Viimati võitis Eesti kiiruisutamises medali 1964. aastal, kui Ants Antson tuli Innsbruckis olümpiavõitjaks. "Antson on läbi ajaloo olnud minu selline üks suurkujusid ikkagi. Ta on Eestist pärit, okei, ta sõitis küll Nõukogude Venemaa lipu all, aga ikkagi ta on päris eestlane, see teeb võib olla sellise tunde veelgi paremaks. See medal on selles mõttes ikkagi väga-väga suure hinnaga, et ikkagi esimene tiitlivõistluse medal," rääkis Liiv.

"Selle medaliga on selline saladus ka, et see ei ole veel päris ehtne medal," jätkas Liiv. "Kuna see firma, kellega ISU-l oli leping, kes tegi need medalid, läks pankrotti, siis see on n-ö asendusmedal. Päris õige medal peaks jõudma, ma loodan, kuskil aprilli lõpus."

Kas on vahet, et said kaela asendusmedali? "Väärtus jääb ikkagi samaks, sest ma olen kindel, et see tunne, kui medali kaela sain, jääb elu lõpuni meelde," arvas Liiv.

Antson läbis omal ajal 1500 meetrit 2.10-ga, Liiv sõidab seda distantsi 1.46-ga. Ehk kui neid praegu joonele panna, jääks Liiv peale? "Kui Antson sõitis, siis oli need uisud ja kogu varustus hoopis teisel tasemel kui ta on praegu, see on niivõrd hüppeliselt arenenud," selgitas Liiv. "Küll aga ma arvan, et füüsiliselt oli ta tegelikult ikkagi minust tugevam. Ma olen natukene uurinud tema tausta, ta oli füüsiliselt väga-väga tugev. Sellepärast ta ongi olümpiavõitja, ma arvan, et ta oli füüsiliste võimete poolest üks võimekamad sealt seltskonnast."

"Praegu on juba kõik see varustus ja tehniline pool juba suhteliselt sinna maksimumi ääreni viidud, siit ongi väga raske sellist järgmist suurt sammu edasi teha," lisas Liiv.

Liiv alustas kiiruisutajakarjääri Adaveres Väino Treimani käe all, nüüd elab ja treenib ta Hollandis Heerenveenis. "Alati on Adaverre hea minna ja eriti Väinot näha. Ma võiks julgelt öelda, et kui ei oleks Väino Treimani, ei oleks Adavere uisurada ja ei oleks mind tegelemas kiirustamisega," tõdes ta.

"Mul on kolm ja pool aastat vanem vend ja kuna mõlemad oleme Adavere lähistelt pärit, siis tema kuidagi sattus sinna kiiruisutamise trenni," meenutas Liiv. "Käisin suhteliselt tihti hokiuiskudega Adavere rajal uisutamas ja siis ühel päeval tuligi Väino Treiman minu juurde, pakkus siis nii-öelda Antsoni-aegseid kiiruiske ehk pehmeid, kinniseid. Panin need jalga ja ega ma suurt palju ei mäleta, ma mäletan nii palju, et ma olin rohkem pikali kui püsti, aga kuidagi jäi see pisik külge ja aastatega hakkas see spordiala rohkem meeldima."

"Iga aastaga see isu kasvas, ma arenesin iga aastaga," jätkas ta. "Võib-olla oligi see, et ma tundsin, et iga aastaga tegin uusi rekordeid, tahtsin juba järgmisele hooajale minna, et teha veel uusi rekordeid. Sealt see isu ja kogu see tahtmine kasvas."

Eestisse jäädes poleks ta aga praeguste saavutusteni jõudnud. "Kindlasti mitte, kahjuks Eestis meil sellised tingimused puuduvad, et võidelda tiitlivõistlustel medalite eest," nentis ta. "Meil on Tallinnas Härma ovaalil Lasnamäel 400-meetrine ovaal olemas, aga meil ei ole katust, et saaksime sisetingimustes treenida. Praegused profid kõik treenivad sisehallides, meil on katus pea kohal, kus on keskeltläbi 15 kraadi sooja, kus on väga head tingimused."

"Tallinnas olen paar korda võistelnud ja esiteks jääkvaliteet selle kohta, et see on õues, on tegelikult väga hea, aga lihtsalt ongi see, et jää ei ole kiire, kuna seal tuul mõjutab," lisas Liiv. "Pluss ma tean, et märtsis, kuna seal on tee suhteliselt lähedal, siis puhub seda tolmu ja sodi raja peale. Ei ole just kõige paremad tingimused."

"Põhimõtteliselt võin öelda, et iga jää on erinev. Nad mängivad temperatuuridega, pluss ma tean, et on ka veel omakorda erilised kemikaalid, et näiteks kui minna tava tossudega jää peale, siis ta väga ei libise," rääkis Liiv. "Mul on tegelikult kaks sellist lemmikut. Võib-olla kõige lemmikum ongi seal Heerenveenis, kus ma igapäevaselt treenin ja teine lemmik on kindlasti Salt Lake City Ameerikas. Seal on kõige rohkem rekordeid sõidetud ja ka minu Eesti rekorditest enamik on pärit Salt Lake Cityst. Mis mängib Salt Lake City puhul rolli, on see, et ta on päris kõrgel, 1400 meetri kõrgusel. Ehk seal on õhk väga hõre ja põhimõtteliselt sa läbid õhku kiiremini siis."

Liivi moto on, et sa ei saa võita, kui sa ei ole õppinud kaotama. "See ongi see, et sa pead kõigepealt n-ö õppima kaotama, siis sul on võimalus võita. Paljud sportlased ongi nii, et kui nad kaotavad, siis nad kaotavad ka usu. Minul on pigem vastupidi. Kui ma näiteks kaotan, siis minul annab sellist energiat, et järgmine kord näiteks võita," rääkis Liiv.

Kas valusaid kaotusi on ka olnud? "Eks ikka on. Olümpial oligi selles mõttes valus ühtepidi ja samamoodi ta oli nagu ka hea," arutles Liiv. "Valus oli selle poolest, et 0,17 sekundit jäi medalist lahutama. See oli selles mõttes valus kaotamine, aga samas oli hea, et ma tean, et kuhugi on võimalik püüelda."

Järgmisel olümpial ehk 2026. aastal Milanos ihkab 26-aastane Liiv ikkagi pjedestaalile jõuda. "See, mille nimel kogu see praegune töö käib, on ikkagi Milano olümpial medali võitmine," avaldas ta. "Meil on tiimis hästi palju selliseid eesmärgiga seotud kõnelusi ja minul on seal suurelt eesmärgiks pandud medal. Olen öelnud, et mul ei ole oluline, mis värvi see medal on, vaid lihtsalt mu unistus või eesmärk on saada olümpiamedal."