"Olen jälginud Eesti spordimaastikku päris pikalt ja kuna olen ka elanud USA-s, siis näen, kuidas selline erinevus on meil Eestis välja kujunenud ja arvan, et just väärkohtlemine spordis on teema, mida on küll palju mingite juhtumite näitel kajastatud, aga sellist teadlikkust ja just nagu ühiskonna haridust selles osas, ma arvan, jääb puudu," selgitas Talihärm, miks ta just sel teemal soovis saadet teha. "Ja sellepärast ma arvan, et peaksimegi seda teemat lahkama. Kindlasti me ei hakka lahkama siin mitte ühtegi konkreetset juhtumit, meil on pigem eesmärk laiemalt kajastada seda teemat nii sportlaste kui ka meedia ning kindlasti ka meie külaliste vaatest."

Saates vastasid Leppänen ja Kivinukk muuhulgas küsimustele, mida mõistetakse väärkohtlemise all ja kuidas seda ära tunda; kuidas peaks sportlane käituma, kui ta saab aru, et treener väärkohtleb teda; kas sport ongi karm ja peabki käima karmide võtetega; kui saavutatakse sportlik edu, kas see tähendab, et väärkohtlemist polnud; kas väärkohtlev treener ja hea treener on vastandid; kas me ühiskonnana normaliseerime väärkohtlemist; miks süüdistatakse ohvreid.

"Väärkohtlemine on sportlase igasugune kahjustamine. Kui sportlane ei saa teha turvalist sporti, mis on lugupidav, õiglane, austav ja seal on mingisugust kahjustamist, siis ongi juba pahasti," ütles Leppänen.

"Ja väärkohtlemist on siis klassikalises mõttes nelja liiki – füüsiline väärkohtlemine, mis võib esineda sellistel juhtumitel, kui treener näiteks ignoreerib seda, et sportlasel on palavik ja sunnib ikka siis trenni või võistlustel osalema, on vaimne väärkohtlemine, mis on psühholoogiline mõjutamine, siis on seksuaalne väärkohtlemine, mis on siis intiimse loomuga lugupidamatu käitumine. Ja neljandaks on siis ignoreerimine või hooletusse jätmine, tähelepanuta jätmine. Spordikeskkonnas võib-olla ka selline, et ei anta tagasisidet," lisas Kivinukk.

Kivinukk ütles, et väärkohtlemise juhtumite puhul kiputakse tihtipeale vastandama head treenerit ja väärkohtlevat treenerit. "Need skaalad on tegelikult palju kirjumad. Võib olla, et on hea treener, kes kasutab häid treeningmetoodikaid ja on treener, kellel ei ole tehnikad võib-olla nii ära omandatud, ta ei ole võib-olla nii kvaliteetne oma töös," selgitas Kivinukk. "Ja siis on see teistpidi skaala, kus on väärkohtlemise ja lugupidamise skaala. Ja ilmselt neid skaalasid on veel – kuidas suhteid toetatakse, kas on mingit sellist märkamise kohta. Aga mulle tundub, et me oleme seadnud selle polaarsuse hästi selgelt just väärkohtlemine ja kvaliteetne treener, aga need ei ole vastandid."

"See on väga sageli keeruline protsess selle inimese jaoks, kes väärkohtlemist kogeb. Ta ise ju ka ütleb endale, et kõik ütlevad, et see on hea treener, tuleb ikkagi veel välja kannatada. Ja siis on veel need küsimused, et kus sa nii kaua olid," lisas Kivinukk.

"Ja mis võib-olla veel, et igasugune selline emotsionaalne reaktsioon või pettumustunne, mis käib ju ka nende suhete juurde, ei ole ilmtingimata kohe niisugune väärkohtlemine," rõhutas Leppänen. "Treener on näiteks häiritud mingist asjast või sportlane on ise häiritud ja siis ta tegelikult ei tee koostööd ja võib-olla seal on tõrges mingitest asjades ja vastandub. Treener läheb emotsionaalseks ja ütleb paar krõbedat sõna, aga me siis ei saa kohe öelda, et nüüd on väärkohtleja. Seal on ka sellised lihtsalt emotsioonidest tingitud negatiivsed konfliktid ja sellised asjad."

Kas spordis on võimalik tippu jõuda ka ilma karmide võteteta? "Ilmselge on see, et tippsport ongi raske, seal on palju ohvriks toomist mõnes mõttes, sest seda pühendumist ja aega, mis tuleb panna sinna enda vormi viimisele, see ongi suur koormus ja ta eeldab ikkagi korraliku portsu seda vaimset tugevust. Ja tõesti ei saagi igaüks," nentis Leppänen. "Ja see ei ole see, et inimesed ei taha. Vahel öeldakse, et näed tulemust ei tulnud, ju sa ei tahtnud piisavalt. No misasja? Kui tahtmise peale läheks, siis kõigile võiks kulla anda, kõik tahavad. See on ikkagi oskuste pealt ja selle pühendumise ja kontrollitunde, et sportlane ise tunneb, et tal on nagu sees seda, mida ta saab anda ja neid võimeid ja oskusi, et oma eesmärkideni jõuda."

