Saates vastasid Treial ja Kilumets muuhulgas küsimustele, kas Eestis on piisavalt naisspordiajakirjanikke; milline on naiste spordi kajastamise seis Eestis ja üldse ülemaailmselt; kas nende arvates kajastatakse naiste sporti kuidagi teisiti kui meeste sporti; kas spordi kajastamisel peaks üldse sugude peale mõtlema või peaks põhiline olema ikkagi tulemus; kas ja miks pannakse naiste spordi kajastamisel valedele asjadele rõhku; kas naiste sporti aitavad edendada üksikud indiviidid; kas meesajakirjanikena naissportlastega rääkides on ka mingid tabud teemad, mida ei taha jutuks võtta.

"Lugesin ühte rahvusvahelist uuringut, et vaadata, kuidas näiteks USA-s, kus need teemad on ju pidevalt üleval, seda menetletakse. Aga tõesti, seal on see teema pidevalt üleval – naiste seksualiseerimine, see, et kui kajastatakse, siis enamasti küsitakse ainult suhete kohta. Ja naiste spordi üldine kajastamine on USA-s numbrite mõttes tõusnud, see on läinud paremaks, aga siiski väga suur probleem on see, millest räägitakse, kui räägitakse naistega," rääkis Kilumets. "Üritasin neid samu probleeme Eesti spordi konteksti tõsta. Ega ma ei suutnud väga hästi. Kas see nüüd näitab, et siis ei olegi üldse neid probleeme Eestis või lihtsalt näitab, et mina ei suutnud neid kuidagi probleemideks mõelda. Ma sain paljudest seal kirjeldatud asjadest aru, suur spordiriik USA, aga ma ei osanud kuidagi neid oma igapäevatöös lahti seletada."

"Ma ka mõtlesin, kas on mingit vahet kuidagi meeste ja naiste kajastamisel. Jõudsin korduvalt oma peas ringiga sinna, et kas viga on minus, et ma olen nüüd klassikaline see tüüp, et häda ei ole midagi, jube hästi on kõik. Aga ma lõppjäreldus minu peas oli pigem ikkagi see, et mingit vahet ei ole, kas on mees, naine, küsimus on ikkagi sportlikus tasemes," mõtiskles Treial. "Selles mõttes, et kui palju või vähe on keegi pildis – mina näen seda, et kui sa oled kõva naissportlane, siis sa oled kõvasti pildis ja kui oled kõva meessportlane, oled kõvasti pildis."

"Ainuke asi, mille ma suutsin välja mõelda, kus on tasakaalupunkt justkui paigast ära, aga lõpuks see taandub ikkagi sportlikule tasemele, on pallimängud. Aga lõppjäreldus on ikkagi see, et meeste puhul räägime suurematel pallimängualadel profispordist, naistel on lihtsalt amatöörsport," nentis Treial. "Ja ongi juba sportliku taseme käärid, me amatöörsporti kajastamegi vähem ei ole vahet, kas mängivad mehed, naised või transsoolised juba tänapäeval."

Miks siiamaani müüakse naiste sporti läbi välimuse? Et meil on endiselt pealkirjad maailma seksikaima ujuja või ilusaima jooksja kohta? "See võib šokeerivalt mõjuda, sest me oleme Eesti ainuke tabloid, aga meie Õhtulehes seda ei tee, sest see on täiesti mõttetu," sõnas Treial.

Aga kas sellised pealkirjad päriselt tõmbavad mehi naiste spordi juurde? "Kindlasti mitte. Ma arvan, et see asi on väga lihtne, selliste pealkirjade puhul ei ole eesmärk müüa naiste sporti, vaid klikki saada," tõdes Treial.

"Aga kuidas on sellega, kui naissportlane, kes ei saagi end muuga müüa, kui sellega, teeb seda ise? Iseasi, kas ajakirjandus peab sellest kinni hakkama. Eestis ei ole neid näiteid nii väga, aga näiteks see keskpärane Saksamaa sprinter, kellest väga palju räägitakse… ta teab, et ta on keskpärane sportlane, tahaks loota. Ja ta ju meelega müüb end. Ta saab aru, et ta on kenake. Ja ta ju ongi teinud sellest enda müügiartikli," arutles Kilumets. "Ja neid sportlasi on ju veel, kes ei sära tulemustega, aga see ongi nende võimalus, et vaadake mind, ma olen eeljooksu stardis. Ja sellest samast sportlasest on ühes Eesti suures spordiportaalis olnud oi-oi kui palju pealkirju. Aga tõesti, kas tal selle vastu on midagi, et temast nii kirjutatakse? On aru saada, et tema puhul on see ikkagi taotluslik."

Kas on ka mingid tabuteemad, millest võib-olla ei julge rääkida naissportlasega? "Teil on sellest olnud ka eraldi saade, et naised räägivad üha rohkem sellest, et kui on naiste organismil sellised eripärased momendid, siis see mõjutab ka sportlikku sooritust. Aga konkreetne olukord oli siis selline, kus Briti sprinter Dina Asher-Smith ütles, et mul olid päevad, olid krambid ja ma ei saanud joosta. Ta ütles selle välja ja 50-aastased meesajakirjanikud oli selle peale näost kaame läinud ja üritasid selles olukorras kuidagi toime tulla," jutustas Kilumets. "Sellest hiljem räägiti pressiruumis, et sportlane ütles niimoodi julgelt. Ta on ka sellest hiljem rääkinud, et see on tema jaoks oluline teema. Aga just see, kuidas ta ise avas selle ukse. Ma ei olnud juures seal, aga sellest oli hiljem juttu, kuidas väga mitu spordiajakirjanikku ei tulnud toime selles olukorras. Nad ei olnud üldse valmis selleks, et selline põhjendus tuuakse ja nad hangusid."

"Olgem ausad, see on ju tegelikult ainuke reaalne teema, potentsiaalne mingisugune tabu sugude vahel," nentis Treial. "Kui mälu alt ei vea, on mul ainult üks kogemus, kui naissportlane ütlebki pärast võistlust intervjuul, et päevad on. See oli Regina Ermits Otepää MK-etapil. Aga ma kuulasin teie saadet ja paha oli kuulata seda, et naised ise pelgavad meestele seda öelda."

"Ma saan aru, et see [päevadest rääkimine] võib olla ebamugav, aga tegelikult ei tohiks olla. Sa ei pea panema viieminutilist monoloogi, kui hull täpselt on, küsimus on ikkagi selles, et sa ju kaitsed ennast selle eest, et mingisugune Jaanus annab kuskil hävitava hinnangu, et raisk ei oska üldse, jälle minu kui maksumaksja raha läks, tont. Siis sa kaitsed ennast ja ütled, et kuule, täna ei saanudki midagi tulla, kõht valutas," mõtiskles Treial.

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt, Eesti Raadio äpist või Spotifyst!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv, helirežissöör Algis Pauljukaitis.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil sporditydrukud@err.ee.