Eesti koondise treenerite väljatöötatud kaitseplaan töötas laitmatult. Pikka koosseisu kasutades mängiti vahetavat kaitset ning sellega suudeti tekitada olukorrad, kus palliga mängija peale jäid just need mehed, keda sooviti. Nii õnnestus Läti tagamängijatele panna peale surve, mis lõikas neilt ära soovitud käigud. Läti on viskav meeskond, kuid sellise kaitse vastu tundsid lõunanaabrid end ebamugavalt ning kolmeseid loobiti järjest mööda.

Kui Läti nii jätkanuks, oleks Eesti võtnud kindla võidu. Nii muidugi ei läinud, teise veerandaja keskel hakkasid nad rohkem otsima korvi alt oma liidrit Kristaps Porzingist ning see tõi edu. Eestlased püüdsid endast pikemat ja osavamat lätlast jõuga pidurdada – turniiri avamängus tegid türklased nii ta elu väga ebamugavaks – kuid sellega kaasnes palju isiklike vigu. Tõsi, tühja rapsimiseks seda ka pidada ei saa, sest Porzingise tegi lõpuks seitse pallikaotust ning see number räägib iseenda eest.

Läti rünnakute muutus tõi nad mängu tagasi, kuid Eesti võitis ikkagi esimese poolaja nelja punktiga. Kolmandal veerandajal saadi korraks ka 11 punktiga ette, kuid just siis suutsid lätlased leida oma korvialuseid jõude ning vahe sulas kiiresti. Kolmanda veerandaja lõpp ja enamus neljandast veerandajast pakkusid aga sellel tasemel harvanähtavat seeriat.

Pikk "kuiv" seeria

2.33 enne kolmanda veerandaja lõppu viis Kristian Kullamäe Eesti ette 61:54. Eesti järgmise korvini kulus pisut üle kümne ja poole minuti! Läti tegi kiire 9:0 spurdi, kuid sealt edasi kestis ka nende korvipõud ligi kaheksa minutit. Tõsi, nad said vahepeal juurde kaks punkti, kuid seda tänu sellele, et tegelikult mööda läinud viske järel puudutasid eestlased korvi võrku.

Kuidas sellist asja seletada? Eesti polt vaadates tuleb taas tõsta esile head kaitsemängu. Mängu alguses näidatud taset suudeti hoida ja see näitab kvaliteeti. Läti rünnak muutus selle vastu taas täiesti hambutuks. EM-i medalitest unistaval meeskonnal olid rünnakute ideed justkui otsas. Sellest teadmisest tuleb ammutada positiivsust, sest Eesti peamiste konkurentide Tšehhi ja Portugali vastu võib see meid kanda võidule.

Kuid hea kaitse kõrval lõi välja ka suur probleem – Eesti meeskonnal polnud rünnakutel liidrit, kes vajalikul hetkel võtaks otsustamise enda peale ja teeks asjad ära. Ei saa ju ütelda, et häid viskekohti üldse polnud. Lihtsalt sisse ei saadud. Nii pikk "kuiv" periood näitab enesekindluse ja otsustavuse nappust. Võimalik, et piisanuks paarist korvist, et mängu käik kujuneks teistsuguseks.

Väga lühike puhkepaus

Öeldakse, et ilusaid kaotusi pole olemas. See on tõsi, sest spordis maksab võit. Kuid teades, millised mängud Eestit veel ees ootavad, andis Lätiga peetud suur heitlus positiivse lootuse, et alagrupist edasipääsu otsustavad mängud on võimalik võita. Kogu austuses Tšehhi ja Portugali vastu, ei ole neil lätlastega võrreldavat rünnakukvaliteeti.

Omaette küsimus on aga see, kuidas eestlased suudavad raskest mängust välja tulla. Lätiga mängu lõpu ja Tšehhiga mängu alguse vahele jääb vaid napp 19 tundi. Tšehhide puhkepaus on aga kolm tundi pikem. See võib tunduda pisikese detailina, kuid nii tähtsas mängus pole see sugugi vähetähtis. Kuidas taastutakse, selgub juba varsti.

Ja veel üks oluline detail. Meeskonna kapten Siim-Sander Vene vigastas Lätiga mängu teisel veerandajal jalga ning esialgsete prognooside kohaselt on asi halb. Eesti koondisele on kogenud mehe kaotus väga suur löök.