"Eks me algusest peale arvestasime, et on ikkagi suur tõenäosus, et põhilised antikangelased ise vaikivad ja jäävad vaikima. Aga mind köitis selles loos tegelikult algusest peale just, et see on natuke nagu antiiktragöödia. Kujuta ette, ühel hetkel sa oled sisuliselt pooljumalus, sind tassitakse Raekoja platsil õlgade peal ja järgmine hetk oled sa mees, kes isegi Otepääl otsib vaiksemaid tänavaid, kus kõndida," rääkis Vikerhommikus ETV dokumentaali autor-stsenarist Mihkel Kärmas. "See on selline uskumatu tõusu ja languse lugu. Teisipidi on see ka selline meile kõigile natuke peeglisse vaatamise lugu, mis see tippsport on, mida me sealt ootame, mida me sellest arvame, kuidas see käima peaks. Ja lõpuks on see ka hästi huvitav krimilugu, kuidas nad seda täpselt tegid."

"Ehk et isegi kui need põhitegelased enda versiooni sellest kõigest ära ei räägi, siin on nii palju kihte ja mõtlemiskohtasid ka inimestele, keda tegelikult sport näiteks ei huvita üldse," lisas Kärmas.

"Ja selle juures, et Mati Alaver ei räägi, Andrus Veerpalu ei räägi… Meil üks fail, kus on vähemalt üle viiekümne inimese, kellega oleme rääkinud. Kõiki neid me otseloomulikult ei ole saanud intervjueerida, aga paarkümmet oleme ka intervjueerinud," selgitas dokumentaalfilmi üks autoreist, "Pealtnägija" toimetaja Taavi Eilat. "Ja lisaks sellele, kes kõnekalt räägivad, on ka see, kes keeldusid lõpuks ikkagi rääkimast. Näiteks Anti Saarepuu, kes valas pisaraid, aga nüüd ütleb, et ta ikkagi ei taha uuesti rääkida sellest asjast. Praegune koondise peatreener Aivar Rehemaa natukene mõtleb, ütleb ikkagi, et ta keeldub rääkimast. Ja Jaak Mae, ütleb, et kui Mati Alaver tuleb, siis ma räägin ka, muidu ma ei räägi. Ja me teame taustalt, et nii mõnigi inimene eelnevalt konsulteeris Mati Alaveriga ja Mati ütles ei. Meile teadaolevalt. Võib-olla me eksime, aga meile teadaolevalt oli põhjus lõpuks keeldumiseks paljudel see, et Mati ei andnud noogutust kaasa."

Kärmas ja Eilat ütlesid, et aastate jooksul on erinevad inimesed püüdnud nii Alaveri kui Veerpalu kaamera ette saada, aga see pole õnnestunud. "Viimati rääkis Matiga meie seltskonnast Kristjan Pihl tänavu, kui ma ei eksi, augustis või septembri alguses mingi nelikümmend viis minutit telefonis, tundmatuid numbreid ta võtab vastu aeg-ajalt," muheles Kärmas.

"Mina ise sain suve hakul toru otsa taaskord Andrus Veerpalu, aga seal see jutt on kaunis lühike, et las ta jääb nii, nagu ta on olnud," lisas Eilat. "Ja see on niikuinii negatiivne ja halb asi, mida te tahate teha. Ju siis see suhtumine selline on kahjuks."

Mõlemad selgitasid, et "Pealtnägija" tiimi eestvedamisel tehtud dokumentaal ei koosne üksnes negatiivsetest hetkedest. "Ilusaid hetki on ka," lubas Eilat. "Me kirjeldame kahe filmi jooksul ikkagi neid eufoorilisi momente, mida me kõik mäletame, kus me olime sel hetkel, kui Andrus Veerpalu ületab finišijoone ja nii edasi."

"Me ei räägi ainult halbadest asjadest. Eesmärk on ka ikkagi meenutada, et nii kurvalt kui see ka ei lõppenud nüüd, siis tegelikult sellest tuli ka häid asju. Seal on ka helgeid hetki ja, siiralt, nad tegid suure asja, aga see lõppes hästi-hästi halvasti," sõnas Kärmas. "Lühidalt kokku võttes, me räägime Eesti murdmaasuusatamise tõusust ja langusest läbi Mati Alaveri ja me läheme tegelikult suhteliselt kronoloogilist rada pidi. Põhimõtteliselt Mati sünnist, esimestest katsetustest. Esimeses jaos räägime rohkem sellest, mis toimus Eestis sees, nendest kannatustest, meeletust panustamisest ja nii edasi, kuni siis nende tähthetkede ja esimeste kahtlusteni. Ja teises jaos läheme juba rohkem välismaale konkreetsesse pettusesse sisse."

"Suhteliselt algusest peale, veel sellest ajast, kui Mati Alaver oli ise sportlane, käib punase niidina pidevalt läbi see piiri kompamine," lõpetas Kärmas. "Ta oli ju suur metoodik, ta oligi geniaalne treener, ülitark. Õigemini – on.  Ja siis ongi, pidevalt oled ka selle piiri peal ja seal on märke, et seda piiri ületati ka seitsmekümnendate lõpus juba."

"Pealtnägija" dokumentaal "Mati Alaver – valgusest varju" esilinastub ETV-s 22. ja 29. oktoobril kell 20.05.