Saates vastavad Pulles ja Mülla muuhulgas küsimustele, miks nad otsustasid USA-sse minna; kas Eestisse jäädes olnuks võimalik spordi kõrvalt ka ülikoolis käia; kuidas Eestisse jäämine oleks karjääri mõjutanud; kuidas USA-s õpingute ja treeningute ühildamine käib; mis on USA-s parem, et sinna minnakse; kuidas oli kohanemine sealse eluga; kui palju jääb neil aega USA-ga tutvumiseks; kas koduigatsust ka tekib.

24-aastane Pulles õpib praegu ärindust Alaska Fairbanksi ülikoolis, kus sai kevadel kätte bakalaureusekraadi ja järgmisel aastal plaanib lõpetada magistriõppe. Ülikooliõpinguid alustas ta aga hoopis Tartus.

"Gümnaasiumi lõpu poole teadsin, et tegelikult tahaksin USA-sse minna ja siis rääkisin seal kohapealse treeneriga – Colorados on eestlane peatreener, Jana –, et tulemusi tuleb parandada, siis on ka stipendiumid. Võtsingi pärast gümnaasiumi vaba aasta, et natuke tulemusi parandada ja ise ka aru saada, mida ma tegelikult teha tahan. Tulemused ei tulnud nüüd nii, et oleksin saanud stipendiumi, siis mõtlesin, et ei viitsi niisama passida, lähen Tartu ülikooli kehakultuuri, see on rohkem spordile mõeldud, siis saangi teha kõike nii, et saan oma suusatamist ja sporti koos teha, mida ma USA-s praegu teengi," jutustas Pulles, kes võitis tänavu taliuniversiaadil neli medalit, neist kaks kuldset. "Tollel aastal hakkasingi tegelema kõikide nende asjadega, mida peab tegema ja siis mulle pakutigi seda kohta enne kui läksin Tartu ülikooli. Tegelikult kui ma läksin Tartu ülikooli, siis teadsin, et ma ei lõpeta seda programmi, ma lähen lihtsalt aastaks sinna. Kahjuks võtsin kellegi koha ära, aga noh, selline on elu."

Kuigi võib tunduda, et USA ei ole murdmaasuusatajatele tavaline koht, kuhu minna, ütles Pulles, et avastas, et tegelikult on väga paljud eestlased sinna niimoodi õppima läinud. "Ma ise ka ei teadnud, et isegi minu ülikoolis on käinud vähemalt viis eestlast. Ma teadsin ainult ühte, aga kui võtad selle veebilehe ja kerid seal, on nii palju! Ma pole kuulnudki selliseid eestlasi varem, sorry!" muheles Pulles. "Põhiline põhjus on see ikka, et sport ja kool käib koos, tunniplaan pannakse treeningute põhjal. Ehk siis ma saan enne treeningu ajakava teada ja siis lähed oma advisor'i juurde, kus tema küsibki su treeningkava ja selle põhjal pannakse sulle kool paika."

Miks otsustas Pulles just ärindust õppida? "Alaska Fairbanks on enamasti niisugune bioloogia ja inseneri suunaga. Bioloogia mulle väga ei meeldinud, kuna gümnaasiumis õpetaja väga ei tekitanud seda tunnet, et oh, ma tahan bioloogiat õppida. Pluss USA-s kõik, kes õpivad bioloogiat, lähevad edasi arstiks või selle suunaga," selgitas Pulles. "Seega ma mõtlesin, et kui ma tagasi tulen Eestisse või isegi USA-sse jään, siis natuke keeruline minu jaoks, võib-olla. Ja insener on lihtsalt matemaatika, mis mulle väga nii palju ei meeldi. Siis mõtlesingi, et ärindus on nii lai ala, kuna, nagu ma ütlesin, kui ma näiteks USA-sse jään, üritan elu elada, siis mul on kergem tööd leida, kuna kui sa lõpetad selle programmi, siis sa pead töötama sellel erialal. Ärindus on nii suur ala eriala, et ma saangi töötada mitmes erinevas kohas, mitte nagu insener, kes töötabki ainult selles. Ma natuke tahtsin seda vabadust."

"Võiks proovida elu," lisas Pulles plaanide kohta pärast ülikooli lõpetamist vähemalt mõneks ajaks USA-sse jääda. "See on tõsiselt huvitav noorele inimesele, proovida muid asju. Eestisse saab alati tagasi tulla. Eks näeb, ongi viimane aasta nüüd ja peabki mõtlema elu üle järele."

