Reede keskööl läks lukku toetushäälte andmine Eesti Olümpiakomitee presidendikandidaatidele, oma kandidatuuri seadis üles kolm kandidaati, praeguse presidendi Urmas Sõõrumaa kõrval ka Erich Teigamägi ja Kersti Kaljulaid. Hea meel ongi stuudios tervitada kõige esimesena ametliku kandidaadina toetushääled kokku saanud Kersti Kaljulaidi.

Mul on väga hea meel selle üle, et kõik kolm kandidaati said hääled kokku, sellepärast, et kolmekesi on märksa elavam debatti pidada ja paremad ideed saavad koos läbi arutatud.

Jääme seda debatti kindlasti ootama, aga esmalt, miks Te otsustasite kandideerida EOK presidendiks, mis Teile selle tõuke andis?

Täpne vastus on, et Urmas Karlson küsis. Tema oli arutanud mõnede spordiinimestega, kas see võiks kõne alla tulla. Mõtlesin natuke ja otsustasin, et võiks küll. Nii see algas. Alguses ütlesin, et kaalun kandideerimist ja põhjus oli see, et oli vaja suhelda alaliitude ja maakonna spordiliitudega, kindlasti selle lühikese aja jooksul ei jõudnud kõigiga suhelda, veel praegugi suhtlen ja kui mõned alaliidud tahaks ise kontakti võtta, siis kirjutage [email protected]! Katsume kõigini jõuda veel enne valimispäeva. Suheldes tuli välja, et on päris palju neid, kelle ideed minu õhku visatud mõnede mõtetega kattusid. Need minu mõtted on läinud ka palju täpsemaks ja usun, et kuskil nädala pärast saan välja tulla juba üsna konkreetse programmi või tegevuskavaga.

Saan aru, et Teil on programm alles väljatöötamisel ja kõiki ideid veel lihvite, aga mis on teie hinnangul peamine spordi valupunkt, millele Te eriti osutada või rõhuda tahaksite?

Tegelikult on Eesti spordi rahastamine ka võrreldes lähinaabritega nõrgematel alustel. Kahtlemata on vaja leida viis, kuidas meie sportlased tunneksid, et seda tuge on. Eelarve on meil kõigil üks, valitsus on meil kõigil üks. Kindlasti on võimalik kõnetada neid ettevõtjaid, kes täna ühel või teisel põhjusel Eesti sporti ei ole toetanud. Ma arvan, et on võimalik läheneda noortespordile andmepõhiselt, näiteks nii, nagu seda tehakse Norras. Sellise andmepõhise toetusmudeli välja töötamisel võiks meil abiks olla Eesti väga head haridusinnovaatorid, meie iduettevõtjad. Kõik need mõtted tulevad ju koos inimestega arutades. Ma arvan, et halb juht on see, kes ütleb, et mul on kõik valmis - nüüd hakkame elama minu paika pandud reeglite järgi. Mina niimoodi kindlasti ei tee. Näiteks on saanud mulle nendest aruteludest selgeks, et paljud treenerid arvavad, et väikesed lapsed peaksid saama proovida erinevaid spordialasid, mitte liiga varakult spetsialiseeruma, aga meie treenerite rahastamismudel praegu sellist lähenemist üldse ei soosi.

Olen ka saanud aru, et ka meie maakondade spordiliitudel oleks vaja EOK tuge, et kohalike omavalitsustega paremini koostööd teha. Pärnus istudes tuli mõte, et võiks olla kolmepoolne leping, millega oma koostööd reguleerime, et ka spordiliidud tunneks, et EOK on olemas. Ka Urmas Sõõrumaa ise ütles minu toetajate nimekirja vaadates, et siin on alaliite, kes on jäänud EOK-st eemale. Miks nad on jäänud eemale? On riike, kus juhatuse või täitevkomitee liikmed on vastutavad võrgustiku hoidmise eest. Vähemasti platvormina peaks EOK olemas olema kõigile Eesti spordihuvilistele.

Raha on üks suur valupunkt, raha ei ole kunagi piisavalt palju ja eriti nüüd, kui valusad kärped kõiki ees ootavad. Need tabavad ka spordiringkondi, sinna ei saa midagi parata. Kui palju on raha meil takistuseks näiteks tippspordi puhul? Kas see on põhjus, miks meil jäävad medalid tulemata või võidud võtmata?

Kahtlemata, kui raha oleks rohkem, siis saaks pakkuda vajalikku tuge kõigile lootustandvatele sportlastele. Praegu tuleb teha mingisugune valik, lähtudes sellest, kellel on kõige rohkem potentsiaali. Kuna see valik põhineb eelkõige tehtud tulemusel, on võib-olla ka meie Team Estonia läinud natuke liiga laiaks. Seal on praegu üle 300 sportlase, näiteks Norras on sellises valimis märksa vähem sportlasi. Kui meil oleks see ring mõnevõrra kitsam, siis saaksime äkki tuua fokusseeritumalt medalite lähedale rohkem sportlasi kui meil praegu on. Edasi on ju statistika küsimus: kui sul on kolm sportlast, kes võivad heal päeval õnnestuda ja olümpiamedali võtta, siis see tõenäosus, et medal tuleb, on väga palju väiksem kui siis, kui sul on neid 15. See on matemaatika. Loomulikult, raha tuleb ka juurde otsida.

Rahast rääkimine on natuke see, et räägime, mida kõik teised peavad tegema ja andma - vaatame, mida me saame EOK sees ise teha paremini, täpsemini, omavahel paremini kogemusi vahetades. Treenerid ei tunne ka, et EOK pakuks praegu neile platvormi, kus nemad saaksid parimaid ideid omavahel põrgatada ja olla ühises väärtusruumis. Ühine väärtusruum võiks tähendada ka seda, et kõik treenerid mõistavad, et ei ole vaja noori sportlasi liigselt forsseerida kiiresti tulemust tegema, aga siis peab rahastamismudel ka seda toetama, et ei ole nii, et hästi ruttu katsume saada noortevõistlustel medali kätte, siis pannakse meid tähele ja võetakse juba suurte poiste ja tüdrukutena. Kõik see on evolutsiooniline protsess, sest tuleb ka öelda, et EOK ei ole halvasti juhitud, vastupidi, kõik on päris hästi. Aga teatejooksjad ju teavad, et ega joosta mitu vahetust järjest on ju väsitav, ikka on hea, kui keegi tuleb ja teatepulga üle võtab.