Tuleb teha üks oluline eristus. Eestis on jahilaskmisega seotud kaks erinevat alaliitu, mille vastutusalad jagunevad olümpiaalade ja mitteolümpiaalade vahel. Eesti Jahispordi Liidu juhatuse liige Tarmo Meus selgitab olukorda.

"Jahispordiliit on üks, aga olümpiaaladega tegeleb laskurliit," lausus ta. "Meie tegeleme FITASC [rahvusvaheline jahispordiliit] aladega: Sporting, Compak Sporting ja kombineeritud jahilaskmine. Lisaks meie enda kohalik jahilaskmine, mis hõlmab kuulialasid. Meie ühendame jahimehesõbralikumad alad enda alla ja laskurliit tegeleb nii püstoli- kui ka haavlilaskmisaladega, mis olümpiaalad."

Kui aga vaadata Eesti kaarti, siis esmapilgul paistab lasketiirude võrgustik kõrvaltvaatajale üsna rikkalik. Kogenud laskur, instruktor ja rahvusvaheline kohtunik Kaupo Kindsigo leiab, et tiire võiks olla rohkemgi. "Väga suures pildis võiks meil olla rohkem lasketiire. Meil on teatud regioonid, kus selliste lasketiirude puudumisel, mis võimaldaks teha suuremaid võistlusi - lihtsalt neid suuremaid võistlusi ka ei toimu," sõnas ta.

Praegu saab hakkama, aga võiks olla veel mitmekülgsem ja geograafiliselt laiahaardelisem. Probleem tekib selles, et teatud maakondade sportlased ei hakka sõitma pikka maad teise Eesti otsa, et mingil võistlusel osaleda. Need võistlused peaks kellelegi koju kohale tooma. Siis oleks meil ka harrastajate arvukus suurem."

"Laskepaiku on ka väiksemaid, kus on väiksemad kogukonnad ja väiksemad spordiorganisatsioonid," jätkas Kindsigo. "Meil on ka viimaste aastatega hästi varustatud Pärnu lasketiir tulnud ilusti pildile ja Haljala on teinud suuri pingutusi. Täiesti nullist rajanud moodsad lasketiirud, mis on väga positiivne trend."

Tarmo Meus lisab, et tiirude ehitamine ja hoidmine ei ole alaliidu, vaid kohalike entusiastide õlgadel. "Kohti Eestis õnneks on ja kogu au, kiitus ja tänud meie liikmetele, kellele need lasketiirud kuuluvad. Alaliit ise ei ehita ega halda neid lasketiire. Need kuuluvad kohalike organisatsioonidele, jahiklubidele, spordiklubidele. See on pikaajaline töö," lausus ta.

"Kui konkreetne ala Compak Sporting toodi rahvusvaheliselt välja alles 1991 ja juba 1992 oli esimene harrastamine ka meil Eestis, siis sealt edasi on ta järjest läinud. Compak Sporting loodigi selles, et ka Euroopas suurtes laskmismaades sai olemasolevaid olümpiaalade tiire kasutada FITASC alade harrastamiseks. Tänaseks päevaks on ka seal enamik tiire natuke ümber orienteerunud."

"Olümpiaalade võimalused on alles, aga sinna juurde samadel radadel on loodud Compact Sportingu harrastamise võimalused," selgitas ta. "Meil on see toiminud natuke teistmoodi. Meil on ehitatudki lasketiirud silmas pidades Compak Sportingut ja võimalust harrastada olümpiaala on kindlasti vähem kui Compak Sportingut. Compak Sportingut saab täna igas maakonnas harjutada."

Kui veel mõne aasta eest oli noorte jahilaskurite osas madalseis, siis täna on pilt aga helgem. Asjatundjate sõnul on selle nimel ka teadlikult tööd tehtud. "Kui nüüd vaadata aega viis aastat tagasi, siis järelkasv oli madalseisus, aga oleme sellest mõõnast üle saanud ja praegu on umbes selline pilt, et meil on rivis 15 juuniorit, mis on üle aegade positiivsemaid numbreid," ütles Kindsigo.

