Miks ja kuidas on Aet ja Kristi üldse spordiajakirjanduse juurde jõudnud? Kas naisajakirjanikel on spordimeedias keeruline läbi lüüa? Kuidas sobitada spordiajakirjaniku tööd isikliku eluga? Teiste teemade kõrval saavad vastuse ka need küsimused.

"Minu teadmine algas seitsmendast klassist, kui ma olin täiesti veendunud, et mitte ühtegi teist tööd ei ole, mida ma tahaksin rohkem teha. Ja siis ma jõudsin ülikooli kolmandale kursusele ajakirjandust õppides nii, et ma ei olnud mitte ridagi kirjutanud ega rääkinud," meenutas saates Kirsberg, kes praegu töötab Eesti kohtute kommunikatsioonijuhina. "Ja siis oli see hetk, kui ma mõtlesin, et no nüüd on see hetk, kas ma proovin või ma ei proovi. Ja siis kirjutasin mina Eesti Päevalehe toonasele sporditoimetuse juhile Andrus Allikale, et nüüd ma tulen praktikale, võta või jäta ta. Ta võttis! Ja sealt siis see kõik alguse sai."

"Mina teadsin juba üheksa-aastasena, et minust saab kas ajakirjanik või üldse mitte midagi, sest ma olin kohutavalt uudishimulik inimene. Tegelikult kas ajakirjanik või kriminaaljälituse inspektor. Need olid kaks varianti," avaldas Süvari. "Teadsin, et üks neist kahest, sest see oli ainus võimalus oma kohutavat uudishimu rahuldada ja see õigustas nagu oma nina toppimist igasugustesse asjadesse. Kriminaaljälituse inspektorit minust ei saanud, aga ajakirjandusse ma suundusin juba väga varases nooruses – hakkasin Sädeme ja Meie Meele ajalehtedes kirjutama ja sealt läksin edasi ülikooli. Aga sport mind üldse ei huvitanud, see ei olnud minu teema. Kuniks tabas jalgpallihullus, mis kestab siiamaani."

Süvari rääkis ka enda nooruspõlve kokkupuudetest spordiga: "Läksin ujumistundi, kõik lapsed hüppasid vette, hakkasid ujuma, mina vajusin põhja. Kohe toodi pikk pulk, klammerdusin elu eest nagu putukas selle pulga külge, enam lahti lasknud. See oli siis ujumistrenn. Siis oli käsipallitrenn, kus oli nii, et kõik teised olid pool meetrit minust pikemad, põhimõtteliselt jooksid mind laiaks. Mul oli suhteliselt tuju ära, väga nagu sellega tegeleda ei tahtnud, treener vaatas ka, et sellest asja ei saa. See oli käsipallitrenn. Iluvõimlemise trenn oli ka, kõndisime kõik ilusasti rajas, tuli treener, ütles: laps, miks kõht nii ees on? Ja torkas mind näpuga kõhtu. See oli siis iluvõimlemise trenn. Niimoodi need trennid läksid."

"Mu sportlikud võimed olid teiste eakaaslastega võrreldes ikkagi nõrgemad, kuna ma olin teistest ka tunduvalt väiksem," jätkas Süvari. "Ma olen alati olnud hästi väike, aga kooli ajal ma olin ebatavaliselt väike, ma olen aru saanud. Lausa niimoodi, et kui kooli tuli ekskursioon, siis nad toodi meie klassi, et näidata seda ebatavaliselt väikest last, kes seal käib selles koolis. Ja ma olin sunnitud… ma ei saanud koolipingis istuda, sest siis ma ulatunud! Lõug ei ulatunud lauale, pidin olema põlvili koolipingis."

