1980. aastate algul hakkas pikalt Eesti spordijuhtide jaoks põlu all olnud jalgpall meeskonnaalana taas spordipildile ilmuma. Mängiti muidugi kogu aeg, kuid ideoloogilised prožektorid valgustasid teisi alasid.

On tulutu arutleda, milline olnuks Eesti jalgpalli taastulemine ilma Roman Ubakivita, aga me teame, milline see oli koos Ubakivi panuse ja karismaga.

Kui Ubakivi juhtimisel noorte Tallinna Lõvide meeskond maailmas omavanuste seas edu saavutama hakkas, tekkis Eestis 80-ndate lõpul lisaks omariikluse ambitioonile ka lootus, et tulevikus ei olegi me jalgpallis ainult kõrvaltvaatajad.

Mart Poom, Martin Reim, Toomas Krõm, Marko Kristal, vennad Kallasted – Eesti poisid, keda juhtis peatreener Roman Ubakivi. Meil oli järsku oma jalgpallipealik, kelle sarnaseid olime seni imetlenud vaid teleritest. See oli Eesti jalgpalli taassünni algus.

Roman Ubakivi ambitsioon oli suur, tema treeningumeetodid ning distsipliin karmid. Poisid kannatasid raskused ja koormused ära ning esindasid Eesti noorte jalgpalli väärikalt ja üle ootuste kõrgel tasemel, sest Ubakivi poistena nad teisiti ei saanudki.