Loomulikult valmistab siinkirjutajale spordisõbra ja -ajakirjanikuna rõõmu, kui sport pälvib ühiskonnas tavapärasest laialdasemat tähelepanu. Loomulikult on Eesti olümpiakomitee presidendi ametikoht Eesti spordis üks väärikamaid. Aga kelle huve teenib see, kui kandidaadid käivad saatest saatesse, et oma jutupunkte esitada ja lihvida? Kas meil ei ole tõesti midagi riiklikult olulisemat arutada?

Tasub meelde tuletada, et 11. oktoobril ei vali Eesti olümpiakomiteele uut presidenti rahvas. Poliitdebattidel võib tulemustele olla otsene, praegustel vestlusringidel aga vaid kaudne mõju. Piisanuks ühest, asjatundlikult modereeritud debatist. Aga eks ole see ju sajandeid nii olnud, et tsirkus ja leib aitavad suuremad mured unustada...

Aga olgu. Kui nii, siis nii. Oleks siis debatid vähemalt teravad ja sisukad! Kahjuks möödus "Esimese stuudio" esimene kolmandik "Õnne 13" parimas vaimus ehk ainsagi märkimisväärse sündmusteta. Saate edenedes muutusid õhkkond ja formaat veidi vabamaks ja vestlus sellevõrra nauditavamaks, aga sisulise poole pealt kõlas vähe uut.

EOK praeguse presidendi Urmas Sõõrumaa jutus kordus muster sellest, mis on juba tehtud. Loogiline, sest sel teemal tunneb ta end kõige kodusemalt. Paraku on täna olulisem küsimus, kuidas edasi. Erich Teigamägi, kandidaatidest spordispetsiifiliselt kõige pädevam, jääb väitlusformaadis kahjuks varju; Sõõrumaa ja Kaljulaid tunnevad end ses keskkonnas selgelt mugavamalt.

Vabariigi endine president Kersti Kaljulaid tegeles peamiselt vastandumisega praegusele korrale ehk Sõõrumaa-Teigamägi (kunstlikult loodud) teljele. Poliitiliselt tugev võte konkurentide nõrgestamiseks, aga spordiväljal... Tõsi, Kaljulaidi ideed ja programm tõepoolest erinevad sellest, millega oleme harjunud. Seega muutuse ta tooks.

"See, kes võidab, võtab kõik need mõtted. Ja sellel on iseenesest väärtus."

Kui kõigist nendest debattidest ja kogu valimiste saagast head otsida, siis kannab see Kersti Kaljulaidi tsitaat – vähemalt on algatatud arutelu selle üle, mida me tahame ja kuidas minna edasi. Kust peaks tulema raha? Kas EOK jõuab Eesti inimesteni? Mida peaks tegema EOK, mida riik, mida erasektor? Kõik need on olulised teemad.

Neist viimane leidis laiemat kõlapinda betooni-teemadel ehk spordirajatistest rääkides. Tuleb nõustuda Sõõrumaaga – kuni me ei ole leidnud optimaalset kasutust olemasolevale, peaksime uute rajamisele lähenema ettevaatusega.

Sellest omakorda tulenenud väide, et teatud treeningud ja/või liikumine võiksid olla ühildatud koolipäevaga, on üllas ja ideena õige. Aga kas ka teema, mida peaks vedama Eesti olümpiakomitee? Otsustagu igaüks ise. Jõuaks me ühiskonnana ühel ilusal päeval nii kaugele, et kehalist haridust väärtustataks sarnaselt vaimse haridusega...