaid tekkis järsku metsikult. Ja siis nad hakkavad kommenteerima, et ta ikka ei võtnud mind kuulda ja ta ikka ei võta seda asja tõsiselt. See on reaalsus, kui sa hakkad oma terviseasju avalikult arutama."

"Ja kolmandaks on veel siis see ka, et ma arvan, et see ei saa olla kohustuslik. Ma mõtlen alati noorte peale ka, et kui ma ütlen, et jah, ma olen haige, siis ma ei taha kunagi noortele jätta seda muljet, et ma võistlen haigena, sest ma tegelikult arvan, et see on täiesti vale," lisas ka Eesti Olümpiakomitee sportlaskomisjoni kuuluv Talihärm. "Aga samas kui sa oled terve juba, aga sa oled olnud kaks nädalat haige, siis tahes-tahtmata see haigus veel mõjutab sind. Ja siis seal ongi selline tasakaalu leidmise koht. Sa peaksid mingid asjad ütlema ja samas hästi palju vaatama, mida sa ütled."

Millised on olnud kõige ebameeldivamad kogemused meediaga? "Kui me tegime loo ühte sellisesse kokandussuunitlusega ajakirja sportlase toitumisest ja sellisest, siis muidugi pealkirjaks läks umbes see, kuidas söövad profisportlased, et kaal ei tõuseks. Kui mehed teeksid samasuguse artikli, kas seal oleks ka samasugune pealkiri?" küsis Laak. "Korra isegi ütlesime oma PR-esindaja kaudu, et äkki saaks selle ära muuta, sest see ei ole see eesmärk, miks me niimoodi toitume. Aga ei muudetud, jäi nii, nagu oli. Ütlesime küll, aga ju siis oli nii vaja."

Talihärma kõige halvem kogemus jääb aastasse 2014, kui ta tegi noore sportlasena Sotšis olümpiadebüüdi. "Minu meelest oli see Eesti Päevalehe arvamuslugu, kus võeti minu kaal ja pikkus kuskilt internetist, arvutati kehamassiindeks, öeldi, et minu kehamassiindeks ei ole sportlasele kohane. Võeti kolm laskesuusatajat maailmast, kes olid parasjagu esikolmes, kes on ülipikad naised ja öeldi, et vaadake, see on nende kolme keskmine kehamassiindeks, Johannal on see ilmselgelt liiga suur, sellepärast tal ei ole ka edu ja sellepärast on põhimõtteliselt kogu Sotši olümpiakoondis ebaõnnestunud," meenutas Talihärm valusat kogemust. "Siis võeti veel sinna samasse artiklisse mingisuguse rahvaspordiürituse jooksutulemus, kus ma olin käinud põhimõtteliselt oma lõbuks. Ja siis oli võetud mingisugune muu tuntud nimi, kes ei ole sportlane, et isegi tema edestas teda – ilmselgelt ei ole olümpiasportlasele kohane füüsiline ettevalmistus. Olümpia ajal ma ei lugenud meediat ehk siis ma tegelikult ei teadnud sellest artiklist mitte midagi."

"Seda kirjutajat ma ei ole mitte kunagi näinud, ta ei ole tegelikult spordiajakirjanik, tõenäoliselt sellepärast sai ta seda kirjutada. Ma arvan, et me võime selle nime siis ka välja öelda – Priit Simson oli selle artikli autor," jätkas Talihärm. "Õnneks sain ma sellest teada alles mitu kuud hiljem. Hakkasin aru saama, et inimesed, kellega ma suhtlen – minu klubitreener, minu vanaema, minu inimesed, keda ma tean – hakkasid minu kehakaalust rääkima väga imeliku nurga alt. Ma ei saanud aru, miks mulle niisuguseid asju öeldakse. Need ei olnud halvustavad märkused, aga nad hakkasid selle teema kohta uurima. Ja siis ma läksin spordiarsti Virve Vaski juurde, ta teab väga hästi minu keha ja ma usaldan teda väga palju. Mina sain selle info läbi tema filtri, ta arvas, et ma olen lugenud seda artiklit."

"Ta ütles mulle, et kui see artikkel tuli, siis me olime spordimeditsiinis kõik tagajalgadel ja helistasime, et selline asi ei ole mitte kuidagimoodi okei. Jumal tänatud, et ma sain selle info noore sportlasena läbi selle. Ma arvan, et see päästis mind hullemast," lõpetas Talihärm. "Aga selliseid asju kirjutada on nii vastutustundetu ja ma ei arva, et ühegi meessportlase kohta oleks kunagi sellist asja kirjutatud."