Kuidas käib õpingute ja treeningute ühildamine? "Sel sügisel on mul teisipäeval ja reedel ainult kool. Esmaspäeviti on trenni mõttes on puhkepäev kõigil, teisipäevast pühapäevani on trennid, kaks korda käime jõusaalis ja tavaliselt jõusaalipäevadel on kaks korda trenni päevas," rääkis Pulles. "Eelmisel kevadel läksin tööle seal kohalikus campus'es, töötan klienditeenindajana, et natuke raha teenida ja lihtsalt töökogemust saada. Muidu olen ainult sporti teinud, töökogemust polegi. See peab ka kuidagi nüüd sinna nädalasse ära mahtuma, esmaspäeviti, ma arvan, võtan selle suurema osa töö peale ja siis vaatab ülejäänud aeg ära. Õppimise aeg on õhtuti pärast trenni ja õhtusööki, aga eks vahepeal ikka mukerdad seal niisama ka."

Osad õppejõud on nii, et panevad väga palju lugemist ja harjutusi kodusteks ülesanneteks, aga osad on nii, et tunnis üritamegi hästi palju ära teha, et kodus jääkski järgmiseks tunniks lihtsalt ette valmistada. On ka kolmetunnised tunnid, kus jõuadki suurema osa ära teha ja kodus ainult õpidki eksamiteks põhimõtteliselt. See sõltub nii väga õppejõust ja õppematerjalidest ka."

"See, et kogu aeg oli inglise keel, oli natuke ootamatu, kuigi noh, mida sa ootad, kui lähed ingliskeelsesse riiki," naeris Pulles kohanemisest rääkides. "Lihtsalt kogu aeg tuleb seda ingliskeelset teksti, alguses ka ei tea ju kõiki neid sõnu ja siis oligi natukene raske vahepeal, ongi kogu aeg Google Translate kõrval või isegi pead vahepeal üle küsima, mis see kõik tähendab. Kindlasti oli raske, aga nüüd on natukene kergem."

Lisaks õpingutele inglise keeles tuli kohaneda ka Alaska kliimaga. "Esimene aasta oli väga hull, nägin seal -47 kraadi ära. Aga ega sa sellise ilmaga õue ei lähe, nii et väga hull ei olnudki," lausus Pulles. "Aga see, mis on Eesti ilma ja Alaska ilma vahe, on see, et seal ei ole tuult. Kui seal on -20, võid lihtsalt suusatama minna ja see on täiesti nauditav isegi, mitte nagu Eestis, kus sa ei taha isegi õue minna."

Miinuspool on aga see, et selle kliima tõttu pole Alaskal eriti võimalik vabatehnikatrenni teha. "Seal uisku ei saa sõita talvel väga, kui on kõige hullem periood ehk detsember ja jaanuar. Ma ütleks, et uisutehnika on natuke logelema läinud detsembrikuus, sest kui sa üritad libisema panna, see ei lähe ja sa saad põhiliselt klassikat sõita uisusuusaga, sest lumi on nii kuiv lihtsalt."

Pullese sõnul on neil võistlusperioodil viis-kuus nädalavahetust, kui reisitakse mööda riiki ringi ülikoolivahelistele võistlustele, lisaks on veel ka kohalikud võistlused. Kuidas võistlusperioodil õppimine käib? "Pead õppejõuga läbi rääkima," ütles Pulles. "Meile antakse kooli alguses paber, pead selle õppejõule viima, et näed, need kuupäevad me puudume. Pead allkirja saama, et nad nõustuvad sellega. Vanemad õppejõud kõik teavad, sest see on ikkagi spordiülikool ka natukene. Ja siis lepidki kokku asju, teed eksamid ette või järele. Pead lihtsalt oma aega planeerima, see on asi, mida peab oskama."

Mis seal USA-s ikkagi nii head on, et sinna minnakse õppima ja treenima? "Ikkagi uus koht, noor inimene tahab reisida, sa saad hariduse, sa saad maailma näha, sa saad sõpru – sa mõtled, et sa lähed USA-sse, aga tegelikult sa kohtud nii paljude erinevate riikidega, sest noh, kõik tahavad ju tegelikult USA-s olla, kus pakutakse ka või otsitakse sportlasi veel nendesse spordialadesse," mõtiskles Pulles. "Kogu aeg otsitakse. Kes iganes soovib, väga lihtne on tegelikult saada endale stipendium. Kui sul on tulemus, muidugi."

