Saates vastasid Kaljulaid ja Pähklimägi muuhulgas küsimustele, mida tähendab nende jaoks harrastussport; milliste spordialadega nad tegelevad ja miks just nendega; kui palju nad enda arengut jälgivad; kui palju ja kui plaanipäraselt nad trenni teevad; miks nad lisaks trennitegemisele ka võistlevad; milliseid sihte nad endale seavad; kuidas jääb neil töö ja pere kõrvalt sporditegemisele aega; kuidas sportimine neid aitab; kas nad emadena on lapsi sporditeele suunanud; kui palju nad ise sporti jälgivad.

"Minule tundub, et me ei ole võib-olla tuntud harrastussportlased, vaid tuntud inimesed, kes on üksiti ka harrastussportlased, sest vähemalt minul ei ole tohutuid saavutusi ette näidata peale üsna nagu pikaealisuse selles tegevuses," sõnas Kaljulaid. "Mul puudub sporditaust. Ma olen samast koolist, kust Krister Kivi ja samade kehalise kasvatuse õpetajate käe alt. Kes tahab, guugeldage Krister Kivi ja sport, tuleb kohe see lugu, kuidas kehalise kasvatuse õpetaja lõi teda peadpidi vastu seina – ka mina olen selle sama õpetaja käest saanud vastu nägu teises klassis, alandavaim kogemus mu elus."

"Seetõttu mina näiteks neid spordialasid, mida koolis tehti… mulle tundus täiesti võimatu, et inimesed käivad kergejõustikutrennis või jooksutrennis või suusatrennis, sest see on ju koolisport!" jätkas Kaljulaid. "Aga ma mängisin tennist. Ma tahtsin väga uisutada ja mul oli naabritüdruk, kes oli iluuisutrennist ja tema isa tegi meile jää igal aastal ja oi, me harjutasime seal, kõik tegin järele."

"Minul vastupidiselt. Rakvere reaalgümnaasium oli teada-tuntud spordikool, kus kaks kehalise kasvatuse õpetajat, Jaak Vettik ja õpetaja Kiviaru panid lapsed kõike tegema, alates kergejõustikust suusatamiseni välja. Ja mina olen olnud kogu aeg mingis trennis," jutustas Pähklimägi. "Ja ühel hetkel, kus selgus, et ma jooksen päris hästi, võttis Vettik mu poiste trenni. Ma olin ainuke tüdruk trennis, ehk siis… oi, ma sain! Mängisime jalkat, ma sain niiviisi kossi! Mind ignoreeriti täielikult, sellepärast et kuidas võetakse tüdruk poiste trenni! Aga ellu ma jäin ja sport on nii loomulik osa."

View this post on Instagram

A post shared by Elina Pähklimägi (@elinapahklimagi)

"Mina avastasin enda jaoks triatloni, aga ma ei tahaks olla see heatahte saadik. Kui ma teen seda, ma teen iseenda jaoks ja tegelikult mulle ei meeldi see, et mulle pistetakse see kaamera sinna ette. Nii, näita nüüd seda protsessi, kui halb sa oled ja sa lähed aina paremaks," selgitas Pähklimägi, miks ta väga enda sporditegemisest üldiselt rääkida ei soovi. "Tegelikult, kellega ma seal võistlen? Iseendaga! Eelmine aasta oli esimene aasta, kui ma võistlesin. Mis tulemused? Jumal tänatud, et ma lõpetasin! Ma ei tea, ma olen piisavalt vana, et mitte olla enam eeskuju."

