Saates vastab sporditoitumise teemal diplomitöö teinud Alamaa (endise nimega Rist) muuhulgas küsimustele, kuidas ta üldse sellise valdkonnani jõudis; kuidas peaks toituma ja kuidas see spordialade lõikes erineb; mida arvata toidulisanditest; mis on peamised vead, mida sportlased toitumisel teevad; kuidas tervislikult kaalust alla võtta; mis on söömishäired ja mis häirunud söömiskäitumine.

"Profisportlasena öeldi tihti, et on vaja kaalu kaotada, kehakoostist muuta. Aga keegi ei öelnud, kuidas seda tegema peaks, vastavaid spetsialiste ei olnud. Ma olin proff muidugi ka kümme aastat tagasi, see maailm on natuke muutumas juba. Aga ma nägin, et igasuguseid toitumisnõustajaid on just jõualade esindajatele, aga mitte vastupidavusalade sportlastele ja kuna see vastupidavusalade sport on mul hingelähedane, siis see oli mul natuke selline altruistlik eesmärk, et midagi maailmale tagasi anda," selgitas Alamaa, miks ta üldse sporditoitumist õppima läks.

"Kui üldse vaadata sporditoitumist, siis esimese asjana üldjuhul mõeldakse kohe toidulisandite peale. Sporditoitumist võib vaadata nagu püramiidina ja kolmeastmelisena. See toidulisandite osa võiks olla püramiidi tipust selline üks protsent," jätkas Alamaa. "Ehk siis 75 protsenti sellest kõige laiemast osast võikski moodustada selline üldine tavatoitumine, mis on kõikidel inimestel igapäevaelu osa, kuna me peame seda ju kogu aeg tegema, et elus püsida. See 24-25 protsenti seal keskel on siis selline spordispetsiifiline toitumine ehk mida süüa, kui palju, millistel hetkedel ja selline ajastamise teema rohkem."

Kas sportlane võib enda teadmised toitumise kohta võtta internetist või oleks soovitus ikkagi vähemalt korra spetsialistiga maha istuda ja reeglid üle vaadata? "Interneti puhul peab seda arvestama, et seal kõigil on vabadus öelda, mida soovitakse ehk siis peab olema väga allikakriitiline. Muidugi, kui sul on väga suur huvi ja võimekus sellest infost üles leida endale sobiv, siis sa saad ise hakkama. Aga tihti see töömaht on nii suur, et ikkagi oluliselt mugavam ja lihtsam on pöörduda spetsialisti poole," soovitas Alamaa. "Ja vähemalt minu enda filosoofia on küll selline, et kui ma teen sportlasega koostööd, siis ma proovin talle anda edasi sellised teadmised, mida ta saab terve oma ülejäänud elu kasutada. Ka siis, kui ta on sportlaskarjääri ära lõpetanud. Niimoodi toitumisnõustajaga koostööd tehes saad tegelikult kogu oma ülejäänud elu kvaliteeti ka parandada."

Alamaa meenutas ka enda profikarjääri ja rääkis, et toona neil tiimis toitumisnõustajat polnud, küll aga oli aktiivne treener, kes erinevaid asju katsetas. "Tegi meie peale inimkatseid," muigas ta. "Ta tahtis proovida. Näiteks ütles meile mingil treeningtsüklil, et ärge nüüd nädal aega suhkruid sööge ja siis lisate uuesti suhkrud oma menüüsse ja vaatame, kuidas see mõjub. Aga ta ei öelnud, mida siis võiks süüa ja siis ma oligi natukene segaduses, et oota, kuidas siis või mida?"

"Mäletan, et ma olin just Eestist tulnud, mul oli Eesti leib kaasas ja siis ma lugesin pakendilt koostist ja mõtlesin, pekki, siin on ju suhkur sees, ma ei saa seda ka süüa," jätkas Alamaa. "Ehk siis selline maailmaavastamine oli seal ja kuna oligi see, et lõpuks seda segadust oli palju rohkem, siis kui ma nüüd tagasi mõtlen, ma ei saagi aru, kuidas ma seal üldse sõin või mida ma sõin. Sellist teadlikkust ei olnud absoluutselt."

"Seal oli lihtsalt see, et vaatasid silmanurgast, mida teised teevad, püüdsid järele teha. Itaallastel on natuke teistsugune kultuur ka, ma olin Itaalia klubides. Hästi palju oligi sellist Vahemere toitu – salatid õlidega, suured lihaportsud, pasta. Kuidagi ikkagi said sealt oma vajaliku energia kätte," lisas Alamaa. "Aga ega mul oli kindlasti ka neid perioode, kus olin kindlasti suhtelises energiadefitsiidis ja ma arvan, et kehakaal langes, aga samamoodi langes ka sooritusvõime."

Kuidas teada, et oleks tasakaalus see, kui palju sa kaloreid kulutad ja kui palju sul siis on vaja süüa? "Tegelikult on paar lihtsat nippi. Esimene on see, et kui sa ei kaalu oma toitu ja sa ei tea täpselt, kui palju sa sealt toidust energiat saad, siis järgid taldrikureeglid – sõltuvalt energia intensiivsusest, pikkusest, paned kas salatit rohkem või pastat rohkem. Valgu osakaal seal taldrikul on enamasti suhteliselt sarnane – muidugi oleneb, kas on ettevalmistus- või võistlusperiood," õpetas Alamaa. "Ja teine on see, et lähtuda ikkagi oma enesetundest ehk siis jälgid, kuidas on su üldine meeleolu, kuidas on su uni, kas sa magada hästi, kuidas sa ennast treeningul tunned. Ja kui sealt hakkab midagi ära vajuma, siis tasuks mõelda oma toidulaua peale. Või siis ka üleüldise tervise puhul, kui sa ikkagi näed, et naiste puhul näiteks menstruatsioon jääb ära, siis tasub ka vaadata toidulaua poole. Või siis tunned, et juukseid hakkab kuidagi palju peast ära tulema või küüned on nõrgad, siis on ilmselt toidulaual ikkagi midagi viltu."