Kodus käib Pulles üldiselt ainult suvevaheajal, jõulud veedab Alaskal. "Ma arvan, et on väga palju erinevaid inimesi, mul koduigatsust nüüd nii väga ei tule," tunnistas Pulles. "Aga no ikka lõpupoole ja alguses natuke, et igatsed veidi Eesti toitu ja kodu, oma pere. Aga ma ei ole nüüd nii koduigatseja, ma ütleks. Ma naudin seda elu juba kodust eemal."

Kas jääb aega ka tavaelu kogemiseks? "Tiimikaaslastega üritame igasuguseid asju teha. Eelmisel aastal käisime kohalikus kohas, kus sai kulda kaevandada – põhimõtteliselt selle taldrikuga otsid kulda," rääkis Pulles. "Me ikka üritame Alaska asju teha, et natukene tutvustada seda teistele ja endal ka huvitav ju – saad kulda otsida ja leiadki! Pärast said topsiku, kus on tilluke kuld, aga ikka, sul on kuld olemas, enda leitud!"

"Me ikka üritame koos aega leida. Me reisime tiimiga niimoodi, et ei lähe ainult nädalavahetuseks, vaid ikka üritame kahenädalaseid teha, et mitte ainult võistelda ja õppida, vaid natuke seda kohta ka näha," lisas ta.

Pulles jutustas, et käis eelmisel kevadel ise ka Chicagos ja Ameerika avastamiseks on abiks Alaska Airlines, millega nad võistlustele lendavad ja saavad miile koguda. "Nende põhjal saad osta endale lennupileteid, päris paljud kasutavad seda ära. Ma ostsin ka sel aastal lennupileti põhiliselt tasuta, maksin mingi 10 dollarit maksuraha, et endale pilet Eestisse saada, see oli vist 30 000 miili," selgitas ta. "Lisamiile saab sellega ka, et nad ütlevad lennukis, et pagas on 20 minuti pärast kohal ja kui ei ole, siis saad 2000 miili. Siis kogu aeg, kui lennukiuks avaneb, paneme taimeri käima, kui 20 ei ole, siis läheme kohe klienditeenindusse. Me ikka üritame neid miile saada, sellega on hea ise reisida muudesse kohtadesse."

Kui ülikool saab läbi, kas on plaan jätkata sportlasena või siirduda tööle? "Sõltub sellest aastast, kuidas läheb," vastas Pulles. "Mu eesmärk on sõita nii võimalikult hästi, et saaksin endale kindlustada järgmiseks aastaks oma n-ö elu, kuna ma võtsingi lisa-aasta sellepärast, et ma ei pea muretsema rahade pärast, seal ju peaaegu kõik makstakse kinni. Nüüd ongi see, et kui ma hästi sõidan, siis ma saan äkki mingid sponsorid või isegi mingi toetuse taha. Kõik sõltub sellest hooajast."

22-aastane Eesti teivashüpperekordi omanik Mülla õpib Lõuna-Dakota ülikoolis graafilist disaini. "Tegelikult alguses mul ei olnudki absoluutselt plaani sinna õppima minna. USA tundus kuidagi nii kauge ja väga võõras, mul polnud inglise keelega ka kõige paremad suhted," meenutas Mülla. "Sellepärast võtsingi ühe vaheaasta peale gümnaasiumi lõppu. Kolisin Tallinnasse ja tegin trenni ja kõike seal. Proovisin ka saada Eesti ülikoolidesse sisse, kehakultuur oli põhivalik. Aga ma unustasin ühe paberi esitamata ja sellepärast mind ei võetud vastu."

"Pidin kuhugi eksamile ennast registreerima ja ma seda ei teinud ja siis tuli kiri, et ei ole mind sellepärast vastu võetud. Aga olen ise tagantjärele mõelnud, et ju siis pidi nii minema," jätkas Mülla. "Peale seda vaheaastat mõtlesingi, et pean ikkagi midagi õppima ja midagi peab tegema. Mu tollane poiss-sõber Ken (Ken-Mark Minkovski – toim) oli Ameerikasse minema, tema kutsus ka mind sinna, et tule ja lähme vaatame, tagasi saab alati minna. Mul pere ütles ka, et peaksid ikkagi ära proovima, pärast jääd kahetsema kuidagi."