"Mul on võib-olla pigem see, et olen hästi palju oma elus teinud sellist tööd, kus kõik ahhetavad ja löövad kogu aeg käsi kokku, et oi, naine ja oi nii noor. Ja kõrge vanuseni pead sa seda kuulma, kusjuures. Ja kui sa lisad sinna veel, et veel ka sportlane… millegipärast on austusväärsem võtta sigar ja klaaskonjakit kamina ees ja lõõgastuda, kui sa teed seda tüüpi töid nagu mina," selgitas Kaljulaid omaltpoolt. "Aga see on õnneks minevik, sest meie naaberriik Soome on nüüd saanud presidendi, kes kindlasti teeb üle minu ametisolevate presidentide poolt joostud maratoni rekordi 4:02 New Yorgis. Ta kindlalt jookseb selle üle, sest ta lihtsalt on nii palju kiirem."

Kui plaanipäraselt Kaljulaid ja Pähklimägi treenivad? "Sa ütlesid, et sul tuleb hästi raskelt see praktiline füüsika, et aru saada ja siis oma keha selle järgi toimima panna. Ma olen täpselt samasugune, ma olen erakordne lammas. Ja seda rohkem mulle meeldib näiteks metsarattaga ehk MTB-ga. See on tehniline spordiala ja see viib absoluutselt kõik su mõtted igale poole, sa ei saa mõelda mingeid tööasju, sa lähed kohe katki kuskilt," selgitas Kaljulaid. "Alustasin täiesti nullist mõned aastad tagasi, tänaseks mul jõust võib puudu tulla Haanja 100-l, tuleb osa lõppe üles kõndida, aga alla saan ma nii, et minuga midagi ei juhtu. Mudane järsk laskumine on endiselt selline, kus tagaratas kipub esimesest ette saama, ma ei tea, miks ta seda teeb. Aga jah, mulle meeldib pusida selle tehnika kallal."

Aga omapäi või treeneri abiga? "Mul on hästi palju sõpru, kes seda teevad ja eks ma olen nende pealt ja nendega koos," vastas Kaljulaid. "Aga üks algus meenub mulle küll. See oli vist niimoodi, et Raido Kodanipork ja üks minu ihukaitsjatest panid metsas ühe palgi maha ja siis ma hüppasin seitse kilomeetrit üle selle palgi. Kusjuures minu autonoomsus järjest suurenes – algul oli nii, et Kalle viskas, Raido püüdis ja vastupidi, aga kui olime seitse kilomeetrit järjest seda palki hüpanud, hakkasin enam-vähem sellest aru saama. Siis võtsime kraavi ette – üks lükkas kraavi, teine tõmbas välja. Olen olnud ikkagi hästi hilja õppija ja halb selles maailmas, aga seda põnevam see on mulle olnud."

"Ma olen Tripassioni triatloniklubi liige poolteist aastat [olnud] ja mu treener on Priit Alt. Priit teeb mulle nädalapõhised kavad," rääkis Pähklimägi enda treeningutest. "Kui ma alguses vaatasin väga punktuaalselt, siis nüüd ma ikkagi kombineerin ise ka. Kui enesetunne on kehv ja midagi on tehtud valesti jõusaalis, siis ma nui neljaks ei tee seda. Aga ma üldiselt jälgin. Ja olgem ausad, eesmärgid on silme ees, mida ma tahan. Aga ma võtan seda kõike mõistusega."

View this post on Instagram

A post shared by Elina Pähklimägi (@elinapahklimagi)

Kuidas mõtestada seda, kust tulevad vahed rahvaspordi, harrastusspordi ja tippspordi vahel? "Minu jaoks ei ole tegelikult vahet ja ei peagi olema, see üleminek on ju sujuv. Mina jooksin oma esimese maratoni lihtsalt sellepärast, et mul oli palju töökaaslasi, kes seda tegid. Ja siis lihtsalt need jooksuotsad läksid pikemaks," meenutas Kaljulaid. "Kui olin selle esimese ära jooksnud, täpselt kuus minutit kilomeetrile, siis mul tekkis huvi. Rääkisin Meelis Minniga, kes treenis mind aastaid ja tõepoolest, ma sain kiiremaks. Aga kui olin aasta otsa sihipärast trenni teinud ja saanud 20 minutit kiiremaks, siis mul korraks läks üle igasugune isu joosta, sest ma kogu aeg kas jooksin või puhkasin."

