"Eks neid kilde siin oli tilkunud tema päevikutest varem ka, aga selge see, et selline hästi jõhker üle piiri minek lõpuks ikka üllatab küll," tunnistas Kanter.

"Mati algusajad jäävad liidukoondise aegadesse ja kui tõmbame paralleeli ka tänasel päeval Venemaa treeneritega – nagu teame, on Venemaa rahvusvahelise olümpiakomiteega hädas, neid on mitu aastat hoitud suurtelt spordivõistlustelt eemale –, on seal samad mured," jätkas Kanter. "Paljud treenerid on ühe teadmisega üles kasvanud ja teadnud, et tulemust saab teha ainult teatavate abiainetega. Arvan, et tegelikult on seetõttu paljud suured talendid ära rikutud, sest ma arvan, et nende abiainete kasutamine pigem mürgitab meie meelt ja pärsib meie võimalused oma tulemusi teha legaalsetel võimalustel."

Kas lapsevanemad peaksid muretsema või võib Eesti treenereid ikka usaldada? "Mina arvan küll, et võime usaldada," kinnitas Kanter. "Kui vaatame praktikat, siis reegel näitab, et need treenerid, kes seda teed on käinud – ja ma loodan, et neid on nüüd sisuliselt null või võib-olla kuskil mõni üksik –, siis neid saadab mingisugune kisa-kära, kuskil keegi ikka räägib. Väga harva on nii, et keegi üllatab sind selles mõttes oma käitumisega. Üldjoontes arvan küll, et lapsevanemad ei pea muretsema ja pigem on selge, et nendel teemadel tuleb aeg-ajalt ka lastega rääkida ja öelda, et kui ühel hetkel selline jutt tuleb, siis selle treeneriga rohkem juttu ei ole."

"Nagu Kristjan Port ka ütles, võib-olla on meil liigne võidukultus. Ja kõik, mis jääb esimesest tahapoole, sellel ühiskonnas väga suurt väärtust ei ole," arutles Kanter. "Mina arvan küll, et sellel võidul väga suurt väärtust ei ole, mis on ebaausalt võidetud. Kuidas saab selle üle uhke olla? Või neid medaleid ja karikaid enda riiulil vaadata ja teistele näidata, kui sa tegelikult sisimas tead, et selle taga on suur pettus."

"Ma arvan, et võtame sellest võidukultusest sammu tagasi, pigem ütleme, et ka hõbemedal või pronks või koht finaalis on tegelikult väga suurepärane saavutus tippkonkurentsis. Ärme kasvata oma lapsi üles teadmises, et võit on kõige tähtsam," lisas Kanter.

Küsimusele, mida arvata psühhiaater Jüri Enneti mõttekäigust, et Alaver ja Andrus Veerpalu tuleks spordi juurde tagasi tuua, et nad saaksid enda kogemust jagada, vastas Kanter: "Eks mitmetes kriminaalvaldkondades tegelikult ju kasutatakse neid inimesi, kes on varem mingis pettuses näiteks niiditõmbaja rolli mänginud, nende teadmisi ju tegelikult kasutatakse selleks, et tulevasi kuritegusid kas siis paljastada või aidata teha kaastööd. Nii et iseenesest see mõttekäik võib-olla pole üldse halb, lihtsalt ma ei kujuta ette, mismoodi neid Eesti spordis saaks kasutada, see tundub keeruline."

Mõte Alaverist lihtsalt treenerina seega praegu pähe ei mahu? "Selles mõttes ei mahu, et väga tihti ikkagi need treenerid, kes kasutavad oma tulemuste saavutamiseks keelatud võtteid, on oma metoodika üles ehitanud ainult abiainete uurimistele ja nende kogustele, ühel hetkel neid puudub teadmine just treeningmetoodika osas, kuna seal on kõik jäänud nagu  jõudeseisundile, seal pole mõttega väga sügavale mindud – põhifookus on olnud sellel, millised ained ja millistes kogustes. Väga tihti on nii, et kuna ei usuta, et organism suudab ise väga palju saavutada, siis ma arvan, et need treeningmetoodika teadmise on kuskil 30 aastat vanad," lausus Kanter.

Lisaks rääkis Kanter, et kuigi näpuga näitajaid on igal spordialal, on temal südametunnistus puhas. "Minu lugu algas aastal 2000, kui Raul Rebasega käed lõime. Sõlmisime omavahel aumeeste kokkuleppe, mis oli väga lihtsas kirjas kirjutatud ja mille sisu ütles seda, et isegi kui peaksin juhtuma mõtlema sellele, kuidas keelatud võtetega oma tulemusi parandada, siis selline termin nagu aumehed meievahelises suhtluses kaob elu lõpuni," avaldas Kanter. "See oli meie ideoloogia alustalaks, et üritame saavutada seda, millest unistasime, ausalt ja sellised olid meie põhimõtted ja seisukohad kogu protsessis. Mina küll ei muretse ja magan rahulikult. Pigem teeb muret see kogu kuvand – kuidas meie noored peaksid spordi juurde jääma, kui meedias on sellised hirmsad lood."