Erinevalt Pullesest oli Müllal USA-sse pääsemine palju lihtsam. "Kuna see oli just peale COVID-it, olid kõik need testid kuidagi lihtsamad," ütles Mülla. "Pidin tegema duolingo testi, mis näitab su inglise keele taset ja siis pidin saatma oma tunnistused ja asjad, muud midagi ei olnudki."

Kas Eestisse jäädes ja siin õppides olnuks võimalik sporti sellisel tasemel kooli kõrvalt teha? "Eks see kõik oleneb ka tahtmisest. See oleks kindlasti väga-väga palju raskem olnud, sest mul tuttavaid, kes teevadki Eestis ülikooli kõrvalt trenni ja see on ikkagi väga raske, sest see ülikool ei arvesta sellega, et sina oled ju sportlane," arutles Mülla. "Siin on see, et põhiline, et sa oled sportlane ja selle järgi tehakse sinu tunniplaan või ajakava. Aga seal tehakse ajakava ja sina pead siis vaatama, millal sa saad oma trennid ära teha. See oleks kindlasti võimalik, aga väga-väga palju raskem."

"Mul kool tuleb ka ikkagi väga palju vastu, need, kes tunniplaanid teevad, nemad teavad, et minul on põhimõtteliselt kahest viieni trenn, sellele ajale nad tunde ei pane," selgitas Mülla. "Aga kuna mina olen graafilise disaini erialal, siis mul on see väga palju raskem, sest seal on stuudioklassid ja stuudioklassid on kõik kolm tundi ja need algavadki kella kahest, kestavad kella viieni. Selle koha pealt on olnud natuke raske leida seda trenniaega, sest nad ei paku mitte mingil teisel ajal seda klassi, see ongi ainult kahest viieni üks klass. Aga olen nagu kooliga rääkinud niimoodi, et mul on ainult nagu kahel päeval nädalas see kahest viieni klass. Siis ma teen oma trenni tavaliselt 12-st kaheni. Selles suhtes kool tuleb ikkagi väga palju nende tundidega vastu."

Kui minna niimoodi USA-sse, siis põhieesmärk on ju ikkagi minna sinna treenima kõrgel tasemel heasse gruppi ja siis ülikool on mingis mõttes nagu teisejärguline, aga kas seal olles on tegelikult ikkagi huvi ka see kraad sealt kätte saada? Või ikkagi põhiline on trenn? "Ei, minul on ikkagi huvi see kraad ka ikkagi kätte saada. Mõtled küll, et võib tegelikult ju lihtsalt nagu läbi ennast libistada. See miinimum, mis nad siin nõuavad, on 2.0 see GPA. Maksimum on 4.0 ja mina olen saanud igal semestril ikkagi 4.0 ja kuidagi praegu juba on selline mõte, et ei saa seda enam lasta alla – kuidas ma siis nüüd olen kaks aastat saanud 4.0, tuleb ikkagi pingutada," arvas Mülla. "Ma olen kooli poole pealt ka ikkagi väga pingutanud. Aga see on mul tulnud suhteliselt lihtsalt. Meil on hästi palju neid kunstiklasse ja teisi klasse ka, see on Eestiga võrreldes võib-olla natuke lihtsam."

Millest üldse selline erialavalik? Kas kunstihuvi on juba olnud kauem? "Tegelikult absoluutselt mitte. Läksin õppima sporditurundust ja meediat. Ja siis ühes klassis disainisime mingisugust postrit ja mulle pakkus see huvi. Ja sealt tuli ka see, et lähen hoopis siis graafilise disaini eriala peale," meenutas Mülla. "Niisugune lihtsalt loengutes istumine ja nende märkmete tegemine ei tundunud nii huvitav, kui see, kui saad midagi ise oma kätega teha või kas või arvutis. Eks seal on kindlasti palju joonistamist ja kõike, mis mulle väga ei meeldi, ma ei oska väga joonistada, rohkem arvuti taga."

Kuidas Rakvere tüdrukul USA-s kohanemine oli? "Kohanemine tegelikult oli suhteliselt lihtne, ma võiks öelda. Eks see ikka niisugune kultuuriline šokk on, et tuled siia ja kõik on teistsugune, kõik need inch'id ja feet'id ja selline värk. Aga kuna meil oli niisugune väike eestlaste kommuun siin, kolmekesi oleme, Eerik [Haamer] oli juba aasta varem, tema hästi palju meid aitas," jutustas Mülla. "Ja samamoodi ka see, et Keniga me tulime, siis oli temaga lihtsam koos kõike teha ja õppida."