"Aga kuna ma rulluisutada saan? Kuna ma matkata saan? Mul hakkasid need küsimused tekkima ja siis ma ei teinud kava järgi," jätkas Kaljulaid. "Minu meelest ongi see, et me ei saa sellest teha teist või kolmandat tööd, meil on lapsed ka. See on hästi oluline, et sellest spordist ei saaks sulle veel ühte kohustust. Niipea kui see tekib, on minu arust aeg tagasi tõmmata. Las need teised olla kiiremad."

"Minu jaoks on vist see vahe tegelikult, kas sa teed seda kõike teadlikult. Just see, et ma hoian ennast, ma ei lähe sinna mõtte pealt, et teen selle triatloni ära või jooksen selle olematu jooksu pealt ära selle maratoni, nui neljaks. Ja mul võib väga halb hakata, ma ei tunneta iseennast. Minu jaoks on see vahe just see, kas sa saad enda kehast ja võimetest aru," mõtiskles Pähklimägi. "See, kas sul on treener või mitte, see ei ole üldse oluline. Nii palju on äppe ja programme, mida sa võid leida, lihtsalt mina tunnen ennast natuke saamatuna ja mulle meeldib see grupp, kellega me seal oleme. Ehk siis seltsis on segasem. Inimesed tulevadki kokku, et teha koos, oleks rõõmsam, sul on motivatsioon. Seal võib-olla see vahe võib olla."

"Aga ma ei tea, kas me saame öelda, et rahvasportlane on kindlasti keegi, kes omaette urisedes seda sporti teeb, kellegagi ei räägi," võttis Kaljulaid jutulõnga üle. "Mina ikkagi ei näe, kus see selge vahe peaks olema. On jah inimesed, kellele meeldib üksi teha ja kes ei taha kunagi minna ja panna omale numbrit peale. On inimesed, kellele numbri peale panemine mõjub ergastavalt ja on need, kellele pelutavalt. Aga tegelikult me oleme ikkagi kõik rahvasportlased. Minul on ka treener ju tegelikult selleks, et ma saaksin veel palju aastaid midagi teha. Mul ei olegi eesmärke, nii et võib-olla ma siis olen hoopis rahvasportlane, ma ei tea. Aga ma arvan, et peaasi on mitte sildistada."

Nii Kaljulaid kui Pähklimägi käivad lisaks kodumaal treenimisele ka välismaal laagrites, lisaks aeg-ajalt ka võistlemas. Pähklimägil on olemas kogemus poolmaratonilt Stockholmis, Kaljulaid on jooksnud erinevatel maratonidel ning läbinud mitmel korral Tour de France'i rahvasõitu ehk L'Etape du Touri.

View this post on Instagram

A post shared by Kersti Kaljulaid (@kerstikaljulaid)

"Mul on päris palju tulemusi teistest riikidest, aga kui ma jooksin Luksemburgi maratoni, siis nendel aastatel ma elasin stardist 400 meetrit, ma seda välismaal võistlemiseks ei peaks. Praegu ma käin korra aastas sellel Tour de France'i rahvaetapil," sõnas Kaljulaid.

Aga miks ikkagi võistlustel käia? "Ma arvan, et eriti see etapp, seal on 16 000 inimest stardis ja kindlasti on seal keegi, kes on sinust aeglasem ja kindlasti on seal keegi, kes on kiire, aga mina seda päeva ei taha ära rikkuda sellega, et ma ponnistan kogu aeg täiega," arutles Kaljulaid. "Peale selle, üsna suur tõenäosus on, kui sa seda esimesel korral teed, et sa ei lõpeta, sest Eesti inimene ei kujuta ette seda – kolm sellist tõusu, mis on üle kümne kilomeetri pikad või et kogu võistlus toimub vahemikus 1500 meetrit üle merepinna kuni 2600 meetrit üle merepinna. Seal on parem mitte võistelda. Kindlasti on seal esimese otsa tegijad eestlased, aga mina ja väga paljud teised inimesed on seal lihtsalt sellepärast, et sõita. Ja me lobiseme seal erinevates maailma keeltes ja räägime spordist ja paljust muust ja ka poliitikast."