"Aga jah, väga palju on ju tegelikult teadus arenenud selles suunas, et on efektiivsemaid, vaimset tervist säästvamaid metoodikaid, kuidas inimeses see maksimum välja võtta. Ma ei oska praegu kohe niimoodi puusalt ühtegi niisugust uuringut tuua, aga ma ikkagi väga tugevalt usun seda, et läbi selle, kui inimene tunneb ennast hästi, ta tunneb, et ta on toetatud, temasse usutakse, isegi kui tal on raske periood, et see treener laenab siis oma usku nagu sportlasele ja viib ta mingist raskest perioodist läbi, et see on efektiivsem kui see, kui me tambime maha ja siis ta peab tõusma sealt ülesse ja pingutama ja jõudma sinna võistlustele," lisas ta. "Ma ka kuulen spordipsühholoogina ikka siit-sealt suheldes inimestega seda, et mis lillekesed ja mis, kogu aeg mingi positiivsuse jutt, peabki olema raske. Niikuinii on raske! Nad ju pingutavad nii palju, ei ole lihtne olla tippsportlane. Ja kindlasti on parem, kui see toetus ja positiivsus on seal."

"Ma tookski selle näite, et kas ma saan siis selles trennis tugevamaks, kui ma sõidan 100 kilomeetrit rattaga versus ma sõidan 100 kilomeetrit rattaga ja treener karjub mu peale samal ajal – kas ma saan siis sellest treeningust rohkem?"  ütles Talihärm. "Treening on ju sama."

Millised need võtted on, kuidas panna sportlane pingutama ilma tema peale karjumata? "Noorsportlaste puhul ongi keeruline, sest nemad ju tahavad muid asju ka teha ja võibki neil see tähelepanu ära minna ja motivatsioon kõikuda väga kergesti, väga lühikeste aegade jooksul, et tahaks muid asju ka teha," rääkis Leppänen. "Ja siis jääbki mulje, et peab võib-olla rohkem piire panema, rohkem kontrollima rohkem nagu survestama, et elame selle teismeliseaja üle ja siis ta saab  suuremaks, arukamaks ja siis ta juba hakkab ise tahtma. Tegelikult ikkagi see mõistmine, miks midagi tehakse, mille jaoks on mingi asi kasulik, see aktsepteerimine, et teatud eesmärkide saavutamiseks sul on vaja jõuda mingisugusesse vormi ja see tähendab reaalselt neid ja neid tegevusi, mida on vaja teha. Kui sportlane saab aru, et tõesti, vähemaga ei saa ja samas ta väga-väga tahab, siis ta ju tegelikult oma sees teeb mõnes mõttes nagu selle vabatahtliku otsuse, et jah, kuna ma tahan, siis ma saan aru, et ma peangi pühenduma ja ma peangi rohkem pingutama ja aktsepteerima, et mõned trennid ongi tõesti väga kurnavad ja väsitavad."

"Aga kui on selline suhtumine, et peab ja muidu ei saa ja sportlane ei mõista seda, mille jaoks mingi asi on oluline, siis ta ikkagi teeb ju selle nagu sunni pealt ja see on jälle niisugune asi, et pikaajaliselt ei tööta, lõpuks sul on ikka see vastupanu," lisas Leppänen.

"Mina tahan ka rõhutada just seda valikute olulisust, seda spordipsühholoogias räägitakse hästi palju, et tekitada seda õhkkonda, et inimesed saavad valida treeningprotsessi käigus," sõnas Kivinukk. "Mina olen alati seda mõtet kaasas kandnud, et lõppkokkuvõttes võistlusolukorras peab sportlane ise otsustama ja kui ma annan inimesele valiku, kui ma mõtestan, mis see protsess seal treeningkäigus on, siis õpib seda sporti lugema, ja lõppkokkuvõttes treenib selle nimel, et teeb seal väljakul õigeid ja häid otsuseid. See iseseisvus tuleb läbi valikute."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt, Eesti Raadio äpist või Spotifyst!

Väärkohtlemise juhtumite ja kahtluse korral on lastekaitseseadusest tulenevalt kohustus teavitada hädaohus lapsest (alla 18-aastane) hädaabinumbril 112, abivajavast lapsest 116 111 (lisainfo www.lasteabi.ee) või lastekaitsetöötajat. Spordis väärkohtlemist kahtlustades on võimalik vihjata Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse (EADSE) Spordivalvuri teavituskeskkonnas spordivalvur.eadse.ee või pöörduda otse EADSE sporditurvalisuse koordinaatori Ilona Kivisiku (ilona.kivisik@eadse.ee) poole. Kivisik rääkis väärkohtlemisest ka "Spordis ainult tüdrukud" podcastis. Lisaks saab abi leheküljelt spordikaplan.ee.

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv, helirežissöör Algis Pauljukaitis.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil sporditydrukud@err.ee.