11. juuni, Postimehe spordikülg, Ott Järvela pikem lugu "Äkki tegi Norra Eestile sama, mida Brasiilia 16 aastat tagasi". Selles oli midagi väga tuttavlikku: Oti mõttekäik kattus üks-ühele mõtetega, mida olin mõlgutanud 9. juuni õhtul Eesti – Norra mängu ajal ja mis ei jätnud mind ka pärast lõpuvilet.

Siinkohal paar lõiku Ott Järvela loost, lähtepunktiks Eesti – Brasiilia 16 aasta tagune maavõistlusmäng: "Skoor oli Eesti 0:1 kaotus (ainus värav 44. minutil Luis Fabianolt). Sisuks oli Tarmo Rüütli juhendatud sinisärkide küpsuseksam maailma absoluutse etalonmeeskonna vastu. Eksam läbiti edukalt, sest mängu eel kõlanud kartused häbisse jäämisest osutusid läbinisti valeks. Eesti andis Brasiiliale väga väärika lahingu, mis silmanähtavalt kasvatas meeskondlikku selgroogu ja enesekindlust. Paar kuud hiljem alistati Lillekülas kõigi jahmatuseks Belgia 2:0 ning 2010 – 2011 mängitud EM-i valiksarjas jättis Eesti seljataha Serbia, Sloveenia ja Põhja-Iirimaa ning jõudis sõelmängudele ehk Euroopa 20 parema hulka."

Eesti jalgpallikoondise võitluslik, nutikas ja väärikas esitus Itaaliat 3:0 võitnud võimsas hoos Norra vastu suunas niisiis 9. juuni õhtul minugi mõtte ammusele mängule Brasiiliaga ja sellest tõukunud tõusulainele. Mul õnnestus too imeline EM-i valiktsükkel raadiokommentaatorina kaasa teha, neid ilusaid hetki üsna lähedalt kogeda. Meenutagem veelkord, et selle teekonna kõrgpunktina jõudis Eesti koondis EM-i finaalturniiri lävele ja paiknes 2012. aasta märtsis FIFA edetabelis ajaloo kõrgeimal 47. kohal.

Mulle tundub, et hiljutised EM-i valikmängud Iisraeli ja eriti Norraga sisendavad lootust, et koondis võiks hakata tänavuselt 121. kohalt FIFA edetabelis tasapisi ülespoole nihkuma... Jah, kaotasime mõlemad kõnealused mängud, aga tundub, et Jürgen Henn on suutnud tosina langusaasta jooksul kogunenud jää liikuma lükata.

Kohtumises Norraga kasutas peatreener algkoosseisus või vahetusmeestena kaheksat 2000-ndail aastail sündinud pallurit. Viis algrivistusse kuulunut on 23-aastased või nooremad: väravavaht Karl Jakob Hein, kaitsja Maksim Paskotši, keskväljamehed Rocco Robert Shein ja hetkel alles 17-aastane Patrik Kristal. 2001. aastal on sündinud algkoosseisu kuulunud Michael Larsen ning vahetusest sekkunud keskväljajõud Robi Saarma ja ründaja Alex Matthias Tamm. Kusjuures kõigi panus oli märgatav.

Jah, tahaks loota, et väärikas vastuhakk Norrale oli mingi murdepunkt ning jalgpallitunneli lõpus võib hakata isegi tibake valgust kumama.

Lõpetuseks elust enesest. Jälgisin 19. juunil huviga otseülekannet jalgpalliliidu üldkogult, mis päädis presidendi valimisega. Ootuspäraselt jätkab juhirollis 62-aastane Aivar Pohlak. Oli arvata, et ohje ta käest ei anna. Mandaadi saanud 102 hääletanust soovis Pohlaku jätkamist 68. Vastaskandidaat Ragnar Klavanile antud häälte arv jäi täpselt kaks korda väiksemaks – 34. Mainisin ka aprillikuu kommentaaris, et paljudele klubijuhtitele tundub status quo ilmselt kõige turvalisema lahendusena. Ja veel: üldkogu künnisel arvasid mitmed siinse jalgpallieluga põhjalikult kursis olijad, et 35 häält oleks maksimum, mida Klavan võiks koguda. Neil oli õigus.

Mis edasi? Oli selge, et mida ülekaalukam on Pohlaku võit, seda vähem on tal põhjust senist juhtimisstiili muuta. Ja see stiil on temasse juba olemuslikult programmeeritud. Pohlak on Pohlak, seda näitas ta ka üldkogul peetud, vastaskandidaadile ja tema tiimile suunatud lõikavates repliikides. Aga mul on hea meel, et selles valimistsüklis oli tal Klavani näol vastaskandidaat, kellega tal tuli vähemalt mingil määral arvestada.

Läänerindel muutuseta.