Kuidas presidendina võistlemine käis? Kas ihukaitsjaid pidi sundima või sundisid hoopis nemad presidenti? "See legend, et küll nüüd ikka minu vaesed ihukaitsjad on pidanud pingutama ja rattaga sõitma õppima kõige sellepärast… lubage endale meenutada, Eestis on olnud peaminister Andrus Ansip, kes on väga kiire rattur. Ja minu ihukaitsjate hulgas oli ka näiteks Riko Räim, me kindlasti ei pidanud Rikot sundima rattaga sõitma."

"Küll aga oli seal seda elementi üksjagu, et rahvale õudselt meeldis rattaga sõita ja jooksjaid oli vähem ja siis me tegime lihtsalt neid kompromisse," jätkas Kaljulaid. "Ja ma sain ju ise ka aru, et pikamaajooksud, eriti asfaldimaratonid, võib-olla ongi parem natuke vaheldada. Ja veel, mis on tore, et kui sa oled selline 40-ndate keskel, siis sa tead, et sa oma rekordeid üle ei tee, sa hakkad iseendale kogu aeg kaotama. Aga mul ei olnud rattas ühtegi aega all ehk ma sain ikkagi seda progressi ja seda eduelamust lihtsalt sellest, et panin ennast kirja ja sõitsin ära ja olin ikka püsti seal finišis. Pigem oli see niipidi, et minu ihukaitsjad… ega selles spordiklubis IKS on tegelikult hästi palju politseinikke, nii et mina ei ole kunagi kedagi ratta selga sundinud, vastupidist on ette tulnud."

Aga kui president kuskil jookseb või sõidab rattaga, siis on ka suurem tähelepanu? "Mäletan, et jooksin seda Tartu kevadist jooksumaratoni ja hästi paljud inimesed kogu aeg küsisid, millal president tuleb. Ja kui ma ise tulin, siis nad ka ei pannud mind tähele, sest inimestel oli mingi ettekujutus, et tuleb mingi parv mootorrattureid ja siis mis kõik juhtuma hakkab. Tegelikult lihtsalt jooksime," muheles Kaljulaid. "Huvi ja tähelepanu oli ja ma arvan, et see oli valdavalt positiivne uudishimu ikkagi."

"Aga muidugi kaasnevad ka küsimused, miks tal on aega trenni teha," lisas Kaljulaid. "Tegelikult ei ole, aga me kõik kuidagi kuskil puhkame ja tegelikult ma olen täiesti veendunud, et minu vaimne teravus on vägagi sõltuvuses sellest, mida ma olen teinud. Olen üle elanud ümber maakera lendamised kaks aastat ÜRO kampaania raames, võtmata ühtegi korda seda melatoniini, sellepärast ma teadsin, et saan alati jooksuga selle ööpäevarütmi uuesti paika. Nii et minu arust on see tervist säästev viis seda tööd tegelikult teha ja pidada. Ja minul on küll see, et kui ma õuest tulen, siis mul on ka alati saba rõngas ja tuju hea ja ma arvan, et ka see on oluline. Tähelepanu on, jah, mitut sorti olnud. Ütleme, on olnud ka plussi ja miinust selles kõiges."