Mis oli kõige suurem kultuurišokk? "Ma arvan, et võib-olla toit. Portsjonid on siin ikkagi väga-väga suured ja toit suhteliselt rasvane, pead ikka vaatama, mida sa siin sööd," tõdes Mülla. "Positiivne šokk oli see, et inimesed on hästi vastuvõtlikud ja hästi sõbralikud."

Mis küsimusi see kõige rohkem tekitas, kui kuuldi, et Mülla on Eestist? "Kus see asub ja mis keelt te seal räägite," muheles Mülla. "Eesti on niisugune väike riik, keegi ei tea väga, kus asub. Aga on ka inimesi, kes teavad, ütlevad kohe, et see on seal Soome all kohe, Venemaa kõrval."

"Olen ise öelnud, et meil on väga ilus loodus, kõik need rabad. Kui olen midagi postitanud Instagrami, siis on väga palju tulnud sõnumeid, et sa elad enda unistuste elu ja see kõik näeb nii ilus välja. Sellega olen Eestit reklaaminud ja öelnud, et tuleb ikka ära käia," lisas Mülla. "Ja toit on meil väga hea."

Mülla on enda toakaaslasele ka eesti keelt õpetanud. "Ta isegi oskab kümneni lugeda ja oskab öelda väga ilus, väga hea ja tere, kuidas läheb. Ja kõike sellist asja ta oskab, oleme vaikselt õppinud," muigas Mülla. "Nad ütlevad ikka, et mitte midagi ei saa aru, et me räägime hästi kiiresti ja nad ei saa isegi aru, kus üks lause algab või teine lõpeb. See on olnud neil väga üllatust tekitav."

Mülla on võimalusel käinud ka Ameerikat avastamas, alustades läheduses asuvast Mount Rushmore'ist, elamuse pakkus ka Yellowstone'i rahvuspargi külastamine. "Kui mul aega on olnud, siis olen ikka käinud," ütles Mülla, kes talve- ja suvevaheajal käib ka kodumaal. "Aga sel aastal isegi veel ei tea, kas talvel lähen koju. Koduigatsust võib-olla nii palju isegi ei ole, sest ma saan ikkagi igapäevaselt eesti keelt rääkida ja mul on oma tuba, mida saan ise dekoreerida, saan kõik endale mugavaks teha. Aga kui koju lähen, siis on ikkagi see, et ei taha tagasi minna, kodus on ikka head toidud ja pere ja sõbrad, selles suhtes on ikkagi raske. Aga kui ma juba siin olen, siis mul on hea, olen rutiinis ja nagu kuidagi fokusseeritud."

Kui Ameerikas saab kool läbi, kas tahaksid ikkagi koju tagasi tulla? "Eks see kõik oleneb, kuidas karjääriliselt läheb, mis tulemused on," mõtiskles Mülla. "Praeguse seisuga ma vist ikkagi tahaks siia jääda, teha veel trenni, sest mul on väga-väga hea treener ja temaga ma kindlasti tahaks koostööd jätkata. Võib-olla oleks siis rohkem niimoodi, et ettevalmistuse olen Ameerikas ja siis, kui on see võistlushooaeg ja kõik selline, siis võib-olla olen kodus Euroopas. Eks seda ole kõike näha, kui see kool nüüd siin läbi saab ja mis tulemused on ja kõik seda."

Aga vähemalt sa mõtled, et kui kool saab läbi, siis sa tahaksid tippsportlasena jätkata? "Jaa, kindlasti," kinnitas Mülla. "Praegu on mul selline plaan küll, et tippsporti minna. Eks see olenebki, kuidas siin läheb. Kui mul on võimalus tippsporti minna, siis ma kindlasti jääks Ameerikasse."

Kui noor sportlane tahaks minna USA-sse õppima, millega peaks arvestama? "Lihtsalt ennast valmistada selleks paberimajanduseks ette, siin on seda hästi palju, igasuguseid vorme peab tegema. Aga ma ikkagi väga innustaksin noori minema sinna, sest tagasi saab ju alati minna. Vähemalt siis, kui lähed tagasi, saad öelda, et sa proovisid ja sulle ei sobinud see. Muidu äkki, kui oled kunagi 50, siis mõtled, et oleks võinud minna ju noorena Ameerikasse. Ma arvan, et ikkagi võiks käia ja proovida."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või erinevatest podcast'i äppidest!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].