Otsustav mäng – heitlus justkui elu ja surma peale – eeldab erilisi persoone. Selliseid kohtumisi võidavad võitja mentaliteediga mängijad. Need, kelle vaim on väga tugev, kes suudavad pingetega toime tulla ja sellistes oludes oma parimaid külgi esile tuua. Nagu nägime, siis tänases Eesti koondises sellised mehi nappis.

Kas Portugalil olid sellised mehed olemas? Mitte silmapaistval kujul, sest nende NBA-s palliv liider Neemias Queta lasi end kahe tehnilise veaga mängust eemaldada. Ülejäänud meeskond koosnes täiesti tavalistest heal tasemel korvpalluritest. Kuid nendest piisas, et mitte lasta Eestil eest ära minna ja otsustavatel hetkedel grammikese enesekindlamalt tegutsedes võita.

Portugali vaim olin tugevam

Portugal ei mänginud Eestist paremat korvpalli, kuid nende mängijate vaim oli tugevam. Pärast oma liidri langemist võtsid nende tagamängijad ette julgeid üks ühe vastu rünnakuid ja vajalikul hetkel sopsasid ka mõne kolmese. Ilmekas oli ka nende peatreener Mario Gomesi öeldu, et juba enne kohtumist teadis ta, et see on mängijate mäng. Oligi! Tugevama vaimuga mängijate mäng.

Üks märkimisväärne detail veel. Portugal läks võitma vaid neid mänge, mida pidi võitma. Nad tegid hea partii avamängus Tšehhiga, seejärel ei osutanud nad suurt vastupanu Serbiale, Türgile ega Lätile ja andsid endast maksimumi Eesti vastu. Loogiline arvestus ja sellega pandi täkkesse.

Kuid mida näitas EM Eesti koondise kohta? Meeskonna tuumik on jõudnud või kohe jõudmas korvpalluri parimasse ikka. Valdav enamus neist mängib igapäevaselt välismaal ja nii mõnedki seejuures tugevates liigades. Võiks ju eeldada, et otsustavates mängudes liidriks kerkivad mehed on olemas, kuid tegelikult tuleb nõustuda Kristian Kullamäe öelduga, et paremaks saamiseks peavad meie mängijad tõusma oma koduklubides otsustaja rolli.

Selles mõttekäigus peitubki Eesti koondise probleem – meil on hea põlvkond korvpallureid, kuid pole mängijaid või kasvõi ühte mängijat, kes oma kvaliteedi ja oskustega oleks kaaslasi vedav liider. Koondises sellise rolli võtmiseks peab see olema omane ka läbi terve hooaja oma klubis.

Meil on Kristian Kullamäe, kuid temagi klubihooaeg oli lõpuks langustrendis. EM-il liikus tema mäng tõusvas joones ning just tema on see mees, kellest peaks lähiaastatel saama ka kõige raskemate hetkede liider. Inimlikud omadused on tal selleks olemas.

Sellesse rolli võiks sobida ka Sander Raieste, kuid pikalt Baskonia pingimeheks olemine on tema edenemist pärssinud. Uuel hooajal on ta lõpuks uues klubis ja eeldatavalt ka uues rollis.

Artur Konontšuk? Jah, miks ka mitte. Portugali vastu oleks ta peaaegu tõusnud päästjaks, kuid lõpuni kvaliteeti veel ei jagunud. Kogu turniiri vaadates, ei tohiks hea viskaja lubada endale kahel mängul järjest null tabavat kolmest. Liider peab olema stabiilne.

Ja muidugi Henri Drell. Mees, kes võib panna vaimustusest huilgama või pahameelest kiruma. Kindlasti ei näinud me Riias parimat Drelli, kaugel sellest. Samas on raske vaielda Euroopa ühe parima treeneri Ergin Atamaniga, kes tõstis esile Drelli suurt potentsiaali. Selle avamiseks tuleb aga teha oma valikutes muutusi. Riia turniir näitas hästi ära, et uuele tasemele jõudmiseks vajab ta tugevat Euroopa hooaega. Kohta tugevas liigas ja tugeva treeneri nõudmiste järgi tegutsemist.

Võrreldes teiste meeskondadega oli Eesti korvialune hõre. Matthias Tass võitles küll mehiselt, kuid vastaste inimjõud oli võimsam. Jah, meil on kusagil Ameerikas Henri Veesaar ja Jaapanis vigastatud Maik-Kalev Kotsar, kuid sellel turniiril neid polnud ja see muutis meeskonna haavatavaks.

Pead ei tasu norgu lasta

Juba kulunud on ka jutud palliga tegutsejatest, õigemini nende puudumisest. Koos sellega nappis läbi turniiri ka agressiivselt üks ühe vastu ründavaid mängijaid. Paraku oli just see element Portugali meeskonna üheks otsustavaks relvaks. Teada tõde on ju see, et otsustavatel hetkedel on vaja julgust ja individuaalset meisterlikkust – et minna ja teha. Seda nappis ja seda teavad ka mängijad ise.

Ja veel üks asi. Võitlus – õigemini võime asuda vastase kõri kallale ja armutult närida. Eesti koondise trump on kaitsemäng, kuid tervikuna tuleks agressiivsust veelgi juurde panna. Seda nii kaitses kui ka rünnakul. Võidab see, kes suudab end platsil kehtestada. Eesti koondis paistab selles valguses liialt "korralik".

Riia turniir oli Eesti koondisele valus kogemus, kuid tulevikku pole mõtet mustades toonides maalida. Peatreener Rannulal on õigus, pead pole vaja vastu maad langetada. Selle põlvkonnaga saab ja tuleb edasi minna.