"Ükski spordiajakirjanik ei julgeks võib-olla nii kohutavalt artiklit kirjutada, sellepärast et nad tahavad sinuga pärast rääkida. See on üks põhjus ja teine on siis ka see, et tõenäoliselt spordiajakirjanikud teavad spordist natuke rohkem ja kui sa vaatad kehamassiindeksit, isegi kui sa guugeldad seda, siis esimene asi, mis seal juures, on see, et see ei sobi sportlaste juures kasutamiseks," lisas Talihärm.

Talihärma sõnul on see kogemus ka hea näide, kuidas ajakirjanduses avaldatu võib jätta jälje sportlase vaimsele tervisele. "See mõjutas mind ikka päris korralikult. Mäletan seda, et see tekitas minus ebakindlust just näiteks jooksmise ja jooksukiiruse osas. Kui käisin metsas jooksmas, siis ma arvasin, et kõik arvavad, et vaata, kui aeglane ta on. Ja kehakaalu osas ilmselgelt," tunnistas Talihärm. "See ikkagi mõjutab – inimesed järelikult mõtlevad minust nii."

"See on ühe asjatundmatu inimese arvamus, aga ma saan täiesti aru, et see jääb kuskile siia kuklasse. Sa tegelikult saad kaine mõistusega aru, et see on täiesti vale jutt, aga tõesti saan aru, et see võib niimoodi mõjuda. See on ikka päris-päris julm," nentis Laak.

Kui mõni spordiajakirjanik teid välja vihastab, kas olete kogu spordiajakirjanduse peale vihased? "Väga lihtne on olla, ütlen ausalt," vastas Talihärm naerdes.

"Mina ei ole sinnamaani veel jõudnud," lausus Laak. "Mind vist ei ole ükski spordiajakirjanik nii välja ka vihastanud. Veel. Ühte korda mäletan, kus treener ütles läbi spordiajakirjanduse midagi, mis vihastas meid kõiki välja. Aga seda ma ei pane spordiajakirjanduse kapsaaeda."

"See esimene hetk tuleb ikka, emotsioon on tahes tahtmata, aga ilmselgelt ma lähen järgmine päev jälle räägin," ütles Talihärm. "Ma mõistan ka, et see on spordiajakirjanike töö ja nemad peavad kirjutama ja meie vajame, et meie ala kajastatakse. Mõnikord see ei ole kõige ideaalsem info ja mõnikord tahaksid privaatsust mingi asjaga, aga see on elu, see ei ole nende süü."

Kas Laak ja Talihärm on enda jaoks mõtestanud, milleks seda spordiajakirjandust üldse vaja on? "Sportlane, tuleb välja, on selline avalik omand, kõike peab nende kohta teadma," muigas Laak. "Eks see spordiajakirjandus sellega vaikselt tegeleb, et kõik need n-ö telgitagused välja tuua, aga samas on hea – kui seda õigesti kasutada, siis sealt saab väga huvitavaid nüansse välja tuua. Minu meelest on see äge, kui sportlased on vahel ka teise nurga alt pildis. See kuidagi annab niisuguse signaali, et nad on ka inimesed ja teevad vahepeal teisi asju ka kui sporti."

"Läbi ajakirjanduse oleme meie pildis. Kui sa ei anna intervjuusid, siis sind ei ole olemas ja sponsoritel ei ole ka nii suurt huvi sind toetada. Kindlasti see on väga oluline aspekt, et ajakirjanikud aitavad meil oma spordiala ja siis läbi selle ka iseennast turundada," mõtiskles Talihärm. "Kuigi ma ei tunne, et mina isiklikult vajaks seda turundamist, aga sportlasena on see mulle oluline, et saaksin rahastada oma spordikarjääri."

"Jah, sest lõpuks sport on meelelahutus ja me põhimõtteliselt töötame meelelahutussektoris," võttis Laak jutujärje üle. "Vahel tundub naljakas, et me mõtleme, et tahame ise areneda, aga me ei saa ise areneda, kui meil ei ole seda toetust ja siis selleks, et meil oleks toetus, tegeleme meelelahutusega. See on kõik niisugune ring, mis lõpuks tuleb kokku."

Ehk siis - mida võlgneb sportlane spordiajakirjandusele? Kõik ja mitte midagi. "Õige vastus," nõustus Talihärm. "Tõesti õige," ütles ka Laak.

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].