Kirsberg ja Süvari nentisid, et interneti ja eriti ühismeedia laia levikuga tõi spordiajakirjaniku töö ka varasemast rohkem tagasisidet – nii kriitikat kui ka kiidusõnu. "Eks ikka ühismeedia on ju kõike muutnud ja on ka muutnud meie tööd ja reageerimist, nii õiglasele kriitikale kui ka ebaõiglasele kriitikale," arutles Süvari. "Ma arvan, et selle ühismeediaga on nii, et see on üks suur kajakamber, kõik kajab sealt vastu. Kajab vastu iga viga, mis võimendatakse üle, iga kriitika tundub kümme korda teravam. Kiidusõnad samamoodi levivad ja on hea meel, kõik näevad. Aga me peame sellesse suhtuma nii, nagu vanasti öeldi, et täna on see sul ajalehes, aga homme on see ajaleht vetsus naela otsas. Ühismeediaga on samamoodi – meile tundub, et see jääb igaveseks ajaks rippuma sinna internetti, aga arvestades seda massiivi, mis seal on, kaob sinna lihtsalt ära, see on nagu tilk meres."

Naisspordiajakirjanikele kirjutatakse ka siis, kui on midagi ilusat seljas olnud ja vaatajaid huvitab, kelle kleiti reporter kandis. Lisaks saadakse fännikirju meesterahvastelt.  "Mõned abieluettepanekud on tulnud, aga seni olen ikka vallaline," muheles Süvari.

Kas ainult ettepanekud ilma sõrmuseta? "Ei raatsita vist päris nii suurte kulutustega kohe. Enne oodatakse ikka jah-sõna ja siis võib-olla sõrmus," vastas Süvari naerdes.

Kirsberg avaldas, et tema esimene kontakt enda abikaasaga oli ka tegelikult töö kaudu – käsipallilugu tehes. "Aga see on ikkagi natuke keerulisem tee," muigas ta.

Arvestades, et spordiajakirjanduses on palju tööd õhtuti ja nädalavahetustel, kuidas õnnestub tööd ja eraelu lahus hoida või neid just kokku panna? "Minul oli selline juhus, et päevalehte läksin tööle 2005 lõpus ja siis kohe hakkasime ette valmistama 2006 Torino olümpiamänge ja oma toonase elukaaslase, nüüdse abikaasaga hakkasime umbes täpselt samal ajal koos elama," jutustas Kirsberg. "Ja siis juhtus niimoodi, et temal oli veebruaris sünnipäev, olümpiamängude ajal. Meie esimene ühine sünnipäev ja juhtus nii, et sel päeval ma koju ei jõudnud, sest olümpiamängud olid. Ehk et põhimõtteliselt said raamid alguses väga selgelt paika – kui on suur võistlus, siis mingit eraelu ei ole ja nii ongi. Ja vastu ta pidas need ülejäänud aastad kõik, nii et ma arvan, et see ongi hästi oluline, et kohe alguses saaks asjad paika, et kuidas see käib."

"Mul on vedanud sellega, et minu kaasa on ka spordiinimene, ta on jalgpallitreener ja mõlema tööd on õhtuti ja nädalavahetusel. Ja lapsi meil ei ole," rääkis Süvari. "Aga mulle õudselt meeldivad kassid ja vahel olen Matiga rääkinud, et nii tahaks kassi võtta. Aga siis mõtleme, et meid ei ole mitte kunagi kodus. Kus see kass on? Kellega see kass või mis rõõmu me sellest kassist saame, kui me kunagi ei ole kodus."

"Ma olen näiteks mõelnud, et aga mis ma siis teeks, reaalselt, mis ma teeks, kui meil oleks lapsed? Kes neid vaataks õhtuti? Lasteaiad on õhtuti kinni ja nädalavahetusel ka," jätkas Süvari. "Peab tegema selliseid lasteaiad, kuhu niisugused inimesed nagu spordiajakirjanikud… et õhtul ja nädalavahetusel siis viid lapse õhtuks. Kell viis, tuled tööl, viid lapse lasteaeda ja lähed siis kuskil kella pärast kella kümmet õhtul järele."

"Väikseid lapsi kasvatavale pereinimesele ta ei ole mõnus töö," nentis Süvari. "Kellele ta on mõnus, on selline, kes on juba selle nooruse sarved maha jooksnud ja lapsi veel ei ole saanud või kes on oma lapsed suureks kasvatanud, aga pole veel pensionile läinud. Nendele see on siis selline töö, mis võiks olla mokkamööda."

* * *

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].