Tiit Karuksi kuukommentaar: ROK-i heitlikkus, Coe põhimõttekindlus
Meenutagem, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee taastas 7. juulil toimunud istungil Venemaa ja Valgevene olümpiakomiteede liikmesuse. Otsuse aluseks oli õiguskomisjoni analüüs. Kõnealust otsust põhjendati asjaoluga, et Venemaa Olümpiakomitee liikmeskonda ei kuulu enam ühtegi Ukraina okupeeritud aladel asuvat spordiorganisatsiooni ja saadi lubadus, et seal ei toimu Venemaa olümpiaorganisatsiooni edasist tegevust, kirjutab teenekas spordiajakirjanik Tiit Karuks oma kuukommentaaris.
Venemaa ja Valgevene ametnikke ei tohi võistlustele kutsuda ning lippude, hümnide ja muude rahvuslike tunnuste kasutamine sõltub iga konkreetse rahvusvahelise alaliidu otsusest.
Ja küllap teame sedagi, et Eesti ja teiste Balti riikide olümpiakomiteed mõistsid selle otsuse hukka kui olümpialiikumise põhiväärtustega vastuolus oleva.
Mulle tundub, et ROK valmistub kõnealuse otsusega nii mõnegi rahvusvahelise alaliidu toel vaikselt ette Venemaa ja Valgevene sportlaste tõhusat naasmist 2028. aasta Los Angelese suvemängudele.
Eelmisel suveolümpial Pariisis 2024. aastal võistles 32 sportlast, kelle kuuluvuseks oli märgitud AIN (neutraalne individuaalsportlane). Võideti viis medalit – neli Valgevene, ühe Venemaa taustaga atleedid.
Pariisi olümpiaraamatus oli mul põhjust nentida: "Pariisi olümpial viibinute sõnul Venemaa ja Valgevene sportlaste järele puudust ei tuntud. Otse vastupidi – seda teemat polevat Pariisis puudutatud. Ja eiramine võis olla Putinile ja tema jüngritele üsna valus."
ROK-i vastuolulise tegevus foonil on sümpaatne rahvusvahelise kergejõustikuliidu ja selle presidendi Sir Sebastian Coe põhimõttekindlus. Hiljutist Birminghami EM-i jälgides ei tekkinud mõttealgetki, et Euroopa kergejõustik oleks venelasteta ja valgevenelasteta midagi kaotanud. Kaugel sellest: maestro Mondo Duplantise dirigeerimisel minnakse uhkelt ja kartmatult vastu Los Angelese suveolümpiale.
Säravaid isiksusi on tegutsemas ka Eesti kergejõustikus. Üks neist, juba 2012. aastal olümpiale jõudnud Rasmus Mägi toimetas Birminghami EM-il treenerina. Tundub, et 34-aastane Rasmus on oma karjääris jõudnud punkti, kus sportlaseaastad hakkavad jääma seljataha ja treeneriteekond on juba alanud.
Igatahes on Rasmus Mägi veenvalt tõestanud, et Eesti kergejõustiklane võib sekkuda suurde mängu ka jooksualal. Osalus neljal olümpial, neist kolmel – 2016., 2020. ja 2024. aastal – finaalikoht. Kaheksa hulgas ka kahel MM-il, EM-i hõbe 2014, neljas koht kümme aastat hiljem. Ja loomulikult on Rasmus Eesti rekordimees nii tõketega kui puhtas 400 meetris – ajad 47,82 ja 45,35.
Olles aastaid jälginud Rasmuse teekonda, tunnetanud, kui sügavuti ta sportlasena kõrgete tulemusteni viinud protsessi süüvis, julgen arvata, et teda ootavad ka otsingurikkad ja tulemuslikud treeneriaastad.
Toimetaja: Maarja Värv
