Trummid mürtsuvad, fännid hõiskavad, saal on rahvast puupüsti täis, lüüakse uusi publikurekordeid. Platsile kiikavad nii ülikoolide fännisärkides lapsed, kes alles vaevu kõndima õppinud, aga ka vilistlased, sealhulgas need, kes pole ülikooliga enam aastakümneid seotud olnud. Platsile kiikavad nii spordilembesed kui ka spordikauged õppejõud, professorid, kantslerid, prorektorid ja mõlema ülikooli rektorid. Pealtvaatajate enamuse moodustavad siiski üliõpilased, tundes niiviisi rõõmu elu ilusaimast ajast, üliõpilasajast Eesti ülikoolides.

Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli viiemänguline vastasseis Eesti meistrivõistluste poolfinaalis jääb meelde veel pikaks ajaks. Oli vägev! Üksteist päeva põnevat vastasseisu!

Hull plaan hullul hetkel

Kõik see oleks aga võinud jääda toimumata ja ajalooveergudele talletumata, kui ühel kriitilisel hetkel poleks tekkinud üht hullu plaani. Korvpalliderbi eellugu ulatab nimelt aastasse 2017, kui TalTechis toimus spordi teemal kriisikohtumine.

Sport pole Eestis mitte sugugi Tallinna Tehnikaülikooli, vaid Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli vastutusvaldkond. Kas siis meil oleks mõtet jätkata, küsisime endalt – tribüünid olid pooltühjad, riiklik tegevustoetus haridusele, millest rahastame ka sporti, külmutatud. Veelgi enam: spordi eest me ei saa ju riigilt sentigi, teeme seda ühiskonna teenimise missioonist. Äkki paneme siis pillid hoopis kokku, küsisime endalt. Odav lõbu sport ju ei ole, see aga, kas keegi on meile ka tänusõnu öelnud, ei meenunud. Niisugused olid toonased tumedad mõtted.

Otsus loobuda oli peaaegu kindel, aga panime lauale veel ühe hulljulgena tundunud mõtte, alternatiivi, mis sai tol päeval ülinapi poolehoiu. Aga just see lõi võimaluse, mille nimel tehtud visa töö lubas meil äsja nautida vägevat ülikoolide derbit.

Fännisärkides noored saali!

Mis oleks aga, kui võtaks asja veelgi suuremalt, aga hoopis teisest perspektiivist ette? Kasutaks spordi potentsiaali nii, nagu seda väga osavalt teevad USA ülikoolid?

Meie panime puhtalt lehelt alustades kirja eesmärgid, mida soovisime läbi spordi saavutada. Esiteks, kindel põhimõte, et Tehnikaülikool panustab topeltkarjääri, st võimalusse teha tipptasemel sporti ja omandada samal ajal erialakraad, ja üliõpilassporti. Mängime oma üliõpilastega, kõrvale mõni vilistlane või võimalusel Eesti koondise tasemel mängija. Meistritiitel pole eesmärk omaette, aga alati loodame, et meie nn "üliõpilastiimi muinasjutt" jõuab elukutselistega võisteldes võimalikult kaugele ja pakub soliidset konkurentsi kõigile.

Teiseks, kasutame sporti kui üliõpilaste värbamise potentsiaali. Peame saali saama fännisärkides noored, juba sellest hetkest, kui nad alles kõndima õpivad.

Kolmandaks sport kui kogukonna ja ühtsustunde tekitaja. Me peame tribüünile saama üliõpilased, kes läbi uue fännikultuuri kaasavad masse. Neljandaks: sport kui patriotism. Me peame läbi spordi positiivse aura ja melu ülikooli juurde (tagasi) tooma vilistlased.

Viiendaks pakume tervele Eestile positiivseid emotsioone ja toetame Eesti tippsporti, seda praegu koos Tartu Ülikooliga.

Aga teised võimalikud derbid?

Mõtted tundusid head, aga kuidas seda kõike tekitada?

Esiteks lõime üliõpilasorganisatsiooni. Silmapaistva, positiivse ja heatahtliku, fänninduse eeskuju. Praegu tunneme neid kui Eesti ühtesid silmapaistvamaid fänne. Nad on Juuliuse Jüngrid, mida veavad eest meie enda üliõpilased.

Teiseks tekitasime intrigeeriva vastasseisu Tartu Ülikooliga. Kellega siis veel? Soov oli ju esile tõsta suurepärast Eesti haridust tervikuna.

