Saates vastavad Levandi ja Ani muuhulgas küsimustele, kuidas tuli otsus hakata treenerina; kui kergelt tuli karjäärivahetus; palju treeneritöö aega nõuab ja kas endale ka aega jääb; millised treenerid nad on; kas nad on enda kunagistest treeneritest eeskuju võtnud; kas nad unistavad treenerina enda õpilase maailma tippu viimisest; mis paneb treeneritel silma särama ja tekitab sisemist põlemist.

Teemapüstitus oli inspireeritud ajakirjaniku Priit Pulleritsu blogipostitusest, kus ta arutles kergejõustiku, täpsemalt Grit Šadeiko ja Maris Mägi näitel, kas sportlasest saab hea treener. "Kahe Eesti hiljutise tippkergejõustiklase asumine kahe noore ja loodetavasti perspektiivika naissportlase treeneriks tekitab küsimusi, isegi kõhklusi, kas nad suudavad olla oma ülesannete kõrgusel ja anda juhendatavaile maksimaalselt seda, mis aitaks neid spordis võimalikult kõrgele ja kaugele," kirjutas Pullerits. "Treeneriamet on peen kunst, eriti sportlase teel tipu poole. Siin on vaja meeletult kogemusi ja teadmisi."

"Ma arvan, et see ei ole lihtne. Muidugi oleneb, mis vanusest sportlased sa endale võtad. Ma saan aru, et selles olukorras võeti juba valmis sportlased, peaaegu täiskasvanud, siis võib olla ka palju kasu sellest, aga see ei ole kindlasti lihtne," kommenteeris Ani Pulleritsu mõttekäiku.

"Kui rääkida antud olukorrast, siis see võib olla nii ja naa," arvas Levandi. "Kui sportlased, keda võeti, vajavad lihtsalt emotsionaalset tõuget ja lisaadrenaliini, mingisugust värskust, siis see võib aidata. Aga kui nad vajavad õpetust või vigastusest taastumist, mingisuguse vormi saamist või edasi arenemist, siis ma kahtlen, sest siin on nii palju asju, mis treeneritöös tuleb aastatega, kus sa hakkad aru saama, mismoodi see käib. See, mis sa olid sportlasena, ei tööta teiste peal. See on lihtsalt lisaboonus ja kogemus, aga see ei toimi. Sa pead õppima."

"Just, pigem see, mis sinu kui sportlasega on tehtud, ei pruugi sobida teistele sportlastele," nõustus Ani. "Need teadmised peavad olema palju laiapõhjalisemad, mismoodi võib kellelegi teisele sobida ka."

Kahel korral olümpiamängudel võistelnud ja parimal juhul viienda koha saanud Levandi alustas treeneritööd ligi 30 aastat tagasi, 1994. aastal Norras. "Ma sattusin sinna, see oli selline harrastusklubi, nad midagi spordist nii väga ei teadnud ja see oli nii suur kontrast minu jaoks, sest minu viimane [kogemus] oli nõukogude sport, kus mind kasvatati," meenutas Levandi. "Ja siis tuleb selline fun klubi. Mõtlesin, mis asi see üldse on ja millega nad tegelevad. See oli väga suur šokk minu jaoks, samas superkogemus. Sest tegelikult sport ei ole ainult tulemus, sport on väga lai mõiste ja ma sain sealt väga palju positiivseid asju, mida võtsin Eestisse kolides kaasa. Panin kokku selle nõukogude spordi ja lõbusa spordi, sellest tuli mul nagu niisugune miksitud variant, mida ma Eestis kasutan."

"Mina alustasin trennidega, kui ma tagasi tulin. 2011 lõpetasin karjääri ja alustasin Rakveres väikeste lastega tööd," rääkis 2005. aasta sügisel esimese eestlannana maailma edetabelis esisaja sisse jõudnud Ani. "Ja peaks ütlema, et raske oli. Alguses mõtlesin küll, et mis sa siis ära ei ole, aga tõesti, need täiskasvanud profisportlase kogemused ja tegevused on ikka väga erinevad sellest, kui tuleb väike algaja laps ja sa pead teda alles õpetama palli veeretama ja püüdma. Esimeste aastatega pidin väga palju ise juurde õppima."

Kas sportlaskarjääri lõpetamise järel treeneriks hakkamine oli konkreetne otsus või tuli pigem orgaaniliselt? "Minul on tegelikult kõrgem haridus treenerina, olen iluisutamise treener, seda õppisin teadlikult. Aga kui ma spordikarjääri lõpetasin, minu ainuke unistus oli pere ja lapsed. Ja ma ei mõelnud, et ma hakkan treenerina töötama, eriti kuna oli niisugune raske kogemus," tunnistas Levandi. "Ma ütlesin, et mina ei taha sellist treeneritööd, nagu tehti minuga. Ja mingit muud mõtet peas ei olnud. Aga just see, et ma sain Norras mingid teised kogemused, teised mõtted, vaatasin, et aga võib teistmoodi ka. See andis niisuguse tõuke. Seal oli väga kõik positiivne, kõik, mis ma ka ei üritanud teha, kõik võeti positiivselt vastu. See andis mulle väga suure innustuse, et tegelikult on treeneritöö äge, ma võiks ikka proovida."

"Kui ma lõpetasin, siis vastupidi, mul ei olnud kohe pereplaane, vaid oligi see, et mis ma nüüd siis tegema hakkan. Kõigepealt ma ju lõpetasin keskkooli ära, oli võimalus minna siis edasi veel õppima, aga ma millegipärast ikka vaatasin, et tennisetreeneriks õppimine ja saamine on see, mida ma oskan ikka kõige paremini. Ja tahtsin oma kogukonda anda oma panuse ja aidata. Alustasin selle pärast ikkagi treeneritööga."

"Ma arvan, iga treeneri südametunnistus on, kas ta teeb ikkagi endale treener kutsekvalifikatsiooni ära. Kui Eesti riigis ja üleüldse on sellised asjad välja mõeldud, siis iga treener võiks ikkagi need asjad ära teha," lisas Ani treeneripaberitest rääkides. "See on nagu autojuhiluba – sa ei lähe ju ilma lubadeta sõitma, sa ikka teed oma need paberid korda. Mina tegin selle ka esimesel võimalusel kohe ära. Ma arvan, et ikkagi treener tahab olla, siis see ei ole keeruline need paberid, eksamid ära teha. See on mõnel inimesel võib-olla mingi põhimõtteküsimus, et ma ei tee seda, aga ma arvan, et need ajad lähevad ka juba mööda. Kõik on juba vastutustundlikumad. Ja ma saan aru, et nad ei saagi igale poole tööle, klubid ei võta igale poole. See on ikkagi boonus on, kui sul on need dokumendid korras."

Kuidas te ennast treenerina kirjeldaksite? "Treener peab olema väga sihikindel, sest igasugused raskused ja ebaõnnestumised ei tohi mitte kuidagi mõjutada. Sa tead oma sihti, sa tead, kuhu sa tahad selle sportlasega jõuda ja ebaõnnestumisi peab võtma normaalsusena, see on ka osa protsessist," arutles Levandi. "Kui sa ei eksi, sa ei õpi ka mitte midagi. Ja seda peab sisestama sportlastele ka, selles mingit traagikat ei ole. Ongi, jumal tänatud, et kukkusid, siis järgmine kord mõtled teistmoodi. Ainult võidud ja kerged treeningud ei vii kuhugi, raske peab olema."

"Treener peab olema hästi sihikindel, treener peab olema sama töökas, kui mitte rohkem töökas kui sportlane," jätkas Levandi. "Sest kui sa ise niimoodi ei ela, ei hakka sportlane ka niimoodi elama. Ei ole mõtet rääkida millestki, mida sa ise ei tee."

"Ja muidugi teadmised. Kogu aeg on vaja õppida. Kogu aeg! Mõnikord mul oli selline tunne, et ma üldse ei oska ma mitte midagi ja siis hakkan mõtlema, miks selline tunne tekkis. Psühholoogilist peab ka hästi tugev olema, sest sa ei saa näidata oma nõrku kohti sportlastele, nad ootavad, et sa ainult abiks oled, et sa tead kõike," jätkas Levandi. "Aga kõike ei saa teada. Aga tähtis näidata, et ma õpin ka, ma uurin seda, ma mõtlen koos, areneme. Treeneritöö on nagu rong, mis ei peatu. Siin on niimoodi, kas sa lööd kirvega katki lihtsalt ja lõpetad või siis sa teed. Ja mina teistmoodi ei oska teha, ainult annad maksimaalselt endast."

"Ma arvan samuti, et treener peab olema sihikindel, ta peab hoidma mingit kindlat joont. Treenerit peab austama. Ma arvan, et tänapäeval on see, lapsed ei austa eriti treenerit. Mina ütlen näiteks siiamaani mingitele vanematele treenerite teie," rääkis Ani. "Kujutan ette, et paljudes teistes trennides öeldakse sina ja umbes, et mis sa siin üldse vaatad. Meil tennises peab hoidma seda joont, et ei tekiks sellist liiga familiaarset suhet. Aga samas sa pead olema neil alati olemas, toeks, kui nad midagi soovivad. Leidma lahendused koos. Lastevanematega peab oskama suhelda."

Kui palju te enda kunagistelt treeneritelt olete midagi õppinud? "Väga palju. Lastetennisest ma väga palju ei mäleta, aga ma olen näinud omaenda tulemuste pealt, et Aita Põldma on väga head tööd minuga teinud väiksena. Olen proovinud meelde tuletada ja olen arutanud ka praegusel ajal temaga, mismoodi mingeid asju teha," sõnas Ani. "Aga profitennises ma õppisin ka väga palju oma treenerite pealt, mismoodi mingeid tehnilisi või taktikalisi asju teha, tegelikult ju kõik info tulebki treeneri käest, see jääb meelde ja saab kasutada ära."

"80 protsenti sellest, mida ma oskan, olen treenerite käest üle võtnud. Mäletan väga hästi ennast lapsena, kuidas minuga treenerid käitusid ja tean, mida ma ei tahaks kindlasti teha," avaldas Levandi. Näiteks? "Noh, Nõukogude süsteemis oli igasuguseid asju. Alandamine on kohe kindlasti asi, mida ei tohi mitte kunagi lubada laste suhtes ja eriti väikeste laste suhtes, see on niisugune trauma elu lõpuni. Toon näite, kuidas mulle eraldati klubi poolt uisud – neid ei olnud kuskil saada, ma olin edukas, ma olin tubli, eraldati. Aga siis ma sattusin treeneri juurde, kellega ei sobinud, kuidagi ei tahtnud ta mind. Ja siis kutsuti õppealajuhataja juurde, oli ka tema ise ja lihtsalt kõigi ees riietusruumis rebiti need uisud jalast ära. Ei tule kõne alla praegu isegi selline mõte, ma ilmselt satuks kohe vanglasse, litsentsist jääks igal juhul ilma."

"See on absoluutselt mõeldamatu. Isegi mitte spordis, vaid minu arust lihtsalt elus," lisas Levandi. "Sport peab olema terve, ta peab olema positiivne. Ta võib olla füüsiliselt ja psühholoogiliselt raske, selles ei ole midagi paha, kui me oskame nendest raskustest üle minna ja edasi minna. Aga alandamine ja solvamine ei vii kuhugi, see teeb inimese maatasa."

Kas treeneritööd tehes ongi üks unistus või siht alati kuskil kukla taga, et tahaks võtta selle ühe väikse ja viia ta kuskile päris tippu? "Kindlasti igal treeneril võiks see olla, aga samas on ka õige, et mõni treener saab aru, et ei ole selleks võimeline. Või näiteks osad treenerid teevadki ainult väiksemate lastega ja siis lapsed liiguvad edasi võistlussportlase treeneri juurde, tennises on niimoodi rohkem. Aga on ka selliseid, kes võtavadki algusest peale ja viivad ta tippu," mõtiskles Ani. "Kui ma ausalt ütlen, siis mina väga ei unista sellest, sest ma tean, mida see kõik ajaliselt võtab. Ja võib-olla see, et mul on just praegu pere tekkinud ja ma ei tahaks kindlasti nüüd lähiaastatel nii palju aega oma perest eemal veeta. Nagu Anna ka ütles, see on suur pühendumine ja sa pead ikkagi elama sama elu, mis sportlane. Ma arvan, et lähiaastatel ma kindlasti seda ei soovi, pigem pühendun oma lastele ja nende kasvatamisele."

"Mina alustasin oma kooliga aastal 2001 ja miks on sellest ajast praktiliselt kogu tuumik jäänud, on sellepärast, et oli võimalus alustada nullist ja minna oma sportlastega nii kaugele, kui oskad ja nii kaugele, kui sportlane suudab areneda," selgitas Levandi. "Me ei olnud niimoodi, et algajate treener, noorte treener, edasijõudnute treener, tipptreener. Igaüks teadis, et tal on võimalus."

