Uue aastatuhande alguses hakkasid Eestis liikuma jutud mehest, kes on võimas ja tugev ning teeb suuri asju meist väga kaugel. Jaapanis. Spordialal nimega sumo.

Tema nimi oli Kaido Höövelson, aga Jaapanis oli ta Baruto. Tänu temale saime teada, mis on sumo. Ka need, kes veel ei teadnud, mis on yorikiri, teadsid ometi, et Baruto teeb seda väga hästi. Ja kui Eesti mees teeb midagi väga hästi, ju see üks tähtis asi peab olema.

Kauakestvate kannatamisaladega harjunud eestlase jaoks oli mõnevõrra kummaline, et Baruto üks võistlus vältas vaid sekundeid. Kuna Baruto tavaliselt aga võitis, mõjus eestlastele hommiku-uudis Baruto järjekordsest võidust kui toniseeriv hommikune vitamiinipomm.

Meie igapäevasesse kõnepruuki tulid mõisted yokozuna, ozeki ja hatsu-basho. Koos sellega ka teave sumo ettevalmistuse ülima ranguse ja hierarhilisuse kohta.

Kui sumokarjäär sai läbi, tuli meie kangelane Eestisse tagasi, pani end proovile vabavõistluses ning rahvas valis ta riigikokku. Aga Jaapanis on ta endiselt Baruto ja see nimi on hommikumaal siiani tuntum kui Kaido Höövelson Eestis.