Kui korvpall 45-aastaselt 1936. aastal Berliini olümpiale jõudis, ei peetud debüüti sugugi edukaks. Mänguväljakute olukord, eriti vihmastel päevadel, oli häiriv, meeskondade tase väga ebaühtlane ja mängu loojate ameeriklaste silmis üpris kasin. Kuna järgmiste olümpiamängude korraldaja Soome ei tundnud ka mängu vastu mingit huvi, siis jäigi ala esialgselt olümpiakavast välja.

Küll haistis oma võimalust Eesti Käsipalliliit ja käis välja idee korraldada 1940. aastal Eestis esimesed korvpalli maailmameistrivõistlused. Teadupärast jäid suurvõistlused suure sõja tõttu aastateks pidamata. Korvpall siiski oma asja ajas, eeskätt USA-s, kus 1946. aastal käivitus profiliiga NBA. Ameerika saigi pika edumaa, Euroopas arenesid asjad aeglaselt, peamiselt amatöörtasemel. Sajandi viimasel kümnendil, ka mitmete maailma raputanud ühiskondlike protsesside toel, olud oluliselt muutusid.

Ala on tõusnud üle maailma fännide seas väga populaarseks, eeskätt tänu atraktiivsusele. USA-s on korvpall endiselt tippalade seas, rahaliselt üliedukas. NBA kõrval on üliõpilaskorvpall samuti rahakanalid avanud ja publikumenu üle ei saa kurta. Ometi jätkub ameeriklaste dessant ka muudele kontinentidele, Euroopas on neid piisavalt sisuliselt kõigis riikides, üha enam on korvpallipisik nakatamas ka Aasia riike, Austraalia on juba mõnda aega tasemel, ega Aafrikagi maga, eeskätt vaatavad sinnapoole talendiotsijad. Rahade liigutamisest on huvitatud rikkad Araabia naftariigid. Korvpall on tõesti vapustavalt atraktiivne. Ka hasartmängude firmad panustavad põnevust ja emotsioone pakkuvale alale jõuliselt.

Mis on siis see ala fenomen? Pariisi olümpiaturniiri kajastanud Netflixi dokumentaalfilmis tunnistasid juhtmeeskondade treenerid üsna üksmeelselt, et ala dünaamika lähtub lainetest, kord ühe, kord teise meeskonna poolt. Edulained vahelduvad, iga paar õnnestumist võib käivitada uue puhangu. Stabiilsel hooajal võib veerandite statistika olla üsna ühtlane, eks treenerid tahavadki näha ühtlast ja stabiilset mängu. Ometi see tihti nii ole, eeskätt olulistes ja tähtsates mängudes. Veerandite statistika võib kummaliselt erineda. Mängu käik sõltub pidevast võitlusmomendist, seisu dünaamikast, alateadvuses aga bioloogilistest instinkidest. Tapja- ja alalhoiuinstinkt hakkavad varieeruma. Kes hoiab seisu ja kes on sunnitud ründama. Meeskondlikult kõik veel võimendub. Tänase korvpalli võtmesõna on energia, seda peab jaguma, see peab avalduma meeskondlikult maksimaalselt.

Küllalt oluliseks peetakse veerandaegade viimast rünnakut. Vahel tehakse viimane vise üpris raskest seisust ja kui see õnnestub, ollakse loomulikult väga rahul. Kommentaatorid ka märgivad, et oluline on minna hea enesetundega riietusruumi. Ometi on tihti tegemist Pyrrhose võiduga. Siin tuleb siiski vahet teha, üks asi on enesekindlus, mis tõesti on vajalik, teine asi enesega rahulolu. Seda ei tohi tegelikult tekkida. Ora peab olema koguaeg tagumikus! Psühholoogiliselt on mängus märgiline kümne punkti joon. Kas edu on üle või alla selle. Enesetundele võib olla hea, kui juhid poolajaks enam kui 10 punktiga, ent mängu võitmiseks on ilmselt parem kui kõik veel ei paista nii roosiline ja ora teeb oma tööd.

Kõige krooniks on aga loomulikult mängu lõpuminutid, kus kõik otsustatakse, eelnevast olenemata. Seal näeb selliseid lahendusi, eeskätt tippmeeskondade poolt, mida parimgi stsenarist ei suuda ette kirjutada. Just lõppmäng on korvpalli magnet, see köidab ja haarab miljoneid fänne üle maailma. Esile tõuseb isiksuse roll ja nii sünnivadki staarid. Kõik nende ümber toimuv on eraldi maailm, eeskätt meedias, saatmas suured lood.

Praegu ongi käsil klubikorvpalli kuldaeg. NBA ja Euroliiga, need on ka meie huviliste magnetid. Väljalangemismängudes on märgilisi kaotusi, pikk hooaeg raputab mingil määral kõiki klubisid. Otsustavad mängud on aga alles ees. Rahvuslikud liigad lisaks. Publikuhuvi puuduse üle ei kurdeta kuskil. Nii ka tegelikult Eestis. Kohalikud saalid on täis, see kehtis ka I ja II liigas, nii Paides kui Haljalas. Meistriliigas on meil kulminatsioon kohe saabumas. Neli meeskonda on jäänud sõelale, edu neile kõigile, kindlasti ka tulihingelistele kaasaelajatele!