View this post on Instagram

A post shared by Kersti Kaljulaid (@kerstikaljulaid)

Kui raske siis ikkagi on sellise sporditegemise jaoks aega leida? "See on üks pidev matemaatika, aga ma arvan, et päris seda, et inimesed teevad 24/7, et ainult töö või magamine, ei ole mitte kellelgi," arutles Kaljulaid. "Ja ma arvan, et kui inimesed, kes ei liiguta ennast, endale ausalt otsa vaatavad ja kui nad mõtlevad, siis mingi selline lõõgastus – mõni vaatab võib-olla televiisorit – kindlasti meie kõikide elus on ja ärgu pandagu meile pahaks ja öeldagu, et meie kuidagi valesti teeme asju. Sest meie need minutid selles päevas pühendame spordile.

"See on paras kabetamine, et leida need augud, eriti kui sa tead, et sul on proovid, sul on laps, lapse trennid, viimised ja toomised," nentis ka Pähklimägi. "Mina olen palunud lapsehoidjal hoida, sest kui ma ei tee seda liigutust, siis ma ei teegi seda. Mis on huvitav selle juures, see on selline paras loobumise kunst ka minu jaoks. Kui nüüd need ilusad ilmad tulid ja ma nägin, kuidas võeti välja rattad ja tehti neid suuri ringe, no ma ei saanud. Ma ei saanud, mul oligi see, et ma olin proovisaalis, ma tahtsin sõita ja ainuke viis oligi, et ma sõitsin pukki. Ja siis jälle pannakse hagu alla. Aga sa ei tea, mida ma teen, et lihtsalt see hetk leida!"

"Värske õhu kadedus on mulle ka hästi tuttav, aga mul on hästi toetav mees ja ausalt öeldes, katsugu ta mitte olla, sest kui Georg oli imik, siis tema käis Xdreamidel," rääkis Kaljulaid. "Tegelikult oligi nii, et tema oli siis Eestis, mina olin Luksemburgis, ma tulin suveks siia, aga ma ju ka ei vingunud, et miks sa nüüd lähed sinna Xdreamile. See on nimelt selline spordiala, kus mees läheb reedel metsa ja tuleb pühapäeval välja ja siis taastub järgmise reedeni."

Kui palju on Kaljulaid ja Pähklimägi teadlikult või mitteteadlikult oma lapsi olete spordi poole suunanud? "Mu vanem tütar Mia on üheksa ja ta on proovinud erinevaid spordialasid – tennist, ta on teinud balletti ja mis talle nüüd hakkas meeldima, ta käib Erki Noole kergejõustikuklubis. Talle väga meeldib seal," jutustas Pähklimägi. "Jooksu, karaku, visaku palli, tehku! Mingid spetsialiseerumised või tippsport… ei, vaatame, mis elu toob! Ta on üheksa, las paneb hullu."

"Väike Hanna on neli ja tema käib teist aastat Piruetis, tema on väike võimleja ja talle väga meeldib," lisas Pähklimägi. "Mul on oma woman cave – mul on pukk, jooksulint, ja hantlid ja sõbrakesed teavad, et kui ma õhtul teen trenni, siis Hanna jälle küsib, kas ta võib jooksulindile minna. Kõik üritavad midagi seal teha. Tegelikult, lapsed teevad seda, mida nad näevad, et nende vanemad või lähedased teevad."

"Sama siin. Me ei ole kunagi kedagi innustanud tippsporti tegema. Kui kellelgi on olnud mingil ajahetkel see unistus sinna pürgida, siis on püütud seda toetada, aga ma ei ole ise sinna niimoodi sisse läinud. Kui ühel hetkel laps sellest unistusest eemaldub, ükskõik mis põhjusel, siis ma ei hakka ütlema, miks siis nüüd nii," rääkis Kaljulaid. "Ma olen hästi leebe ema selles mõttes, et kui keegi ütleb, et tal on seda suusapaari või seda ratast vaja, siis ta sellega kindlalt saab. See arusaam, et laps käib koolis, laps käib trennis, see on kõigil. Keegi ei ole küsinud, miks ma seda teen. Mul on tütrel ka neli last üsna väikeste vahedega ja ka üsna palju tööd, aga ma näen, et ta ikkagi pikib samamoodi oma päevadesse jooksu- ja rattaasju. See läheb edasi, sest nad näevad, et see midagi annab. Ilmselgelt ei ole neil tekkinud tunnet, et sport on emme ära varastanud, pigem vastupidi, mulle tundub. Kõik midagi teevad kindlasti."

