Võimalik, et Johannes Kotkase saavutused on jäänud teenimatult oma kuulsate kaasmaalaste varju, ometi on tema olümpiakuld ja sportlastee Eesti spordiajaloo ühed tähelepanuväärsemad.

Alustada maadlusega ajal, kui kõik rääkisid Kristjan Palusalust, ei olnud lihtne – eriti, kui oled sama kaalukategooria mees. Aga Kotkas tuli, maadles ja hakkas samuti võitma. Ja mitte vähemtähtsaid või keskmisi võistlusi, vaid kaks Euroopa meistrivõistluste kulda teise maailmasõja eel ja üks sõja järel. Kõige krooniks Helsingi olümpiakuld 1952. aastal.

Helsingi kuldmedal tuli ajal, kui Stalin veel elas, aga teadmine, et eestlane on jätkuvalt maailma kõige kõvem rammumees ja paneb vastased selili, andis usku, et ju on seljatatavad ka need vastased, kes määravad eestlaste igapäevaelu. Pea pool sajandit oli maadlus olnud eestlaste jaoks midagi erilist, nüüd lõi Johannes Kotkas oma kuldmedaliga justkui ajasilla tolleks ajaks kadunud, aga inimeste mälestustes elava oma vaba riigiga.

Rohkem kui kümnendi vältel maailma kreeka-rooma maadluse raskekaalu tippu kuulunud Johannes Kotkas sai võistelda vaid ühel olümpial, sest suure sõja ajal neid ei peetud, 1948. aastal Londonis Nõukogude Liit ei osalenud. 1956. aastal sai Kotkaski tunda nõukogude spordi seda külge, kus võistlema pääsemiseks ei piisanud olemast parim, vaid välja valitud partei juhtfiguuride poolt.