Tema nimi on Allar Levandi, aga 80-ndatel sai temast kogu Eesti jaoks oma Allar-poiss.

Teleri vahendusel oli Eesti rahvas selleks ajaks juba talispordi usku pöördunud, aga oma suurt kangelast meil veel polnud. Siis tuli Allar Levandi. Tuli koos vabadusetuultega.

Noorukina kahevõistluse Nõukogude Liidu koondises. Mitte veel päris tipus, aga kahtluseta teel tipu suunas. Telemees Toomas Uba käis Levandiga võistlustel kaasas, eestlased hingasid kahevõistluse rütmis ja 1988. aasta Calgary olümpia oli tõehetk.

Meeskonnavõistlusel sai Levandil Nõukogude Liidu koondises korralduse teeselda kõhuvalu ning jätta suusahüppevõistlus pooleli. Sündmus, mis pani kõhu ja pea valutama terves Eestis.

Individuaalvõistlus lükkus ilma tõttu olümpia viimasele päevale ning öine Eesti sai kaasa elada legendaarsetele lausetele Calgary suusastaadionilt.

Levandi kahevõistluse pronksi tähendus oli suurem tavalisest olümpiamedalist. Aeg nõudis kangelasi ja Allar Levandi oli tolle aja kangelane. Selle kinnituseks oli tuledemeri, mis olümpiapronksi ööl Eestimaad valgustas ja muidugi vastuvõtt Tallinna lennujaamas.

Suur tiitlivõistluste võit jäi Allaril küll saamata, aga ta võitis rahva südame. Ja Anna südame võitis ta ka.