"Eelmisel kevadel oli Kõrvemaal maastikujooks. Hanna jooksis tillujooksu, 800 meetrit või oli natuke vähe, Mia tegi oma kilomeetrise ringi ja siis läks emme 16 km jooksma. Nad said oma selle mingi medal, ilm oli ilus ja siis nad ergutasid mind – see on super viis ka veeta koos aega," selgitas Pähklimägi.

"Kui meil nooremad poisid olid väikesed Luksemburgis, siis oli ka tihti, et mul mees pani nad sinna rahvajooksudele. Kaspar oli umbes neljane, ma jooksin mingit heategevusjooksu kahekilomeetrisel ringil ja siis oli nii, et ta jooksis minuga ühe ringi kaasa, siis pani jalad vette purskkaevus, siis jooksis jälle. Ta oli nii pisike ja jooksis 10 kilomeetrit ära, ma mäletan," meenutas Kaljulaid. "Ma arvan, et see ongi tähtis, sport ei ole sund, sport on mäng. Vali ise, mida sa teed, vali ise, palju sa teed. Aga tee! Aga seda ei pea liiga palju ütlema, kui sa näed, et kõik ümbritsevad teevad."

View this post on Instagram

A post shared by Elina Pähklimägi (@elinapahklimagi)

Kui palju Pähklimägi ja Kaljulaid ise sporti jälgivad? "Ma olen alati ikkagi jälginud, praegu laskesuusatamist näiteks. Murdmaasuuska kevadel paar viimast võistlust vaatasin ja siis mõtlesin, et issand, ma ei tea kõiki nimesidki. Kui mul on aega, siis toimetamise ajal vaatan Vueltat ja Girot, nii ilusad vaated on," avaldas Kaljulaid.

"Need on väga lahedad," nõustus Pähklimägi. "Aga mul on kaks nõrkust. Iluuisutamine ja kõrgushüpe."

Kaljulaid torkas vahele, et ka talle meeldib iluuisutamist vaadata.

"Minu arust kõrgushüppe on nii graatsiline. Olen ise ka seda hüpanud ja minu arust see on nii ilus. Ja meeste teivas ka," rääkis Pähklimägi. "Kergejõustik on väga lahe. Kuidagi on hästi palju vähemaks jäänud seda spordijälgimist, aga ma tulen perest, kus vanemad olid ikkagi tugitoolisportlased ja siiamaani on. Läbi isa kogu aeg kuulen ja siis jälle vaatad, mida Tänak teeb. Ma jälgin, kui saan. Aga selleks on nii vähe aega."

"Kusjuures mul on see, et kuna ma olen nõrganärviline selle koha pealt, siis ma näiteks nii [Niina] Petrõkinat kui see [Aleksandr] Selevkot vaatan pärast, kui ma tean, et läks kõik hästi. Mul on kuidagi niimoodi palju kergem seda vaadata," ütles Kaljulaid. "Või isegi kui ma tean, et kõik ei läinud hästi, siis ma ikka hingan sisse-välja ja vaatan ära. Aga ma tihtipeale ei vaata [otse]. Ma ei vaadanud ka, kui meie vehklejad võistlesid, ma ei julenud vaadata, püüdsin mitte vaadata. Ja kümnevõistlusega samamoodi. Mulle tundub, et kui ma vaatan, siis äkki ei lähe hästi."

"Mul on sama! Ja siis on see, et ta ei saanud üle, see minu süü! Poleks ma vaadanud, siis ta oleks kindlalt saanud üle," naeris Pähklimägi.

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt, Eesti Raadio äpist või Spotifyst!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv, helirežissöör Algis Pauljukaitis.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].