Seeniorsuusatajad on võitnud MM-ilt mitmeid kuldmedaleid
Eestil on tublid seeniorsuusatajad, kes tõid hiljuti omavanuste MM-ilt seljatäite kaupa kulda-karda - saage tuttavaks Nadežda Poljakova ja Virgo Karuga.
Kui maratonirajal vuhiseb teist nagu seisvast postist mööda 150 sentimeetrit pikk õbluke naine, siis suure tõenäosusega oli see Nadežda Poljakova, 71-aastane kahe tütre ema ja neljakordne vanaema.
"Võib olla, et tõesti olen andekas, aga tööd tuleb teha väga palju," ütles maailmameister Poljakova.
Poljakova on suusatšempion, kes noppis tänavu jaanuari lõpus Ameerikas toimunud seenioride suusatamise maailmameistrivõistlustelt kolm medalit, kokku on ta omavanuste seas maailma parimaks kroonitud üheksa korral ning toonud MM-idelt koju 14 hõbe- ning üheksa pronksmedalit.
Leningradi oblastis üles kasvanud Poljakova esimesed suusad tegi talle isa, sest pisikese plikana suusatas ta talvel kooli, edasi-tagasi umbes kolm kilomeetrit. Enamus elust Narva Kreenholmi tehases raamatupidamises töötanud Poljakova hakkas suusatamisega tõsisemalt tegelema alles täiskasvanuna, umbes 30 aastat tagasi, kui tema tütred läksid laskesuusatamise trenni.
"Seejärel võtsin ma osa Eesti meistrivõistlustest iseseisvalt, seal võistlesin ma Kreenholmi eest ning panin võistluse kinni. Võistlused kestsid kaks päeva ja sellest sai kõik alguse ja pärast seda mulle enam ära ei öeldud," ütles Poljakova.
Või kui te mõtlete, kes on see mees, kelle auks mängiti USA-s toimunud MM-il ehk Masters World Cup'il Eesti hümni lausa kolm korda - see tähendab, et ta krooniti just kolmekordseks maailmameistriks, siis saage tuttavaks 50-aastase kütuseärimehe ja pereisa Virgo Karuga.
"Eks see tähendas siis aasta aega harjutamist või natukene rohkem, 20 aastat harjutamist," ütlees Karu, kes on elu jooksul läbi sõitnud üle 100 suusamaratoni ja umbes sama palju rattavõistlusi, olles rohkem kui 20 korral Eesti meistrivõistlustel poodiumil.
Kui Poljakova sattus suusarajale alles täiskasvanueas, siis Karu on suusatanud lapsest saati. Praegu on mehe kodurajad Nõmmel, aga lapsena elas Loksal ja treenis ta Kolgakülas.
"Ega seal ei olnudki peale suusatamise midagi teha, et kuskil kuuendas klassis või viiendas klassis läksin suusatrenni. Põhieesmärk oli see, et saaks head suusad omale sealt, sest poest osta ei olnud häid suuski," rääkis Karu.
Karu tahtis pinginaabri eeskujul suunduda õppima spordigümnaasiumisse, aga vanemad arvasid, et nii ei saa ta mingit õige ametit ja sinnapaika see jäigi. Suusatamine vajus soiku, kuni 1990. keskel avastas ta selle enda jaoks uuesti.
"Selleks andis tõuke selline mees nagu Allar Levandi. Kui tema lõpetas oma sporditegemise, siis ta andis mulle täisvarustuse kõik suusad, kepid, saapad, kombed, algusest lõpuni kõik. See oli aastal 1994, siis tuli nagu uus tahtmine ja sealt edasi nagu läkski ja polegi pidama nagu siiamaani saanud," ütles Karu.
Tõsiselt harrastusspordiga tegeleval Karul on seitse paari suuski ja neli jalgratast.
Jaanuari lõpus Ameerika Ühendriikides Minneapoliseses toimunud MM-il ei pannud Karu kulla määret ainult enda suuskadele vaid aitas ka Poljakovat. Selle üle on proua äärmiselt tänulik.
Karu teeb trenni sisuliselt iga päev, õnneks saab ta kõik tööasjad ära teha kodus arvuti taga. Suvel treenib ratta seljas, talvel suusaradadel. Karul ega Poljakoval ei ole oma treenerit ja erilist dieeti nad ei pea.
Küsimusel ekust see kiirus tuleb, Poljakova vastata ei oska: "Suusk on libe ja muud ei olegi. Lumi on libe ja suusk on hea." Õnnitlusi on maailmameister endalegi üllatuseks saanud uskumatult palju. "Ma ei arvanud, et inimestele see korda läheb, aga tundub, et läheb."
Kui Karu MM-ilt koju tagasi tuli, siis pere ja sõbrad valmistasid talle üllatuseks sellise vahva tordi. Mehe medalite ja karikate kogu on väga muljetavaldav, seal on autasusid nii suusatamise kui rattasõidu eest, aga kõige magusamad on ikkagi viimased maailmameistrivõistluste kullad - 10, 30 ja 40 kilomeetri vabatehnika võidud. Poodiumi kõrgemail astmel Eesti hümni kuulata oli väga uhke tunne.
