Karuksi kommentaar: Eesti SOS-koosseisul kõige hullemini ei läinudki

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Eesti jalgpallikoondis Autor/allikas: SCANPIX/Reuters

Teenekas raadioajakirjanik Tiit Karuks võttis "Spordipühapäeva" kuukommentaaris kokku märtsi spordisündmused, keskendudes peamiselt Tokyo olümpiale ja jalgpallikoondise MM-valikmängudele, aga ka spordis lahvatanud ahistamisskandaalidele.

Läinud neljapäeval saadeti Fukushimast Tokyo poole teele olümpiatuli. Jooksjad kannavad loitva tõrviku läbi 47 jaapani prefektuuri. XXXII suveolümpia algust tähistav tuli peaks Tokyos süttima 23. juulil.

Jah, üle 50 protsendi jaapanlastest on seda meelt, et Tokyo mängud ei peaks tänavu toimuma, ometi näib, et olümpiamedalid plaanitakse sel suvel ikkagi mängu panna.

Meenutan, et seni on mängud ära jäänud 1916., 1940. ja 1944. aastal – kahe maailmasõja sunnil. Mida tähendab olümpialt eemalejäämine medalivormis sportlasele, sellest võiks jutustada näiteks Jüri Tamm – temal jäi Nõukogude Liidu initsieeritud boikoti tõttu käimata 1984. aasta Los Angelese suvemängudel.

Nii või teisiti – praegu heideldakse olümpiakohtade nimel. On hea uudis, et olümpiaõiguse võitles välja meie epeenaiskond, mis tähendab, et Eesti saab individuaalturniiril välja panna kolm naist.

Ja veel. Risto Lillemetsa viies koht kergejõustiku sise-EM-il ja Karel Tilga kõigi aegade neljas summa seitsmevõistluses tuletas meelde, et Tokyo kümnevõistluses on hetkeseisuga õigus kaasa teha kolmel eestlasel – Maicel Uibol, Johannes Ermil ning Janek Õiglasel. Uibo ja Erm täisid olümpianormi (8350 punkti) n-ö õigel ajal ehk 2019. aastal, Õiglase 8371 punkti 2017. aastal ei lähe küll arvesse, ent temale annab hetkel olümpiakoha edetabelikoht – 2019. aasta MM-il saadud kuuenda koha eest.

Ja olümpianormi täitmisi võib ju juurde tulla – miks mitte Lillemets, miks mitte Tilga...

Meie niigi madalseisus hulpiva jalgpalli asjusse sekkus jõuliselt COVID. Samas meie SOS-koosseisul kõige hullemini ei läinudki. Kui enne kohtumist Tšehhiga vasardas peas 0:8 Mainzis Saksamaa vastu, siis sellist õudust me õnneks kogema ei pidanud.

Tõsi, välja lõid vanad hädad, hõre ja auklik karistusala sealhulgas. Ja kahju, et mõningat lootust tekitanud mängus Valgevenega astusime allakäigutrepile 77. minutil, pärast Karl-Rudolf Õiguse eemaldamist. Jah, meile löödi kahe mänguga kümme, aga meiegi lõime neli...

Ma ei arva, et otsus koondise kodumäng Tšehhiga Eestist mujale viia midagi oluliselt muutis. Jah, selle üle on diskuteeritud. Samas pole sügavat mõtet tagantjärele tark olla. Ilmselt oli terviseameti otsustajatel veel meeles, et mullu märtsis lubati Kuressaares pidada koroonat külvanud võrkpalli euromäng. Märtsis 2021 tehti teistsugune otsus.

Brasiillase Fredo ja mitme muu treeneri lugude taustal tahaks aga loota, et asjade kulg ei piirdu lühiajalise kampaaniaga, millele järgneb aastatepikkune vaikus. Sport pole muude eluvaldkondade kõrval midagi eraldiseisvat. Elu on elu, tõde jääb juriidilisele õigusele liiga tihti jalgu. Seda lihtsalt peab märkama ja tegutsema.

Lõpetuseks. "See oli minu viga," ütles Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kui oli otsustatud leevendada tema varem välja kuulutatud lihavõtteaegset karmi lockdown'i. See oli küll poliitiliselt laetud, ent samas väga inimlik tõdemus: jah, see oli minu viga, ma eksisin. Eestis pole ma vahetult kogetud pea 30 iseseisvuse-aasta jooksul ei "mina" ega "meie" vormis midagi sellist kuulnud ei mõttehiiglastest poliitikute ega eri valdkondade tippametnike suust. Jääb mulje, et siinsed mõttehiiglased peavad end eksimatuks.

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: