Esimesest Eesti laulupeost oli möödunud seitse aastat, kui Väike-Maarjas sündis Georg Lurich. 19. sajandi lõpp oli Eestis venestamisaja tõusuperiood ja seda rohkem ihkas rahvustunnet ühe enam väärtustav eestlane oma rahvusest kangelast.

Georg Lurich sai selliseks kangelaseks. Lurichi poole oli eestlastel põhjus ja võimalus alt üles vaadata – ta oli omal alal üks parimaid maailmas. Lisaks sellele oskas Lurich esineda. Ajas Eesti asja ja rääkis veendunult ning palju tervise hoidmisest ja karsklusest.

Lurich ei olnud tohutut suurt kasvu, aga oli tugev ja tark. Foto sellest, kui ta väikese näpuga mehi üleval hoiab või lugu, kuidas kaamelid tema käsi lahti sikutada ei suuda, on osa Lurichi legendist. Nagu ka kuulus Lurichi sild, mida tema vastased murda ei suutnud.

Georg Lurichi eeskuju ja legend sellest, kui ta kaugel kodust – Ameerikas ja Euroopas – maadluses ning tõstmises teisi võidab, aitas eestlasi igapäeva elus. Kui üks meie seast seda suudab, suudame meiegi.

Maailmarändurina sattus Lurich Venemaa kodusõja keerisesse ja suri 1920. aastal Armaviris. Eestlastele on Lurich jätkuvalt oma aja üks suurematest kangelastest ja legendidest.