"Võttes arvesse, kui kehv talv meil oli, siis oli suhteliselt keeruline valmistuda. Pool detsembrit olin Soomes, et saaks suusatada," ütles Karu. "Siin sai sõidetud Pärnusse, et üldse kuskil suusatada saaks, sai joosta, kõike niisuguseid asju teha, natukene keeruline oli see aasta ettevalmistus, aga mis seal teha, ega teistel ka kergem ei olnud, ega seda lund kuskil rohkem ei olnud."
Poljakova valmistus MM-iks ainult Narvas ja kasinad lumeolud tegid selle eriti keeruliseks. Ometi õnnestus naisel saada oma vanuseklassis vabatehnika viie kilomeetri distantsil kuld, 10 ja 15 kilomeetris hõbe, kuid tema imetlusväärses karikate ning medalitekogus on see vaid väike lisandus. Eelmise ja üleeelmise aasta Eesti parim seeniorsportlane on omavanuste maailmameistrivõistlustelt ehk Masters World Cupilt medaleid toonud 13 aastal, kokku üheksa kulda, 14 hõbedat ja üheksa pronksi.
Kuid rahvaspordil on ka oma varjukülg. Viimasel ajal on leheveergudele jõudnud ridamisi kurbi näiteid, kus Karu ja Poljakova eakaaslastest harrastussportlased on suusarajal hinge vaakunud, näiteks jõulude paiku suri Otepääl trenni tehes Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm. Jaanuarikuine seeniorite MM jäi viimaseks ka ühele Karu venelasest konkurendile.
"Kui sul on hirm, siis sa ei saa midagi üldse teha. Et sellised asjad võivad juhtuda igal pool, mitte ainult maratonil," ütles Podjakova.
Karu lisab: "Ma vastupidi mõtlen, et noh kas saaks olla ilusamat surma spordimehele, kui raja peal seda elu kaotada. Kus siis veel onju? Loomulikult sa ei tohi üle pingutada, sa pead ikkagi enda võimeid reaalselt hindama ja kindlasti tasub arstlikus kontrollis käia."
Kogenud harrastussportlastele on trenn nagu narkootikum ja kuigi vahel kimbutab väsimus, siis see heiduta neid.
"Natukene puhkan ja arvan, et jälle jaksan. Nii oliga viimase Tartu maratoniga, mille läbisin alles pühapäeval. Mõtlesin, et nüüd aitab, aga telefon helises, kutsuti Aegviitu, mõtlesin natukene ja sõidan seal ka," ütles Poljakova.
"Ikka väsin vahest ära, aga ei tea. Nii kaua kui tervis hea on, ei näe nagu põhjust mitte tegeleda. Ma ei kujuta ette, mida ma siis tegema hakkaks, kui ma sporti ei tee. Naine ütleb alati, et kui sa trenni ei lähe, siis sa käid närviliselt mööda tuba ringi, et mine parem trenni," lisab Karu.
Ei Karu ega Poljakova ei ole allaandja tüüpi. Nad on harjunud kasvõi hambad ristis lõpuni sõitma. Seda kannustab tunne, mis saabub, kui raske sõit on selja taga ja medal kaelas. Poljakova jaoks oli kõige raskem 1991. aastal tema esimene Tartu maraton.
"Ma kihutasin 15 kilomeetrit alguses. Söögiisu ka ei olnud, aga teatud vahemaa järel olid toidupunktid, et inimene taastaks oma jõudu. Ma nälgisin ja väsisin lõpuks ära ning siis ma seisin puu ääres. Järgmine toidupunkt oli veel kaugel. Seejärel läks mööda teed üks naine, aga mina vatasin ainult tema kotti, kus oli toit. Wene keeles küsisin, et andke mulle süüa. Ta muidugi ei saanud aru, aga võib-olla ma ei rääkinud väga selget juttu, sest ma olin väga väsinud. Vot nii oligi. See oli minu esimene maraton. Ütlesin et kõik, aga ei, ikka olen stardis," rääkis Poljakova.
Karu jaoks oli üks pöörasemaid sõite 2013. aastal Prantsusmaa 130-kilomeetrine jalgrattavõistlus Etape du Tour, kus harrastajad läbivad Tour de France'i radasid.
"Ma kukkusin seal suure kiiruse pealt, nii umbes 70-80 km/h, mil kurvis lõhkes esikumm pauguga. Natukene nahka kooris maha, aga läks pigem suhteliselt õnnelikult see õnnestus, sest kondid jäid terveks," rääkis Karu.
Sel aastal oli suusatamise maailmameistrivõistlustel vanim osaleja 93aastane. Kas Eesti parimad seeniorid unistavad sama pikast karjäärist?
"Paljugi, mis ma planeerin, seda on väga raske ette planeerida. Kui õnnestub, siis ikka 90 ma ei sõida, sest siis ma lihtsalt jalutan sealt läbi. Seda poleks küll vaja," ütles Poljakova.
"Unistan, et isu otsa ei saaks. Et jätkuks veel tahtmist sõita ja üldse liigutada ennast. Ma ei taha mõelda selle peale, et ühel päeval ei viitsi enam rajale minna, et mis siis saab. See pigem hirmutab natukene. Tahaksin ikkagi liigutada ennast, et tervis korras oleks," rääkis Karu.
Nagu öeldakse – terves kehas, terve vaim. Aga kuulake ka oma keha ja võtke kõike ka ikka mõistusega.
Toimetaja: Liisi Rist