Mis on levinumad vead ehk mida sportlased teevad toitumise puhul valesti? "Mitmekesine toitumine ei tähenda seda, et sa mingid toidugrupid oma laualt välja jätad, vaid seal olenebki vahekordadest kõik. Kui ma vastupidavusalade sportlastega räägin, just eriti noorsportlastega, siis üldjuhul teatakse väga hästi valkudest – mis need on ja et neid on vaja palju. Ja üldjuhul nad söövad neid hästi. Aga kiputakse vähem teadma süsivesikute ja rasvade kohta," nentis Alamaa. "Vastupidavusspordi juures on tegelikult oluline aru saada, et kõik need pastad, saiad, leivad, juurviljad, puuviljad on süsivesikutega, mis on peamine energiaallikas ja vastupidavusalaspordi juures on ülioluline neid süüa, neid ei tohiks kindlasti välja jätta."

"Ja kui veel mõelda mingite levinumate vigade peale, siis ongi see, et toidulisanditele antakse ülipalju jõudu või siis nähakse tihti sotsiaalmeediast, et eeskujud tarvitavad mingisuguseid imejooke või vitamiine, mineraalaineid ja nende eeskujul n-ö igaks juhuks tarvitatakse midagi juurde," jätkas Alamaa. "Seal võivad tekkida erinevad ohud ja kui neid tooteid ei ole kontrollitud, siis tippsportlane võib anda positiivse dopinguproovi näiteks ja sellega ongi tema karjäär rikutud. Maailma antidopingu agentuur on ka öelnud, et sportlane ise vastutab, mida ta sööb ja sellepärast ongi nende toidulisandite puhul ka oluline, et kaalutakse kasu ja kahju vahekorda ja et iga inimene saaks aru, mis on just temale on oluline."

Uuringud on näidanud, et saavutusspordiga tegelemine ja sellega kaasnevad surved on riskiteguriks söömishäirete tekkele ja sportlaste seas esineb söömishäireid rohkem kui üldpopulatsioonis. "Tihti arvatakse, et võib-olla on see pigem naiste probleem või pärusmaa, aga tegelikult seal ei ole vahet, ka meeste maailmas on see teema väga aktuaalne," tõdes Alamaa. "Ja just vastupidavusalade kontekstis ka. Tihti usutakse, et mida kergem ma olen, seda lihtsam mul on ka mägedest ja tõusudest üles saada."

"Võib-olla tasuks see välja tuua, et on olemas söömishäired ja häirunud söömiskäitumine. Ma usun, et väga paljudel sportlastel, kes vaatavad ennast peeglist ja saavad aru, et ei ole päris see, nagu tahaks, võib-olla tahaks peenem välja näha, ilusam, otsivad mingisuguseid ideaale, järgivad rangeid dieete, neil ei pruugi veel olla söömishäired, neil ongi see häirunud söömiskäitumine ehk siis sealt on võimalik veel samm tagasi astuda," selgitas Alamaa. "Kui sul on juba söömishäire, siis võiks ikkagi arstid sekkuda, et sellest probleemist vabaneda. Häirunud söömiskäitumise puhul aitab ka selline teadlikkuse tõstmine, võib-olla ka enda ümber sõprusringkonna loomine, kes pigem julgustab ja toetab, ei kritiseeri. Tihti võib olla see ka see, kui keegi treener või siis lähem inimene ütleb kas või ühe lause valel hetkel, siis see annab väga tugeva tõuke söömishäire tekkimiseks. Tasub kindlasti olla tähelepanelik ja märgata."

Omast kogemusest, kuidas oleks kõige leebem viis sportlasele kaalujuttudega läheneda? "Tuleb läheneda teadlikkuse tõstmisega, võib-olla pannagi eesmärgid ja rääkida, kuidas nende eesmärkideni jõuda," õpetas Alamaa. "Tegelikult on maailmas vähe uuritud sportlaste teadlikkust, aga usutakse, et teadlikkus on üks samm, mis ajendab tegevustele. Kui sa saad aru, et ma ikkagi peaks need paar kilo alla võtma ja sulle räägitakse, kuidas sa seda tegema pead, siis sul tuleb selline sisemine tahtmine seda teha. Ja tervislikult teha."

Mis on sportlasele kõige olulisem teada enda toitumise kohta? "Ma arvan, et sportlastel on oluline jälgida iseenda sisetunnet või üldse enesetunnet. Keha on tark, ta annab sulle märku, ta ütleb, kui sul on kõht tühi. Kui sul on päriselt kõht tühi, siis pigem söö, see võib olla isegi kasulikum kui mittesöömine," mõtiskles Alamaa. "Ja ikkagi seesama teadlikkus – kui sul on küsimusi, siis kindlasti küsi ja suhtu allikakriitiliselt igasugusele infole, mis internetis levib, seal ei pruugi kõik tõene olla."

"Maailmas aetakse taga seda iluideaali, aga nagu me teame, siis võib-olla kaks protsenti kõikidest inimestest vastab nendele iluideaalidele. Pigem suhtuda iseendasse sõbralikult, võttagi, et toit on kütus," õpetas Alamaa. "Süüa selleks, et treenida, mitte treenida selleks, et süüa. Ja kui sul on iseendaga head suhted, sul on toiduga head suhted, siis see kõik mõjutab ka su treeninguid, saavutusi ja tulemusi."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].