"Kui sul on teadmine, et sul on võimalus, keegi ei võta ära seda sellepärast, et mingi periood lõpeb. Siis sa panustad teistmoodi," lisas Levandi. Võib-olla see on valesti, kõik ütlevad mulle, et miks sina, kaheksanda kategooria treener, võtad algajad. Ja ma võtan algajaid! Ma ei saa pärast kellelegi öelda, et sul on valesti tehtud töö. Kui on midagi valesti, see on minu tehtud valesti. Võib-olla on raske treenida tippe ja algajaid, aga see annab oma tulemuse."

Treenerile on see ilmselt ka vaheldus, kui saad treenida tippe ja väikeseid lapsi? "Absoluutselt! Ma nimetan seda MyFitness, sest ma pean kõik ette näitama – kõik tükid, kõik painutused, kõik venitused. See on super, sest mul enda jaoks ei ole aega, et kuskile eraldi minna trenni tegema. Need treeningud hoiavad mind ka toonuses," naeris Levandi.

Miks on naistreenereid pigem vähe? "Eks see oleneb spordialast. Võib-olla see tulenebki sellest, et tänapäeva noored küll hakkavad treeneriks ja kes tulevad, veel kasvavad, neil on vaja natuke kogemusi, aga nagu ka sportlastel, tekib see pere ja kõik muu ning see mingil määral võib-olla takistab sellist sajaprotsendilist pühendamist ajaliselt," arvas Ani. "Mina tunnen täpselt sama. Ma tean, mida tähendab turniiridel käimine – hommikul trennid, õhtul trennid ja kõik muud asjad. Ma tunnen, et ma ei ole selleks valmis."

"Iga aastaga on see raskem ja raskem, aga samas, kui sa leiad endale elukaaslase, kes mõistab seda, kes aktsepteerib seda ja austab sinu tööd ja oskab olla naistreeneri kõrval, siis miks mitte, sest ametid on ka kõik erinevad, ei pea ainult koduperenaist mängima," ütles Levandi.

"Treeneril endal peab ka olema see suur põlemine sees, nagu tegelikult Annal on. Peab olema see suur soov ja isu, tahe ja põlemine, et sellist asja teha," lisas Ani. "Tänapäeva maailm on ju nii mugavaks läinud, minu meelest ka treeneritel on võib-olla teistmoodi mõtlemine kui vanasti oli, see võib ka takistada natuke."

Mis seda sisemist põlemist tekitab? "Armastus selle spordi vastu, töötahe, võib-olla harjumus väiksest saadik juba palju tööd teha, mis on tippsportlastel tihtipeale sees," arutles Ani. "Ja kirg peab olema, siis sa oled võimeline tegema neid valikuid."

"Aga läbipõlemine juhtubki sellest, et suured ootused, suured kaotused. Kui treener loodab ja ootab ja teeb rohkem kui sportlane ise, siis see juhtubki nii. Treener juba saab aru, et võimalik, lihtsalt on vaja need, need, need asjad ära teha ja järgmine samm teha, aga sportlaste jaoks võib-olla seda ei ole vaja," lisas Levandi. "Sportlasel ei ole nii suurt ambitsiooni, ta on juba rahul sellega, mis ta on saavutanud. Ta võib-olla ei jaksa ka samamoodi, ega me oleme kõik erinevad, tema sees ei ole seda, et ta tahab järgmist sammu teha. Ja vot siis treeneril on sellised läbipõlemised, need on ikka valusad."

"Aastatega ka jälle õpid, treener peab õppima sportlastest aru saama. Ei ole vaja hukka mõista, igaühel oma elu. Ühel on vaja Eesti meistriks saada, teisel on vaja olümpiavõitjaks saada. Ja see on okei, see on aktsepteeritav, sport on kõikide jaoks," ütles Levandi.

Ehk siis treener ei tohi enda sihte või unistusi õpilastele peale suruda? "Ei tohi! Sa võid tema ees uksed lahti teha ja näidata, et selline võimalus on olemas," õpetas Levandi. "Mõnele on näiteks füüsiliselt antud andekus, aga ta võib olla psüühiliselt või vaimselt nõrgem või ta on mugavam. Tal lihtsalt on niigi hea. Ta ei taha suuremat sammu teha. Treeneri asi on kõiki neid asju näidata, õpetada, seletada, aga mitte peale suruda ja mitte nende eest elu elada. Aga selline tarkus tuleb aastatega. Ma ei saa öelda, et ma oleks maha rahunenud, aga juba targemalt töötan. Muidu iga kord põled läbi. Ja see on valus."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].