Karuksi kommentaar: soomlasest pealiku ja eestlastest sõdalaste energiaväljad klapivad

Eesti korvpallikoondis EM-finalturniirile pääsemist tähistamas.
Eesti korvpallikoondis EM-finalturniirile pääsemist tähistamas. Autor/allikas: FIBA

Teenekas raadioajakirjanik Tiit Karuks võttis "Spordipühapäeva" kuukommentaaris kokku veebruari spordisündmused, keskendudes peamiselt Eesti korvpallikoondise edule.

Veebruaris pakuti siinsele huvilisele uksest ja aknast suusatamist, püssiga ja ilma. Kui parafraseerida kirjanik Ain Kaalepi kujundit, võisime teatud kergendustundega tõdeda, et maailm toimub, antud juhul siis spordimaailm. Ja kauaaegne kolleeg Tarmo Tiisler kandis hoolt selle eest, et nimi Tiril Eckhoff hakkas mõjuma nagu kordus eesti vanemas rahvalaulus. Natuke tüütu, aga vormivõttena kohati päris huvitav.

Sportmängulembesele pensionärile läks siiski enam hinge Eesti korvpallikoondise teekond Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Jah, võiduga otsustavas kohtumises Põhja-Makedoonia üle panduks ju valiksarjale ilus rasvane punkt, aga konkreetses olukorras oli olulisem, et mäng ei läheks lisaajale. Ja sellega saadi kenasti hakkama.

Niisiis jõudsime pärast taasiseseisvumist EM-finaalturniirile neljandat korda. Viimati oli õnn meie õuel 2015. aastal. Suur sõnameister Andres Sõber nentis 23. veebruari Postimehes kahte põlvkonda võrreldes, et praegu on elevust rohkem kui 2015. aastal. Tsiteerin: "Elevust on rohkem kui kuus aastat tagasi, aga see on ka põhjendatud. Tean Taltsi, Kangurit ja Arbetit noorest saati, tean, mis tingimustes nad üles kasvasid. Kellelgi neist polnud Sassarit, Pesarot ega Bundesliga klubi. Ma ei arva, et Drell, Treier ja Kotsar andekamad oleksid, aga nad on tulnud parematest tingimustest ja on enesekindlamad."

Tõsi, välisklubides on mänginud ka Arbet, Kangur ja Talts, küllap pidas Sõber oma mõttekäigus silmas olulisi kujunemisaastaid.

Kui natuke utreerida, siis meie jalgpallis oleks eelmise sajandi üheksakümnendail sündinute põlvkond justkui vahelt ära jäänud. Korvpallis annavad 20–25-aastased poisid endast tõsiselt märku. Siinkohal ainult mõned nimed: Henri Drell, Maik-Kalev Kotsar, Kaspar Treier, Sander Raieste, Kristian Kullamäe, Kerr Kriisa. Lisagem neile kolmekümne piiri ületanud Siim-Sander Vene, Sten Sokk ja Martin Dorbek ning saame hüva sümbioosi kogenud tegijatest ja võimekatest auahnetest noortest. Ühtaegu julgeks loota, et finaalturniiril näeme koondise ridades ka neid mehi, keda Permis polnud.

Niisiis – neli EM-finaalturniiri, neli peatreenerit rahvuskoondise roolis: 1993 – Jaak Salumets, 2001 – Üllar Kerde, 2015 – Tiit Sokk, 2022 – Jukka Toijala. Soomlane Toijala on pisut rohkem kui aasta jooksul teinud meie koondisega hüva tööd. Tundub, et soomlasest pealiku ja eestlastest sõdalaste energiaväljad klapivad.

Eraldi meenutamist väärib 1993. aasta EM: hakatuseks alistas Eesti koondis korraldajariigi, hiljem kontinendi meistriks tulnud Saksamaa, lõpuks jäädi 5.–6. mängus alla Hispaaniale. Muide, võit kõnealuses kohtumises viinuks meie koondise 1994. aastal Torontos ja Hamiltonis peetud MM-ile, kus ruulis Dream Team 2 eesotsas Shaq O'Nealiga. Seal olnuks meil Kanada eestlaste näol palju toetajaid. Aga kuues koht EM-il on juba iseenesest kõva sõna!

Ja lõpetuseks. Veebruari viimane nädalavahetus oli päikseline. Ott Tänak ja Martin Järveoja sõitsid selle veelgi päikselisemaks.

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: