"Kõiki neid aineid, mida kasutati, võib jagada ravimiteks, millel on täiesti normaalne kasutusrežiim ja ravimite eesmärk on inimese tervist taastada ülejäänud inimestega võrreldavas normaalsuse piiris," rääkis antidopingu ekspert Kristjan Port Vikerraadio saates "Uudis+". "Sportlane ei taha olla normaalne inimene, vastasel juhul on ta keskpärane. Ta tahab normist võimalikult palju eristuda ja kui ravimeid kasutada mitte ravimise eesmärgil ja mitte ravirežiimina, siis sellega kaasneb oht. Selliseid aineid leidub siin. Näiteks kasvuhormoonid on tuntud ravikeskkonnas, aga spordipraktikas on nad keelatud, sest neid kasutatakse ohtlikes režiimides ja ohtlikes doosides. Teiseks silmapaistvaks on erinevad ravimikandidaadid ehk ained, millel on laboratoorselt ja ka loomkatsetel leitud, et neil on ainevahetusele mingisugune efekt olemas, aga ei ole tuvastatud või on tuvastatud, et efektiga kaasnevad ka kõrvalnähud, mis on tervist ohustavad ja seda on vaja seda uurida. Spordipraktikas leitakse, et nii kui miski asi aitab ainevahetust parandada ja eriti kui ta ei ole veel ravimiks kuulutatud, siis ei ole ka testi välja arendatud ehk järelikult tasub seda endale süstida. Mõne pakendi peale on isegi kirjutatud, et see ei ole inimkasutamiseks lubatud. Selliseid ravimeid on tõendite kogumises esile tulnud."

"Nagu iga ravimiga kaasneb risk, mida jälgib arst, aga antud juhul see ei ole arsti jälgimise all," jätkas Port. "Või mõnel juhul jälgib mõni arst seda protsessi, nagu antud juhul Mark Schmidt seda tegi, aga see on täiesti kuritegelik suhtumine inimese tervisesse ja Schmidtile ongi esitatud süüdistus inimeste tervise ohustamises. Meie Mati Alaveri juhtumis ei ole nende tõendite põhjal seda teemat üles tõstetud."

Andrus Veerpalu juhtum tuli samuti rahvusvahelisest antidopingust rohkem välja. Kas see, et Eestis suuremate petulugude avastamisel on valdav roll teiste riikide uurimisasutustel või rahvusvahelisel antidopingul, on paratamatus? "Antidopingut jagada kohalikuks ja välismaiseks on natuke eksitav just seetõttu, et tegemist on ülemaailmse organisatsiooniga ja sport samamoodi. Meie kohustus on testida siin kohapeal. Andrus Veerpalu juhtumi käivitamisel testisime teda siin kohapeal rahvusvahelise liidu nõudmisel või ettepanekul. Tegemist on koostööga. Kindlasti me peaksime ja saaksime parandada oma tööd, sest eesmärk ei ole kõiki petjaid hakata tagantjärele kinni püüdma, vaid luua kultuuriruum, kus saadakse aru, et petmisest ei ole kasu, sest risk on suhteliselt suur."

Mati Alaveri tegutsemine ei olnud nii juhuslik nagu ta ise algul avaldas. "Kohtutoimiku materjalist tuleb välja süstemaatiline, järjepidev ja läbimõeldud tegevus, mis ei ole sugugi juhuslik, et mul on siin kogemata telefoninumber ja sa võiksid proovida helistada. Seal on kirjavahetus nii Saksa arstiga kui ka meie sportlastega, mida nad teevad, milliseid aineid kasutavad, millisel režiimil. Seda kõike ta kirjutab sportlastele ette ning sportlased reageerivad ja kommenteerivad, mis juhtub. See on kuvand, mis loodi, et see on juhuslik nõuanne, et mine vaata, võib-olla oskab ta sulle paremat nõuannet anda kui mina. See oli täielik rahva petmine."

Kas nüüd on Eesti sport puhtam? "Peale igat kriisi võetakse end kokku ja üritatakse paremad olla. Eelmist kriisi me ära ei kasutanud. Praegune kriis on paljusid osapooli tugevalt šokeerinud ja seda pettumuse sügavust on niivõrd palju, seda usaldamatust, mille ületamiseks peab tegema väga palju õigeid samme."