"Eks praegu see negatiivne kuvand, mis meie ala ümber on tekkinud, see kindlasti varjutab meie tänaste noorte ja järelkasvu, võib-olla isegi ütleks, häid tulemusi, mis on tegelikult saavutatud viimase kahe-kolme hooaja jooksul. Mina ütleks, et meie noorte tulemused on olnud rahvusvahelisel tasemel viimase kümne aasta parimad," rääkis suusaliidu alakomitee liige ja suusatreener Tanel Ojaste intervjuus ERR-ile.

"Johanna Udras oli noorte olümpiamängude viies. U-23 maailmameistrivõistlused oli Martin Himma 15. kohal. Paar hooaega tagasi oli Henri Roos juunioride MM-il 14. kohal. Mariel Merlii Pulles sai kirgi kütnud Seefeldi MM-il üldse parima murdmaasuusatamise tulemuse, kui ta 30 hulka sõitis. Tegelikult on need kõik noored poisid ja tüdrukud," jätkas Ojaste. "See näitab, et tegelikult vaatamata kõigele me oleme teinud head tööd. Ma arvan, et Eesti suusatamine ei ole surnud."

Minevikku parandada ei saa, seepärast vaatame edasi. Tanel Ojaste sõnul on murdmaasuusatamine Eestis taaskäivituse juba teinud ning viimase nädala negatiivsed kajastused palju ei muutnud. Suusatamise tulevikule mõeldes näeb Ojaste põhilist murekohta lumevaestes talvedes, mitte dopingutaagas. Aga kuidas võiksid alast mõelda lapsevanemad, kes oma lastele treeningrühma otsivad?

Spordipsühholoog Aave Hannus, kes varasemalt ka Mati Alaveri all treeninud sportlastega koostööd teinud, lapsevanemate käitumises üldist trendi ennustada ei oska. "Ma usun, et paljusid vanemaid see mõjutab. Inimesed tajuvad seda ja need inimesed, kelle jaoks aus mäng on väärtus ja kes võib-olla kardavad ka oma lapse tervise pärast, võivad selle otsuse teha," rääkis Hannus.

"Erinevatel spordialadel dopingu kasutamise sagedus on erinev. Teadlased on enam-vähem seda meelt, et päris kõik dopingut ei tarvita. Ja hinnanguliselt, kui me erinevaid uurimismeetodeid kombineerime, siis me võime arvata, et mõned protsendid kuni seal üle 30% erinevate spordialade puhul tegelikult tarvitatakse dopingut. Et see hoiak või uskumus, et kõik tarvitavad, nagunii ei ole tõsi," lisas Hannus.

Tulevikutee otsimisel ja käimisel võiks abi olla põhjanaabrite soomlaste kogemusest. 2001. aasta MM-il Lahtis jäid nende koondise liidrid peaaegu eranditult vahele. Vastutuse võttis toonane peatreener Kari-Pekka Kyrö. Nüüdseks on Kyrö vähemalt osaliselt ühiskonnas rehabiliteeritud.

Jari Porttila on kauaaegne Soome spordiajakirjanik, kes kirjutas Lahti dopinguskandaalist koos endise tippsuusataja Jari Isometsäga raamatu. Ta ütleb, et masinavärgi puhastumine võtab kindlasti neli-viis aastat.

"Pärast Lahtit on dopingu väljajuurimisega väga jõuliselt tegeletud. Ei ole piirdutud sellega, et kasutajad kõrvaldatakse tiitlivõistlustelt, vaid on püütud luua eeldused selleks, et Soome sportlased isegi ei kaaluks dopingu kasutamist," ütles Porttila. "See võiks olla see tee, mille ka Eesti võiks valida. Dopingu vastu tuleks võidelda juba rohujuuretasandil: sellistel treeneritel, kellel doping on n-ö arstikohvris kogu aeg valmis, ei peaks sporti asja olema. Sport tuleks puhastada juunioride tasandilt peale nii, et tekib veendumus, et edu sünnib treenides, mitte pettusega."

Ojaste lisas: "Lahti oli ju 2001. aastal, et sellest saab järgmisel aastal 20 aastat. Ma usun, et 20 aasta pärast võime meie ka sellele asjale natuke teistmoodi tagasi vaadata. Praegu lihtsalt on see kõik nii uus ja nii kaua, kui inimestel on huvi neid ajakirjanike uudiseid lugeda, siis paratamatult see käib meie meediast läbi."

Eesti spordil on vähe kogemusi sellest, kuidas patustanud sportlasi ja treenerit karistuse kandmise järel taas aktsepteerida. Ehk vajab suusatamine eksinud spetsialistide teadmisi mingil hetkel uuesti? Kuidas saab andestamine toimuda ja kas petnutele on spordis kohta?

"Vast kohta ikka on," arvas Hannus. "Selle koha suurus sõltub nendest inimestest, ma arvan. Nad peavad selle koha endale võib-olla ise looma, kui nad tahavad tagasi tulla. See koht neid kindlasti ei oota, et tule tagasi ja ole jälle see lugupeetud inimene. Ma arvan, et see niimoodi päris ei käi."

Porttila lisas: "Kui sa oled juba ühe korra vahele jäänud, siis on sul tempel peal ning sa pead pideva selleteemalise küsimusterahega arvestama. Eks igaüks mõtleb, et kas see on tõesti võimalik, et keegi saavutab ilma dopinguta paremaid tulemusi kui dopinguga. Kui see on võimalik, siis on see fantastiline signaal kogu maailmale... aga ma ise olen skeptiline."

"Ma olen nõus, et lihtsam oleks kõik korraga ära rääkida ja siis alustada niiöelda puhtalt lehelt, et see andestamine on selline asi, mis sõltub inimesest," ütles Ojaste. "Eesti on väike ja see on siin kindlasti keeruline, aga ma ei saa öelda, et see on võimatu."