1963. aasta. Aleksander Tšikini käe all treeniv 17-aastane jooksjapoiss oli soetanud Erlend Teemäe raamatu "Spordimehe sünd" ja selle ühe hooga läbi lugenud. Raamatus olid isikulood Heino Lipust, Hubert Pärnakivist, Peeter Varrakust, Mart Paamast ja Kaupo Metsurist. Et tegelesin keskmaajooksuga, puges kõige sügavamale hinge lugu Varrakust.

Erlendi ühe mõttekäigu, mida oluliseks pidasin, panin kirja oma tollasesse treeningupäevikusse. Siin see on: "Sportlase tee on enda tundmaõppimine, otsimine, looming. Seotud isikupäraga, on iga sportlase tee nagu ainult temale lahendada antud matemaatiline võrrand paljude tundmatutega. Ja lahendamisviisi ning mõnegi teguri aitavad leida teiste spordibiograafia, kogemused, tähelepanekud ja nende vaagimine."

Jah, just selle raamatu kaudu teadvustasin enese jaoks nime Erlend Teemägi. Igatahes on "Spordimehe sünd" raamat, mida olen ka hilisematel aastatel vahel sirvinud ja üle lugenud. Spordilembesele koolipoisile oli Erlendi raamat aga kindlasti ilus ärgitus.

57 aastat hiljem. 8. august 2020, Kadrioru staadion, Eesti kergejõustiku meistrivõistluste esimene päev. Mu viimane kohtumine Erlendiga. Ajasime päris pikalt juttu, tundsime rõõmu Risto Lillemetsa monoetendusest ja südikast minekust 8000-punktilise kogusumma poole, Jaak Joonas Uudmäe isiklikust rekordist kolmikhüppes ja Rasmus Mägi margist tõketeta 400 meetris.

"Eesti kergejõustik elab ja hingab," ütles Erlend. Ja mina mõtlesin sel hetkel: jah, ka 91-aastasena elab ja hingab Erlend ühes rütmis Eesti kergejõustikuga.

Jäägu Erlendit meenutama mõttetera tema mälestusteraamatust "Kiigates tagasivaatepeeglisse": "Mida vanemaks saan, seda kaugemale näen – tagasi vaadates."  Erlend, tagasi vaadates võib öelda, et oled üksi teinud mitme mehe elutöö.

Vahetan teemat ja näen ühe mulli pauguga lõhkemist. Jõuan jäähoki kaudu jalgpallini. Küllap huviline mäletab: 2018. aastal, PyeongChangi talimängude hokiturniiril NHL-i klubidesse kuuluvad mängijad kaasa ei teinud. Põhja-Ameerika superliiga juhid ei pidanud olümpiaaegset mängupausi võimalikuks. Sellised olid jõuvahekorrad.

Jalgpalli jõukeskus on Euroopa. Ja tundub, et FIFA, UEFA, samuti rahvuslikud alaliidud on sessinatses maailmas tublisti tugevamad ja mõjukamad kui Rahvusvaheline Jäähokiliit hokimaailmas. Igatahes näib, et tippklubide omanikel ei lasta Superliiga näol jalgpallile rahakotti pähe tõmmata.

Kavandamisel olnud Superliiga president, Madridi Reali president Fiorentino Perez ütles Superliiga idee ju otsesõnu välja: "Raha tooks sisse see, kui15 suurimat klubi mängiksid iga nädal üksteise vastu."

"Rahu, ainult rahu," oli katuse-Karlssonil kombeks öelda. Riietagem see ütlemine moodsasse rüüsse: RAHA, AINULT RAHA!