Koroonaaeg pakkus unikaalse võimaluse Balti turniiri korraldamiseks, sellest on juba viis aastat möödas. 2022 sai Tartus peetud ka Ilmar Kullam 100 turniir, ent kolmanda osalise osavõtt tuli Eesti korvpalliliidul täiega kinni maksta. EM-finaalturniiriks valmistumisel ollakse kõigeks valmis. Seekordki kavatsetud turniiri ei õnnestunud korraldada. Jäi vaid variant leida sobivaid vastaseid kontrollmängudeks, seejuures tuli leppida seisuga, mis jäi lauale suurte korvpallimaade omavahel eelnevalt kooskõlastatud mängude põhjal.

Soov oli leida erineva stiiliga vastaseid, arvestades samas kõigi omapoolseid tingimusi. Nii saavad kõik need kohtumised tugeva templi – tegemist on kontrollmängudega. Ajaloost neid siiski ei kustutata, rahvuskoondis on platsis, hümnid kõlanud, protokoll täidetud. Ometi, on toimunud oluline nihe, põhimõtteline muutus. Naabrid lätlased, kellega pidasime Euroopas üldse esimese maavõistluse 1924, pidasid meiega samaväärselt hoolega statistikat  läbi aegade. Nüüd on nad aga oma koondise registris teinud olulise kärpe, alles on jäetud vaid kõik tiitlivõistluste mängud alates aastast 1935. Eks seda teed minnakse peatselt kõikjal.

Eesti koondisel täitus mullu 100 aastat esimesest maavõistlusest. Nende aastate mängud on kaardistatud ja täielikult esitatud Rein Järva ja Märt Ibruse koostatud raamatus "Eesti korvpallikoondis – esimene sada". Sellel on kindlasti väärtus tuleviku jaoks, see on ajalugu, see on meie korvpalli vundament, millele rahvuskoondise tegemised toetuvad. Teine sajand on aga käsil, mängud talletuvad erinevates vormides, esmalt digiarhiivi, sünnivad uued lood ja kangelased, põhiraamistikuks kujunevad just tiitlivõistlused, sest need on olulised, annavad tõese pildi ala tegelikust arengust.

Omaaegne koondise peatreener Heino Enden, kelle käe all mängiti aastail 2001–2004 kokku 40 mängu, sõnas juba siis, et kontrollmängude tulemustel pole tähtsust. Neil aastail mängiti ka neli Balti mere turniiri, kus siiski mängiti karikale. N-ö punktivabades mängudes saadigi vaid viis võitu 24 mängust. Tiitlivõistluste alagrupiturniiridel oldi aga edukamad, 16 mängus koguti kuus võitu. Sellest ajast saati ehk 21. sajandil ongi muutused rahvusvahelises korvpallielus aina kiiremad.

Koondis peab loomulikult kõigega kohanema. Tiit Soku esimesel peatreeneriperioodil 2005–2007 oldi statistika järgi edukad. Kontrollmängudes jäädi alla 13:15, EM-sarjas aga peale 7:6. Üllar Kerde käe all 2008–2009 olid tulemused vastavalt 9:5 (!) ja 2:11. Soku II perioodil 2010–2019 oli bilanss 27:38 ja  25:26. Seejuures oli tähelepanuväärne aasta 2012, mil kaotati kõik viis kontrollmängu, aga võideti tiitlimängud 6:4! 2011 ja 2017 jäädi mõlemal rindel peale, kogusummat mõjutas negatiivselt vaid aasta 2018, kaotati kõik neli kontrollmängu ja n-ö punktimängudes jäädi alla 1:7. Siis toimus teadupärast ka suur pereheitmine, noor põlvkond sai oma tuleristsed. Jukka Toijala skoorid olid omakorda 8:6 ja 13:18.

Alates aastast 1992 on koondise võiduprotsent olnud 43. Võitude noppimine pole olnud kerge, ega ka kõrgemale ronides tugevamas seltskonnas asi kergemaks ei lähe. Aastail 2015 ja 2022, kui osaleti EM-finaalturniiril, jäi võiduprotsent just kehvemaks.

Sel suvel on kolm kontrollmängu peetud. Esimesed kaks vastast olid meist seni ajalooliselt edukamad olnud. Leedule jäimegi kindlalt alla, õnneks Iisraeli vastu olime võidukad. Ka eelmine omavaheline mäng kuulus meile. Nüüd on seis meie poolt vaadatuna 6:8. Gruusia vastu saadi ka võit, nendega ongi meil ajalooliselt hästi läinud, nagu ka kahe järgmise vastase Rootsi ja Suurbritanniaga.

Keerulisem on loomulikult EM-finaalturniiri vastastega. Positiivne on saldo vaid Portugali ja ka naabri Läti vastu, kes küll astub võõrustajana seekord võistlustulle suurte edulootustega. Meiegi korvpallirahvas läheb järgmistele nädalatele vastu suure tuhinaga, põnevad mängud on ootel!