See on meetod, mille abil saab luua seoseid kõigi õppeainete vahel, otsida lahendus tänapäeva ühiskonda vaevavatele probleemidele läbi ajaloo kogemuse, mõista üksikisiku rolli ühiskonnas ja tunnetada maailma tervikuna.

Eestis veavad ajarännakute korraldamist eest Eesti Rahva Muuseum ning Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts. Omavahel tehakse tihedat koostööd.

Varasemalt on üle-eestilistel ajarännakutel käsitletud näiteks Eesti Vabariigi sündi 1918. aastal, esimest üldlaulupidu 1869. aastal, Jüriööd 1343. aastal ja Suurt põgenemist 1944. aastal.

Tänavuse ajarännaku teema on aga esmakordselt täiesti otseselt seotud spordiga. Nimelt on teema pealkiri "Medalirohke Berliini olümpia 1936. aastal". Algimpulss tuli seekord Kilingi-Nõmmest, mõneti ka seoses sellega, et maapiirkonnad ja Eesti raskejõustiku edulood on omavahel tugevasti seotud. Ekspertiisiga aitas kaasa Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum.

Mõistagi pakub 90 aastat tagasi toimunud sündmus ja sellega kaasnenu omajagu intrigeerivat. Natsi-Saksamaal toimunud olümpiamängud jäid väga vastuoluliseks. Eestile tõid need samas lausa seitse medalit.

Audentese kooli ajalooõpetaja Pille Rohtla kuulub Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi. Ta on projekti koordinaatorina olnud südamega ajarännakute korraldamise juures ning oskab meetodit ja valikuid hästi selgitada.

"Ajarännaku mõte on siis see, et võetakse üks konkreetne ajahetk - koht, inimesed, sündmused - ja mängitakse see võimalikult täpselt läbi. Aga mitte lihtsalt nii, et sel hetkel astus keegi kaks sammu paremale ja ütles need sõnad, vaid me mängime pigem ajastut, tunnet või lugu... sellist lihtsate inimeste lugu," selgitas Rohtla.

"Kui mina oleksin elanud vaat sel ajastul, siis mida ma oleks sellise inimesena nagu ma olen täna, mõelnud, teinud, arvanud? Ehk mõtestada seda, kuidas inimesed on varem toimetanud ja õppida ajaloolisest kogemusest, et me kogu aeg ämbreid ei kolistaks. Me tavaliselt valimegi ajarännaku sündmuseks sellise asja, mis kuidagi kõnetab just täna ja praegu meid väga tõsiselt. Me näeme, et ajaloos on ka varem selline koht olnud ja mida inimesed siis tegid? Mis meil on sealt õppida ja kuidas nad võisid tunda?"

Seekord langes valik 1936. aastale ja eeskätt valdkonnaga spordile. Berliini suveolümpia on väga vastuoluline sündmus ka 90 aastat hiljem. Nüüd siis kontseptsioon oligi, et kooliõpilastele just seda sündmust päriselt näidata ja mõtestada.

"See olümpia on olnud meile läbi aegade üks edukaimaid. Neist tekkis tohutu spordivaimustus üle Eesti. Tean seda isiklikust kogemusest, sest minu isa oli sündinud 1930. Tal oli terve hulk vendi, kõik olid tohutud Palusalu fännid ja maadlejad. Positiivne eluterve kehakultuurilaine käis üle Eesti," selgitas Rohtla.

"Aga teine pool - milline oli maailm? Kuidas inimesed ei tahtnud märgata või ongi lähedalt nii raske märgata neid ilmselgeid ohumärke. Äkki täna me ikkagi märkaks neid märke? Ma tean, et õpetajatel oli mure, et Hitleri teema - äkki läheb mingiks vuntsiks ja käega vehkimiseks, aga nii palju kui mina olen ajarännakute tagasisidesid kuulnud ja ise näinud - seda ei ole ühtegi korda olnud."

"Selle peale ei ole isegi mõeldud, sest on aru saadud, kes see kloun oli. Ta oli tegelikult ohtlik kloun, eks neid ole praegugi," jätkas Rohtla. "Kuidas tookord ikkagi inimesed ei näinud seda? Hakati valmistuma Tokyo olümpiamängudeks ja kui Tokyolt ära võeti ja need läksid Helsingile, siis oli meil hea meel, sest Helsingi on ju lähemal. Sinna saab palju rohkem sportlasi saata ja kõik on palju kodusem. Eesti sportlased olevat ka siis veel valmistunud olümpiaks, kui Soomes juba Talvesõda käis. Me nagu ei tahtnud seda näha. Inimesed ei taha ebameeldivatele asjadele mõelda, aga me teame ju, kuhu see välja viis."

