X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

"Spordis ainult tüdrukud" | Me peame rääkima söömishäiretest

Foto: Maarja Värv/ERR

Raadio 2 ja ERR-i sporditoimetuse taskuhäälingu "Spordis ainult tüdrukud" 13. osa juhib Debora Saarnaki haigestumise tõttu vaid Maarja Värv, kellel käis külas aastaid toitumishäirega võidelnud jooksja Liis-Grete Arro.

Saates räägib buliimiast jagu saanud 31-aastane Arro enda loo ja vastab muuhulgas küsimustele, mis võib söömishäireni viia; kas üks kommentaar võib saada saatuslikuks; kuidas käib võitlus toitumishäirega ja kuidas sellest jagu saada; kuidas mõjutab söömishäire menstruatsiooni ja rasestumist; miks ta otsustas enda lugu jagada ja kuidas ta teisi inimesi abistab.

"Minu lugu algas põhikoolis, samal ajal tegin triatloni väga tugevalt. Käisin põhikoolis, hooldasin oma vanaema, olin kohustundlik õpilane. Esindasin oma kooli igasugustel võistlustel, olin õpilasomavalitsuse asepresident. Olin nagu tavaline inimene pealtvaatajale või kõrvaltvaatajale, aga iseenda sees olin hästi katki," meenutas Arro. "Algas üsna nii, nagu ta ikka algab – jäävad ära toidukorrad või vähendatakse toidukordi. Tekivad igasugused luiskamised. Ma arvan, et see on selline hästi tavaline lugu, lihtsalt minu jaoks oli see teistmoodi just sellepärast, et ma tegin nii tugevalt sporti."

"Ma arvan, et see katki olemine ei olnud ainult peegelpildis. Väga kiiresti ärritusin kogu aeg. Ma eirasin kõiki oma sõpru, ma ei tahtnud kokku saada, ma ei julgenud nendega koos sööma minna. Ma ei tahtnud oma vanemate kõnele vastata," jätkas ta. "Ma olin kuidagi hästi üksinda tegelikult. Kuigi mu ümber olid alati inimesed, ma olen hästi inimeste inimene, ma armastan inimesi tohutult. Aga see katki olemine oli just see, et ma kokkuvõttes olin hästi üksinda. Mitte nii, et olen üksinda toas või mul pole ümber inimesi, vaid kuidagi oma mõtetega tegelesin kogu aeg, ma ei julgenud jagada alguses üldse neid kõiki asju. Ma tegelikult ju ei teadnudki, et mul see haigus on."

Arro rääkis, et tänu Aigi Vahingu loole sai ta teada, et ka temal on haigus. "Olin emaga kodus, telekast tuli mingi saade, kus Aigi Vahing rääkis toitumishäirest. Ja ma tundsin, et mul hakkas üle kere higi voolama, mu käed värisesid ja mul hakkasid pisarad tulema. Siis äkki ema küsib, miks sa nutad," jutustas Arro. "Mul oli täpselt selline tunne, et teisel pool ekraani räägib keegi minust. See oli ilmselt see hetk, kus ma vist vallandusin või plahvatasin, sain aru, et mul on probleem. Aga ma ei osanud aimata, et see probleem on niivõrd tõsine."

"Ja sealt sai see alguse, ema hakkas mulle otsima igasugust abi, igasugust ravi. Ja õnneks me võtsime kohe ühendust siis Tartu psühhoneuroloogia haiglaga ja läksime kohale," jätkas Arro. "Rääkisime arstile loo ära, mida ma tunnen, mida ma teen."

Liis-Grete Arro Autor/allikas: Maarja Värv/ERR

Haiglas sai Arro teada, et tal on buliimia. "Ütlesin arstile, et ma ju ei oksenda, kuidas saab minul olla buliimia. Aga ta ütleski, et buliimikud ei ole ainult need, kes oksendavad, vaid ka need, kes teevad tohutult palju trenni nagu mina," selgitas ta. "Vähem kui kahe päevaga olin haiglas sees, läksin kohe. Sest mul oli suur tahtmine saada terveks ja ma teadsin, et mul on see võimalik. Ma olen hästi tänulik oma emale selle eest, et ta nii kiiresti tegutses ja aitas mul terve aeg seda teekonda läbi käia."

Esimesel korral oli Arro ravil kaks kuud ja üheksa päeva, veetes ka enda 18. sünnipäeva haiglas. "Ma õppisin haiglas väga palju, ma olen sellele haiglale tohutult tänulik, mul olid väga head arstid. Tartu meditsiin on minu silmis püha, ma olen tõesti nii tänulik kõikidele arstidele," alustas ta. "Ma tulin Tartust haiglast tagasi ja siis ma tegelesin veel igasuguste huvitavate asjadega – meditatsioonid, joogad, käisin vabastavas hingamises, igasugused kirjutamised ja grupid…"

Aga tegelikult ühest haiglasviibimisest ei piisanud, et deemonitest jagu saada. "Põhitoit, mida ma sõin, oli kodujuust, hurmaa ja tohutult palju energiajooke. Ja ma tegin Eesti mõistes tippsporti, samal ajal kui jõin ainult Hustlerit. Pooleliitrises Hustleri pudelis seda suhkrut on nii palju ja ma ei joonud ainult ühte, ma võisin juua ka kolm tükki päevas. Tagantjärele mõeldes läheb mul süda pahaks," tunnistas Arro. "Haiglas õppisin kõiki asju uuesti sööma. Täiesti selline tunne, nagu väike laps saab esimest korda lusika kätte ja sööb. Mul oli kindel portsjon, toodi ette ja pidin selle kõik ära sööma."

Küsimusele, kui hulluks tema seisund läks, vastas Arro: "Nii hulluks, et ma ei tahaks seda haigust mitte kellelegi. Olen mitu korda öelnud, et ma ei tahaks vihavaenlastele ka niisugust haigust. Kuigi mul ei ole neid."

"Mingis mõttes on paha tunne, et olen raisanud kõik need aastad ära oma elust. Aga samas ma ei kahetse mitte midagi, ma ei ole nagu enda peale vihane või midagi," lisas Arro. "Aga ta läks ikka nii hulluks, et mul oli näiteks mitu päeva järjest, kus olin üksinda kodus ja kallistasin potti, samas käisin järjepidevalt poest koju edasi-tagasi, ostsin süüa. Tood endale kotitäie toitu, lähed koju, oksendad selle välja ja kordad seda kogu aeg. Kallistad potti mitu korda päevas, näost täiesti lumivalge, juuksed langevad välja, menstruatsiooni ei ole… Ma isegi ei tea, kui hulluks see oleks saanud veel minna. Ilmselt oleks lõppenud surmaga."

Liis-Grete Arro 2020. aastal Autor/allikas: facebook.com/liisgrete

Kuigi haiglas pandi Arrole diagnoosiks buliimia, polnud ta enne haiglasse minemist varem toitu välja oksendanud, aga koos saatusekaaslastega haiglas viibides kuulis ta omavahelistes jutuajamistes, et on ka seesugune viis kaloreid maha saad. "Kahjuks sealt see hakkas," nentis Arro. "Aga ma olin megahea varjaja, suutsin kõik ära petta, et ma ei söönud. Seda oksendamist suutsin väga pikalt ära petta. Toitumishäirega inimesed on selles nagu professionaalid."

"Ma ei taha seda öelda, aga ma arvan, et suutsin ikka mõned aastad petta. Ikka väga kaua," jätkas ta. "Kuni siis tuli jälle murdumishetk. Aga ma ei olnud kunagi öelnud, et ma olen terve, tegelikult ju tegelesin tervenemisega kogu aeg. Teadsin, et see oksendamine ka ilmselt üks hetk möödub. Aga see oli nii pikk protsess lihtsalt. Sellest ei saagi nii kiiresti terveks, see ei ole see, et ma võtan tabletti, ma saan terveks. See on ikkagi vaimne haigus, mis on nagu väga-väga teistsugune kui see, et sul on praegu palavik või nohu."

Küsimusele, kuidas ta üldse jaksas sellise toitumise pealt kõvasti trenni teha, vastas Arro: "Seda küsimust küsitakse mu käest nii palju ja ma ütlen ausalt, et ma ise ka ei tea. Mitu treenerit öelnud, et nad ei tea, mis see miski mu sees on, aga miski on lihtsalt nii tugev, et ma olen tegelikult jõudnud praegu siia, kus ma olen. See on mingisugune võti mu sees. Ma ise tahaks ka tegelikult teada, tõesti on huvitav. Aga ju see siis jääb elu lõpuni saladuseks."

