Meenub 19. detsember anno 2019. Vanas raadiomajas oli algamas Eesti Spordiajakirjanike Seltsi aastakoosolek. Astusin pressitoa eesruumi ja nägin ürituse algust ootamas ka 10. aprillil 90-aastaseks saanud supervanameistrit Erlendit. Tervitasime. Erlend kinkis mulle oma värskeima üllitise, Eesti kergejõustiku 110. sünnipäeva taustal ilmunud kogumikku "Kergejõustik arvudes. Tähtsündmusi ja –saavutusi. Improvisatsioone". Selles kogumikus on süvaanalüüs meie trumpaladest odaviskest, kümnevõistlusest ja kettaheitest, sealt leiame ka Eesti kõigi aegade edetabeli.

Vähe sellest, sel samal 2019. aastal, suure juubeli künnisel, ilmus Erlendi mälestusteraamat "Kiigates tagasivaatepeeglisse. Lahtisi lehti elulooraamatust". Mulle kingitud eksemplari kirjutas ta pühenduse: "Heale kolleegile toimetamata lehekülgi väsinud toimetajalt." Jah, mulle tundus siis ja tundub ka praegu, et sõnapaar väsinud toimetaja oli Erlendi puhul pelgalt kujund. 90-aastase meistri viimaseid töid lehitsedes ja temaga vesteldes võis tema töövõimet ja mõtteselgust vaid imetleda ja kadestada.

Kiigakem Erlendi mälestusteraamatu pealkirja parafraseerides veelkord tagasivaatepeeglisse. Pikk rivi tema koostatud, kirjutatud, toimetatud olümpiaraamatuid, raamatuteks vormunud isikulugusid, spordiaastaraamatuid, statistikakogumikke ja veel – Erlend oli kapitaalse Eesti spordibiograafilise leksikoni, aga ka Eesti kergejõustikuajalugu hõlmavate võimsate väljaannete koostajaid ja toimetajaid. Selle kõige taustal on loomulik, et 2009. aastal pälvis Erlend riikliku spordi elutööpreemia ja aasta hiljem Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Jah, ühe mehe elus sisaldus tegelikult mitme mehe elu.

Hüvasti, Erlend!