Ajarännak võimaldab koolidel rakendada erinevaid lahendusi. Kõike saab teha suurejoonelisemalt või siis väiksemalt, kuid hubasemalt. Näiteks Tartus ühendas Mart Reiniku Kool seekord kaks sündmust ehk samaaegselt toimusid nii ajarännak kui ka kooliolümpiamängud. Väga ägedalt toodi 1936. aasta olümpiasangaritest maadlejad kooliõpilaste ette Saaremaal, kus toonaseid kangelasi kehastasid Heiki Nabi ja Helary Mägisalu.

Samas võib ajarännakule läheneda ka näiteks nii, et viia mõnel nädalal liikumisõpetuse tunnid läbi 1936. aasta võtmes. "Seda praegust ajarännakut tehakse sageli nii, et ühendatakse spordipäev ja ajarännak või kus koolides on hästi populaarne teha olümpiamänge, siis need kaks ühendatakse. Tegelikult on ajarännak ideaalne lõiminguprojekt - siin saab lõimida kõik õppeained tervikuks," lausus Rohtla.

"Nii nagu elugi on - õpilastel on ju sageli nii, et nad oskavad nimetada seebi valemit, aga kui päriselt seepi näevad, siis ei saa arugi, et see ongi see seep. On võimalik kõik ühtseks tervikuks muuta. Üldiselt liigutamine, võimlemine, aktiivselt tegutsemine - see on noortele iseloomulik ja selle juures ei saa ka telefoni näppida. Väga kasulik kontseptsioon."

"Meie tegime nii, et meie legend oli selline, et õpilased on välja valitud tublid noored sportlased igalt poolt üle Eesti, kes on kutsutud Tallinnasse kokku, et läbida praktiline, teoreetiline õppepäev. Kus nad saavad omandada oskusi, pärast mida lähevad oma kodukanti ja hakkaks seal spordielu edendama. Ajarännakul on alati tegevus ja teooria väga tihedalt seotud," kirjeldas Rohtla.

"Kõigepealt oligi pidulik sissejuhatus päevale, kus tolleagne Eesti olümpiakomitee esimees Johan Laidoner pidas kõne ja siis oli seal proua Pukspuu, kes rääkis oma Berliini mälestustest. Kuna tema oli seal ka kohal olnud. Õpilased läksidki tolleaegsetesse sporditreeningutesse. Seal oli meil massvõimlemine, püramiidide tegemine, aga samuti loodi spordiseltse ja meil õnnestus kohtuda ka olümpiakangelase August Neoga [kehastas maadlustreener Ivar Kotkas - ERR], kes rääkis, kuidas tema oma asju ajab, näitas populaarsemaid võtteid."

Rohtla sõnul sai läbi tegevuste end liigutada, aga samas ka läbi kõnede mõista, milline oli poliitiline või kultuuriline olukord ja sai sellest lähtuvalt teha ise omad järeldused. "Ajarännakus ei ütle me kunagi ette, et tähelepanu, see on paha inimene või see on suur probleem. Mängitaksegi läbi ja pead sellest aru saama," rõhutas ta.

"Üks asi on tõesti see, kui me arutame tunnis, mis on totalitaarne ja mis on autoritaarne diktatuur ja kuidas see inimestele mõjub, aga teine asi on see, kui sa päriselt sattudki autoritaarsesse diktatuuri, mis Eestis tegelikult tol ajal oli, ja samas sa kuuled mälestusi, mis tuuakse sulle Berliinist totalitaarsest diktatuurist ja kuidas see sport sinna asetub. Kuidas maailm ongi väga erinev. Seesama suur spordivaimustus, mida tahame teha ja meil on see võimalik, aga kas see maailm on selline, et me saame seda sporti teha? Ehk kui palju poliitika sekkub sporti."

Rohtla sõnul on ajarännak alati õpetlik, ka läbiviijate jaoks. "Mina sain oma õpilastelt tõsiselt noomida, et ei olnud võistlusmomenti ehk meie panustasime sellele, et kõik on võrdsed ja ühtemoodi, aga võistlus peab ikkagi ka olema ja keegi peab saama auhinna ka, siis on veel toredam," lausus ta.

"Mina arvan küll, et sport ja aktiivne tegevus on see, mis võiks panna õpilased rohkem kaasa elama. Ma teen ajarännakuid aastast 2012 ja võin öelda, et vahepeal on toimunud suur muutus. Kui esialgu ajarännakutel lapsed nautisid seda, et nad vaatasid, mida peategelased teevad ja tahtsid kuulata-vaadata, siis mida aeg edasi, seda rohkem tahavad nad ise teha, mis on väga tore."

"Iga kord tagasisides saan aina rohkem selliseid tähelepanekuid, et ikkagi rohkem võiks olla isetegemist ja liigutamist," võrdles Rohtla. "Ma leian, et sport on just see vahend, läbi mille seda saab teha. Meil on ju väga vaja, et noored inimesed end liigutaksid."

Järgmise aasta ajarännaku teema praegu veel selge pole. Küllap leiavad huvilised veel tänavu mitu võimalust, et mõnes koolis 1936. aasta Berliini olümpiamängudele rännata.