"Jälgime väga teraselt juuniorite arvukust, kes käib võistlustel. Sel aastal suutis jahispordiliit juunioride väljaõppesse panustada Euroopast kutsutud tipptreeneri kaudu. Meil oli vaja värsket nägemist, kogemust ja leidsime selle Euroopast oma sidemetele ja tutvustele tuginedes. Selleks oli Ungari treener Andras Varga, kes on ise ka mitmekordne Euroopa meister. Aktsepteeritud tipplaskur ja koolitaja. Tema siis koolitas meie juunioreid mitu päeva. Loodan, et see andis meie juunioridele väga positiivse tõuke."

Meus lisas: "Meil kõige kuulsam nimi, kes on ka Soome noortega töötanud, on Anti Järvelaid, kes on natuke selle ala maaletoojaid ja ise harrastajaid. Eks need mehed on kõik ise õppinud ja annavad oma kogemusi edasi. Ka Veikko on kasutanud välistreenerite abi. Sel aastal oli meil jahispordiliidu poolt noortelaager, kus oli treener Ungarist, kus meie võistlustel osalenud noored said sellest laagrist alaliidu kulul osa võtta ja nädal aega treeneri käe all õppida-harjutada - eks me selliseid võimalusi katsume leida ja tuua ekspertiisi ja väljaspoolt sisse."

"Omaette pusides alati kaugele ei jõua," tõdeb ta. "Peab vaatama ka, mis mujal toimub. Eks nad on kõik sellised self-made fännid, kahjuks selle alaga see kaasas käib. See ala on hästi palju muutunud. Täna sa Euroopas ja maailmas läbi ei löö, kui eksid rohkem kui kaks-kolm märki 200-st. Kindlasti on see läinud tehniliseks. Teadmised ja tehnika muutuvad, märkidest arusaamised muutuvad. Selleks peab kogu aeg valmis olema."

"Meil on hästi selles suhtes, et noori on hakanud tulema. Võin eksida, et täna kõige noorem, kui ma nüüd valesti ei mäleta, ongi 13-aastane ja tema areng viimase aastaga on olnud päris kiire. Eks noored õpivadki kiirelt, ta on võtnud selle hästi omaks ja tema tulemused hakkavad mõne aasta jooksul kindlasti suurematele poistele tuult alla tegema. Ta juba sel aastal tegelikult jõudis poodiumile."

"See on õige aeg alustada," leiab Meus. "Mida varem relvade ja kogu sellega kokku puutud, seda paremini tekib see tunnetus: mis on relv, mis on ala. See ei ole ainult laskmine, kogu relvakäsitlus, ohutus, mõttemaailm. Seda tuleb varasest peast noortele lastele tutvustada, siis on nad selleks ka tulevikuks paremini valmis."

Mõistagi vajab iga spordiala õitsemiseks töövahendeid ja raha. "Need masinad ei ole odavad," tunnistab Kindsigo. "Tegelikult saab algtasemel hakkama kuue kuni kaheteistkümne masinaga. Iga masin maksab suurusjärk 2000 eurot, natuke peale. See ei ole mis tahes kohutav summa tänapäeval. Sellega saab hakkama tugev kogukond või tugev spordiorganisatsioon."

Samas tõdeb Eesti jahispordi juhatuse liige Tarmo Meus, et riiklik rahastus on olematu ja globaalse turu reeglid seab paika ka Eesti väiksus. "Meie väikse alaliidu ja mitteolümpiaalana ei kvalifitseeru paljudele riigitoetustele ja Eesti olümpiakomitee toetustele. Loodame seekord sellele kvalifitseeruda. See annab meile kindlasti lisavõimalused," ütles ta.

"See tiitel... mõningane huvi sponsorite poole pealt kindlasti tekib, aga nii meie kui Veikko kahjuks oleme siin väikses nurgas sündinud. Kui oleksime Prantsusmaal või Itaalias, siis oleks Veikkol ammu kõik sponsorlepingud erinevate tootjatega olemas. Meie turu väiksus kahjuks seda natuke piirab. Kindlasti suurematel laskmismaadel on need personaalsed lepingud sportlastel lihtsamad tulema. Kui oled sellisel tasemel, siis kõik relva-, padruni-, varustusetootjad on sul ukse taga, sest see on nende turg."

"Aga need on puhtalt personaalsed lepingud ja alaliitudel siin väga vahendust ei ole," lisas Meus. "Meie kahjuks või õnneks oleme sellises väikses kohas sündinud ja huvi siin end selle kaudu rohkem turustada ei ole kindlasti toetajatel nii suur. Kuigi jah, Veikol kindlasti õnnestub nüüd mingisugused kokkulepped teha. Just täna rääkisin Läti kolleegiga, ka tema tunnistas, et Veiko on hetkel Baltikumi kõige suurema saavutusega laskur ja kõige parema tasemega ka ilmselt. See ei jää ka mujal märkamata."

Erinevalt olümpiaaladest pakub Compak Sporting avatumat rahvusvahelist süsteemi, nagu selgitab jahilaskur Kaupo Kindsigo. "On ka FITASC viimaste aastate suurvõistlusi olnud, kus on osavõtjaid tuhande ringis. See on pigem päris arvukas spordiorganisatsioon, kus on natuke demokraatlikumad ja leebemad kriteeriumid suurvõistlusel osalemiseks kui näiteks olümpiaaladel, kus on väga piiratud kvoodid ja kogu valikusüsteem."

"Pigem on FITASC väga demokraatlik ja suurvõistlustele on ligipääs lihtsam. FITASC kui suur rahvusvaheline spordiorganisatsioon on seda hoidnud kui oma kroonijuveeli. Need läbirääkimised olümpiakomiteega on käinud mitu korda. Compak Sportingut kui äärmiselt populaarset jahilaskmise spordiala on ka püütud olümpiamängudele ära osta või juurde panna. Aga FITASC on väga kiivalt seda endale hoidnud."

"Kunagi olid olümpialaskmine ja FITASC koos ja suurvõistlusi ka koos," meenutas Kindsigo. "Aga mingi hetk nad eraldusid üksteisest. Praegu FITASC hindab seda kroonijuveeli väärtuslikuks, on säilitanud oma iseseisvuse. Sest ta teab, et tal on tiitlivõistlustel 800-1000 osavõtjat. Kui vaatame olümpiamängude jahilaskmist, siis on seal ligipääs piiratud ja osavõtjate hulk palju ahtakesem. Suur heameel Veiko Tihvani maailmameistritiitli üle ja me loodame, et see annab positiivse tõuke harrastajatele, noortele, juunoridele. See näitab seda, et ka Eestist on võimalik jahilaskmise maailmameistriks tõusta."

Kuidas aga maailmameistriks kasvada, seda teab Veiko Tihvan. "Füüsiliselt, kuna eelnevalt nägime, et relv kaalub neli kilo, siis füüsiliselt lasketiirus tunde veetes saab juba sealt korraliku trenni," lausus värske maailmameister ise. "Vaimse poole pealt tuleb elada rahulikku elu. Siis on ka suurtel võistlustel laskmise ajal mõtted õiges kohas. Olen eluaeg olnud rahulik inimene ja see on aidanud laskespordile kaasa, mis on suure edu saladus. Rajale minnes tuleb jääda rahulikuks, plaanist kinni pidada ja vastavalt sellele talitada."

Mida veel ihata? "Spordimehe hing ei osanud isegi maailmameistritiitlit ihata. Aga nüüd tuleb edasi võistlustel käia. Suurema huviga ja vaadata, mida veel võita on võimalik."