Eesmärgi poole liikumisel on olnud palju tagasilööke, suurim neist koroonaviirus. Aga jonni me ei jätnud, sihti silmist ei kaotanud. 13. mail lõppenud Eesti korvpallimeistrivõistluste viiemänguline poolfinaalseeria oli absoluutne preemia kogu pika pingutuse eest. Oleme saavutanud kõik oma eesmärgid ja palju enamgi. Võitnud palju uusi poolehoidjaid ja kaasaelajaid.

Kuidas nüüd edasi? Kas jääme mugavustsooni, oleme rahul sellega, mis on? Ei! Olen päris kindel, et lähiaastatel jätkub vastasseis korvpallis. Midagi sarnast võiks tekkida ka võrkpallis, aga naiste ja meeste meistriliigas mängib oma võistkonnaga praegu ainult Tallinna Tehnikaülikool. Sellest on tegelikult väga kahju, korvpalliga sarnane potentsiaal on Eestis seeläbi täiesti kasutamata, kasvõi vägeva vastasseisuna TalTechi ja Tallinna Ülikooli vahel?

Nagu Cambridge ja Oxford

Aga muud olümpiaalad? Siin on plaan mängida suureks ülikoolide kaheksapaatide sõudmisduell – nii, nagu legendaarsed Cambridge ja Oxford seda on suutnud. Fännid on ju olemas ja Emajõe kallas pakub head kaasaelamise võimalust.

Aga veelgi enam, usun, et tean, kuidas ülikoolid suudaks lisaks loetletud eesmärkidele ja tegevustele suunata uuele tõusule ka Eesti tippspordi. U-20 vanuseklassi arvestuses on meil olümpiaaladel ligi 400 Eestis meistrivõistluste medalivõitjat. Kriitiline periood saabub siin sportlastel aga peale gümnaasiumi lõpetamist. Tõsine ülikooliharidus eeldab ju pühendunud panustamist. Täiskohaga õppimist ja tippsporti suudavad ühendada ülivähesed, enamus põleb läbi. Paljud loobuvad spordist.

Teine osa lootustandvatest sportlastest loobub peale gümnaasiumi edasi õppimisest, aga kõrgema hariduseta tulevik pole hea ei noorele endale ega ka Eesti riigile. Lahendus oleks osakoormusega õpe ülikoolis, et siduda haridust ja sporti.

Kuna ülikoolidel on võimalik osakoormusega õpet tasuliselt pakkuda, siis seda ka agaralt kasutame. Samas pakuvad Eesti ülikoolid sporti panustavatele noortele kokku kõigest 25 tasuta osakoormusega õppekohta – 15 Tehnikaülikool ja 10 Tartu Ülikool. Ehk siis umbes 400-st potentsiaalsest olümpiamängudest unistavast noorest valdava enamiku võimalused jäävad väga kitsaks. Kindlaid jätkajaid on vaid needsamad 25!

Ja siin on üks vastus küsimusele, miks Eesti tippsport vindub. Kandepind on, oleme ausad, olematu. Ma ei usu, et senine hoiak saata noori massiliselt USA ülikoolidesse on pikaajaline lahendus. Pealegi pole paljud neist noortest peale õpinguid Eestisse naasnud.

Saan siinkohal jagada siiski väga positiivseid arenguid. Hiljuti kohtusid omavahel Eesti Olümpiakomitee, Eesti Akadeemiline Spordiliit ja Eesti ülikoolide rektorite nõukogu. Lepiti kokku, et haridusministeeriumilt küsitakse sportlastele erandit, mis arvaks tippspordiga tegelevad üliõpilased välja nominaalajaga lõpetajate arvust, mille järgi jagatakse ülikoolidele haridus- ehk tegevustoetust. See on olnud peamine põhjus, miks Eesti ülikoolides on nii vähe tasuta osakoormusega õppekohti ja topeltkarjäärile panustavad noori. Hetkel on see pall haridusministeeriumi väravas.

Õppima asumise eelduseks jääb jätkuvalt ülikoolide vastuvõtulävendi ületamine, aga ka selles vaates võiks eeldada topeltkarjääri panustajate arvu kasvu realistlikult 100-150ni aastas. See on juba nelja- või isegi kuuekordne tõus võrreldes praegusega. Eesti tippsport on seega suure võimaluse ootel. Ülikoolid ja Eesti Akadeemilise Spordiliit on valmis tõstma oma panust üliõpilassporti. Miks ei võiks see algatus Eestile medaleid tuua juba 2028. aasta suveolümpialt Los Angeleses?