Arro sõnul aitas teda tervenemise teekonnal kõige rohkem üks inimene – tema ise. "Kui ma haiglasse läksin ja sain teada, et mul on see haigus, siis ma ütlesin kohe emale, et ma lihtsalt tahan terveks saada. Palun väga, ma tahan terveks saada, see on mu ainuke soov," meenutas Arro. "Ja ma tegelikult uskusin kogu aeg, et see on võimalik. Kogu aeg ma olen uskunud seda."

Ka siis, kui vetsupotti kallistasid? "Isegi siis. Ma reaalselt teadsin, et ma saan sellest haigusest jagu. See kestis ju nii kaua, võin reaalselt rääkida kümnest aastast," tunnistas Arro. "Aga ma teadsin, et ma tulen sellest välja. Ma teadsin seda, ma uskusin kogu aeg, ma ei kaotanud kunagi usku."

Palju abi sai ta ka ravigrupist anonüümsetele ülesööjatele. "See koosolek toimus iga pühapäev ja ma käisin seal grupis kolm aastat kindlasti," rääkis Arro. "Ja sealt grupist sa leiad endale tugiisiku. Kirjutasin temaga igal õhtul. Kirjutasin, mida ma sõin, mille eest olen tänulik, mis on need kolm asja, mis ma tänases päevas avastasin. N-ö kainuspäevad olid siis need, kui ma ei olnud oksendanud."

"Ehk hakkasin enda tugiisikuga tööle ja see oli see miski, mis mind väga aitas," jätkas ta. "Mind ei aidanud see valges kitlis arst, mind aitas see inimene, kellel on endal olnud sama probleem. Minu võti oligi see, et sain rääkida kellegagi, kes mind mõistis. Tundsin, et saan temaga olla hingepõhjani aus ja kirjutada täpselt nii, nagu tunnen."

Liis-Grete Arro ja Karel Hussar Autor/allikas: Ain Liiva

"Päris terve olen ma olnud nüüd juba kindlasti üle paari aasta. Ma julgen sellest rääkida, minu jaoks on see nii tavaline," rõõmustas ta. "Ja siis mu kõrvale tuli inimene kõrvale, kõik niisugused asjad. See oli mul vahepeal ka, et ma ei suutnud mitte ühegi mehega väga head kontakti luua. Mul oli kontakt, aga ma alati lõpetasin suhte ise, sest ma tundsin, et tema ei ole väärt elama minusugusega koos. Aga siis tuli Karel mu ellu ja ilmselt tema on i-le täpi peale pannud. Ilma temata ma ei kujutaks enam isegi ühte päeva ette."

"Nüüd ma tunnengi, et ma tahan lihtsalt elada. Et ma olen oma elust nagunii raisanud mitmed aastad selles mõttes ära, et ma ei ole saanud elada. Ma ei ole saanud päriselt olla see, kes ma tahan olla, ma ole saanud teha sporti nii, nagu ma tahan teha," arutles ta. "Ja ma ei ole saanud ennast armastada nii, nagu tegelikult iga inimene võiks teha. Nüüd ma tunnen, et ma saan seda teha. Ma saan töötada restoranis, kus ma praegu olen, ma saan olla teenindaja."

Arro rõhutas, et tema jagab sellepärast endaga toimunut, et toitumishäirest rääkimine ja abiotsimine on väga oluline. "Ma ei ole kunagi tulnud häbi selle haiguse pärast. Mitte kunagi. Ja ma tean, et on neid, kes tunnevad selle haiguse pärast häbi. See ei ole häbiasi," kinnitas ta. "Sa oled täiesti okei inimene, kui sa räägid sellest avalikult ja kui sa tahad terveks saada. Ja abipalumine on ülioluline! Mina arvan, et inimesed meie ümber ongi selleks, et me saaksime jagada oma lugusid, küsida abi. Me ei pea olema alati need inimesed, kes lähevad läbi betoonseinte. Mina arvasin, et ma pean olema see naine kogu aeg – et ma pean olema see kaljukindel, kes läheb läbi betoonseinte, saab alati kõigega hakkama. Ma ei pea olema! Ma küsingi abi, kui mul vaja on ja see on täiesti okei."

"Ja kui ma suudan kas või selle ühe inimese, kes praegu hakkab mõtlema, et oota, tegelikult mul on võimalik terveks saada või mul on see probleem, ma pean sellega tegelema, kui ma kas või ühe inimese olen saanud näiteks praegu tänu sellele podcast'ile panna mõtlema, siis ma olen tulnud Tartust Tallinnasse põhjusega ja ma olen teinud head," lisas ta.

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

Spordis ainult tüdrukud Autor/allikas: ERR

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: