Kuidas teie hindade tänast otsust, kas karistus on võrdväärne teiste samataoliste tegudega?

Väga võrdväärne ei ole. Ta on põhimõtteliselt samasugune. Kui inimesed rikuvad seadust, ja nüüd on ka spordiseadus kriminaliseeritud paljudes riikides, siis selles mõttes on meil nüüd kohtuotsuse lahendus olemas.

Kas Eesti kontekstis on otsus erakordne?

Vaieldamatult. Meil on üks juhtum varem olnud, kus kohus on treenerit dopingule kallutamise eest karistanud rahalise trahviga.

Mida peaks lugema välja sellest, et Mati Alaver ei tunnista end süüdi, kuigi karistusega oli nõus?

Ma kardan, et see kõneleb kas strateegiast või ka personaalsest hoiakust, et mulle ei lähe see kõik korda. Strateegia selles mõttes, et kui on käimas teisi uurimisi. Kui siin tunnistad end süüdi, võib-olla mõjutab see ka neid teisi protsesse. Suuremas pildis, kui inimene on Eesti spordis olulist rolli täitnud ja teatud mõttes ka alt vedanud, võiks ta ennast süüdi tunnistada ja kahetseda.

Millised uurimised maailmas veel käivad seoses eesti treenerite ja sportlastega ja millise tõenäosusega tuleb sealt karistusi?

Austria ja Saksamaa on need, mis selle Seefeldi juhtumi on käivitanud. Sealt kogutud materjale ja tõendite kogumit meile tutvustatud ei ole. Aga arvestades meie kohtuotsuses olevat viidet ja ka prokuratuuri tegevust, siis on seal selgelt koordineeritud, et mingid muud protsessid ja uurimised on käimas, mis puudutavad ka meie kas treenerit või sportlaseid. Karistuse määrab kohus. Arvatavasti tuleb süüdistus. Meie ootame ära, milline see sisu on.

Kuidas kohtuotus mõjub eesti tippspordi tervisele?

Minu arvates ta hästi ei mõju. Ühiskonnale mõjub kinnitavalt. Ühiskond eeldab, et seadust jälgitakse. Meie spordisüsteem ja kogu Eesti riigi maine ja spordi maine, treenerite ja sportlaste maine on kahjustatud ühe inimese poolt ja seni kuni ta seda ei tuunnista ja ei kahetse, seni ma kardan, et sellist head tervist ja jõudu ei ole meie kultuuriruumis piisavalt, et öelda, et kõik on hästi.